Nägin täna animafilmi nimga "Coraline", seda koguni 3D versioonis. Tegu siis mu isikliku aasta oodatuima filmiga, klassikalise nukuanimatsiooniga, mis põhineb (ka eesti keeles olemas) Neil Gaimani raamatul ja mille lavastajaks varem Tim Burtoniga koostööd teinud Henry Selick.
Pean rõõmuga märkima, et film ei petnud ootusi. Visuaalia on absoluutselt super, erilist "silmakommi" pakkusid paralleel-ilma aed ning kaks etendust - hiiretsirkus ja naabritädide kabaree. Siin on meeletu kogus detaile, mida märgata, vaadata ja nautida. Paljalt juba mõte, et kogu see maailm on viimse rohukõrreni käsitsi valmis tehtud ja millimeeterhaaval elama liigutatud, paneb käed valutama ja kõik kohad kihelema. Müts maha inimeste ees, kes seesugust maagiat ellu suudavad viia!
Filmi lõpp ja headuse võit oleksid ehk võinud olla veidi mahlasemad ja epiloog veidi mahukam. Samas, ega ka nii häda polnud, vähemalt ei jäänud venima. Lõputiitrid, mis vahel filmide parimgi osa (300, Lemony Snicket jt), olid küll üsna igavad, ka 3D trikitamist oli vähem kui oodata osanuks, kõige "silmatorkavam" liigutus nõelaga toimus tegelikult juba kaltsunuku valmistamise intros ära. Siiski, kel võimalus, soovitan kindlalt just 3D varianti vaadata, see on ikka hoopis teine tera kui tavaline kino.
Nagu aru saan, eesti keelde seda filmi ei tõlgita, vähemalt mitte kinode jaoks. Millest on kahju, tegu kahtlemata ühe filmiga aastast 2009, mis jääb ajalukku ja kujuneb klassikaks. Üks põhjusi see, et eesti heli tooks kinno ehk liig palju päris pisikesi vaatajaid, kellele see film on ikka natuke liiga hirmutav. Pole ikkagi päris nende tükk. Samas, kusagilt kuuendast-seitsmendast eluaastast vanuseni, kus veel või suus sulab, ei tohiks olla probleemi, mõnus filmiseiklus on tagatud. Kahju, et nii head kraami sedavõrd vähe tehakse!
PS: Sisust ma ju siin üldse ei kirjutanudki... Filmis ja raamatus on siiski ka erinevusi, lihtsustusi ja lisandusi, neist saab väikese aimu, lugedes seda arvustust.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar