Ilusad raamatud 2019 — Yves Chaland artbook

Brüsseli koomiksigalerii Champaka on juba aastakümneid tegelenud clean line ja atom style stiils koomiksite propageerimisega, näituste korraldamisega ja ülevaateraamatute kirjastamisega. Hiljuti alustasid nad koostööd kirjastusega Dupuis. Selle koostöö viljaks on sari kandilisi artbooke (Guillaume Sorel, Walter Minus, Philippe Berthet, François Avril, Floc'h jt.), ning suured elulooülevaated nimega "Une Vie en Dessins". Esimene selline oli François Walthéry elutöö-raamat, too vana kooli tegija on vast tuntuim oma Natacha-nimelise tegelase läbi.

Teine, oktoobris 2019 ilmunud "Elu joonistustes" köide võtab kokku Yves Chalandi (1957 –1990) elutöö. Seda raamatut on juba kaua oodatud, tegu ju endiselt ühe olulisima autoriga viimaste aastakümnete Prantsuse-Belgia koomiksis, kuigi liiklusõnnetus katkestas ta elu ja loomingu juba kolmekümne aasta eest. Tema mõjud on aga siiani suured, sellest annab märku kasvõi iga-aastane Chalandi sõprade festival tema kodukandis Néraci linnas.

Loomulikult on aastate jooksul lisaks tema koomiksitele ilmunud ka artbooke, seesama Galerie Champaka on kirjastanud mitmeid, näiteks reklaamide ja muu kommertstööde kogumiku. Ühes neist on isegi ingliskeelne osa põhjaliku Chalandi eluloo kronoloogiaga. 

“Une vie en dessins” on aga suurem ja põhjalikum kui varasemad. See on päris mahukas, 384 lehekülge. Selles on hulk meenutusi, fotosid ja muidugi hulk skänne tema loomingust, kokku üle 250 koomiksilehekülje, pildi ja maali. Fotodel on näha ka suurt hulka tema toonaseid noori semusid, kellest mitmed tänaseks prantsuskeelse koomiksimaailma põhitaladeks saanud. Looming ei paikne raamatus päris kronoloogiliselt, vaid on jagatud temaatilistesse peatükkidesse.

Skännid on loomulikult sellised, kus joonised just sellisena, nagu nad ka päriselt on, kõigi kortsude, paranduste ja abijoontega. Piltide hulgas on nii tema lapsepõlves tehtud koomiksikatsetusi, kus mõjutajad ilmselgelt näha, aga ka kunstikooliaegset loomingut ja "Metal Hurlanti" ajakirja tehtud koomikseid, kus ta enda stiil veel paigas polnud ja ta tegeles põhiliselt stiilivõtete parodeerimisega. Aga loomulikult on originaalidega esindatud ka kõik tema enda albumid.

Raamat on saanud ka kriitikat, millega pean osaliselt nõustuma – kuna Chalandi formaat on tihti olnud horisontaalne, on liiga palju pilte, mis trükitud üle kahe lehe ja mida seetõttu tervikuna halb vaadata. Alternatiiv oleks olnud kas pildi palju väiksemana leheküljele mahutamine või siis volditavad leheküljed, mis aga kumbki poleks head lahendused. Tuleb lihtsalt leppida, et kõike head siin ilmas ikkagi ei saa ja olla rõõmus, et selline suur töö on tehtud ja raamat olemas.

Ilusad raamatud 2019 — Le Roy des Ribauds

Prantslastel on kombeks oma tähelepanuväärsematest koomiksialbumitest mustvalgeid eritiraaže teha. Reeglina on sellised albumid ka formaadilt tavalisest suuremad, paremal paberil ja muidugi ka kallimad. Vahel ilmuvad nad isegi mõni nädal enne “päris” tiraaži, ju siis loodetakse neid sel moel rohkem müüa. Tiraažid on sellistel eriversioonidel muidugi tavalisest albumist hulga väiksemad, tüüpilised numbrid näiteks 700, 1200, 1400. Tihti on sellised raamatud ka nummerdatud ja signeeritud lisalehega, eraldi ümbrispaberiga või karbis.

On ka mõned väikekirjastused, kes ongi spetsialiseerunud sääraste eriversioonide tegemisele. Nende trükiarvud on veel eriti väiksed, raamatu hinnad kipuvad sinna paarisaja euro kanti ja suuruselt on nad juba sellised, et ei mahu mitte ühtegi riiulisse.

Aga on ka teisi võimalusi. Kirjastus Akileos otsustas oma hittseriaali “Le Roy des Ribauds” mustvalge kogumiku välja and Kickstarteri-laadse ühisrahastusplatvormi Kiss Kiss Bank Bank abiga.

Vincent Brugeas’ ja Ronan Toulhoati ajalooline seriaal 1194. aasta Pariisist ja sealsetest võimumängudest ilmus kolmes osas, oli seejuures üsna populaarne ja saab kuuldavasti tulevikus veel järje. Selle sarja puhul on tegu on ilmselgelt digitaalselt sündinud lehekülgedega, kus klassikalisi tušiga joonistatud poognaid olemas polegi. Sellele vaatamata oli autoritel juba loomisperioodil soov oma loost ka mustvalge versioon välja anda. Nii otsustatigi teha paks mustvalge kogumik, mis näeks välja nagu antiikne nahkköide, kus koomiks oleks (osaliselt takkajärgi muudetud) mustvalge joonisena ja kus oleks lisaks ka veidi taustamaterjali.

2018. aasta lõpus toimunud ühisrahastus aga ei kujunenudki nii edukaks kui loodeti. Plaanis oli lisada karp, eraldi raamat visanditega, mida rohkem raha kokku saanuks, seda uhkem. Aga osalejaid kogunes kõigest 196, raha saadi 25 018 €, mis küll õnneks rohkem kui soovitud summa 10 000 €. Niiviisi raamat siiski ilmus, suve lõpus 2019 saadeti nad lõpuks osalejaile laiali.

Mina sain enda eksemplari kätte 11. septembril, juba päev hiljem olime Brüsselis ja valmistusime sealseks koomiksifestivaliks. Teiste sõnadega — püstitasime oma koomiksinäitust. Võtsin massiivse raamatu igaks juhuks kaasa ja õnnestuski kohe 13. septembril sellesse mõlema autori signatuurid sisse saada. Kunstnik Toulhoat kasutas juhust ja näitas raamatut kirjastuse kolleegidele. Ilmselt võis see olla esimene, mida ta signeeris, sest osa prantslasi sai selle kätte isegi hiljem kui mina.

Küsisin talt ka tiraaži kohta, kuuldavasti oli see 300, millest sada jäi kirjastusele. Seega, päris haruldane asi, mille väärtus loodetavasti ajas aina kasvab.

Ilusad raamatud 2019 — Cyril Pedrosa, L'âge d'or

2019 oli minu jaoks ilusate mustvalgete raamatute ostmise aasta. Olen animatsioonitaustaga Cyril Pedrosat korra Helsingi Koomiksifestivalil kohanud, seepärast on mul varasemast koguni kolm tema joonistuse ja signatuuriga raamatut. “Kolm varju” on seejuures selline koomiks, mis ilmunud päris mitmes meile siin paremini arusaadavas keeles ja mida ma võiksin soovitada kõigile, ka neile, kes muidu koomikseid lugema ei kipu.

Tema paar uuemat raamatut (Portugal ja Les Equinoxes) on ka ingliskeelsena olemas, nii ka augustis 2018 ilmunud ja Roxanne Moreili kirjutatud muinasloo L'âge d'or / The Golden Age / Kuldne ajastu esimene osa. Digitaalse koomiksina on viimatimainitu juba ammu saadaval, aga ilmub 2020 alguses USA-s ka päris raamatuna. Umbes samal ajal on Prantsusmaal tulekul loo teine pool.

Cyril Pedrosa Helsingis 2011

Tegu on üsna karmi muinaslooga kuningriigist ja võimumängudest, mis joonistatud nagu muinasjuturaamat, milles toimuv kannatab aga võrdluse välja ka “Troonide mänguga”. Visuaalselt on raamat samuti väga huvitav. Ühest küljest võib siit leida mõjutusi Disney “Okasroosikese” kujundanud Eyvind Earle’i töödest, samas kasutab ta võtet, mille klassikaliseks näiteks on Gianni De Luca Shakespeare’i adaptsioonid — samale suurele taustapildile on joonistatud liikuvad tegelaskujud ja nende dialoogid eri ajahetkedel. Tavaliselt ju koomiks eri ajahetki kujutavate piltide jadast koosnebki, siin on sisuliselt mitu koomiksipilti üheks kokku pandud.

Topeltlehekülg raamatust

Lisaks on Pedrosa pildid ka väga gobeläänlikud, meenutades suuri keskaegseid piltvaipu. Seda muljet süvendab veelgi, et Pedrosa on oma detailseid tušijooniseid väga tugevalt digitaalis töödelnud, lisades mitte ainult värve ja pannes (vahel piirjooni kasutamata) paika nii pildiraame kui jutumulle, vaid ka tema kontuur on värviline ja meenutab samuti kas klassikalisi animafilme või pilt-tikandeid.

Seetõttu oligi natuke raske arvata, mida saab kujutama “Kuldse ajastu” esimese osa mustvalge väljaanne. Detsembri 2019 alguses ta ilmus ja sai juba ette koomiksifännidelt üsna kriitilisi arvamusi. Esiteks hind, mis oli päris suur. Teiseks ei ole see raamat mitte mustvalge, nagu Pedrosa originaaljoonised, vaid pigem… “hall-must”. Teiste sõnadega, raamatus on koomiksikaadrid hallid, kontuur must ja jutumullid valged, kusjuures kasutusel on mitu erinevat halltooni, põhiline neist pisut tumedam kui ehk võiks.

Kõik see tekitas rahulolematust, aga isiklikult mul on tunne, et teist varianti lihtsalt polnudki — paberile tehtud pildid olid ju kõigest toormaterjal, millest koomiksilehekülg sai alles arvutis, ja seda just värve lisades. Mustvalgena jääksid reeglina olemata nii kaadri raamid (mida tušijooned reeglina ületasid) kui jutumullid.

Isiklikult mulle see raamat meeldib, eks paari aasta pärast näeb, äkki tehakse teise osaga midagi veidi teisiti. Tiraaž on "Kuldse ajastu" esimese osa mustvalgel oli kuuldavasti 499+51, raamatuga oli kaasas ka autorite signeeritud ja isegi raamimiseks sobiv print.

Ilusad raamatud 2019 — Loiseli Miki Hiir - Café Zombo - Luxe

Walt Disney koomiksite populaarsus on juba aastakümnete eest kandunud ära Euroopasse, mistõttu on ka loogiline, et enamus uusi Miki Hiire ja Donaldi lugusid joonistatakse täna hoopis Itaalias. Huvitaval kombel otsustas ka prantsuse kirjastus Glénat tellida oma maa tuntud autoritelt selleteemalisi raamatuid, nüüdseks on neid ilmunud juba paras hulk, kusjuures mõned tõlked on tehtud nii Ameerikasse ku Soome.

Prantsuse elav klassik Régis Loisel joonistas mõne aasta eest retrostiilis Miki Hiire loo "Café Zombo" (2016), mis ka soome keeles ilmunud (nime all "Mikki Hiiri – Zombi-sumppi"). Raamat meenutab vanade Floyd Gottfredsoni koomiksiribade kogumikku, ka tegevus toimub samalaadses ajastus kui see, mil Miki Hiir oma filmi- ja koomiksiseiklusi alustas.

Kolm aastat hiljem, detsembris 2019 tuli müüki "Café Zombo" 499-ses tiraažis luksvariant, eraldi pappkohvrisse pakitud, suures formaadis, kohvrilaadses karbis, kaanepildi visandiga kestas ja kullatud servaga köide, milles tsenseerimata stripid näha nii pliiatsi- tuši- kui lõppvariantidena. Lisaks hulk visandeid ja alguses kunstniku autogramm.

Võrdlus originaalalbumiga

Väga hea trükikvaliteet ja suur formaat viivad selle koomiksikogumiku nautimise ikka päris teisele tasemele. Huvitav on ka see, et kui originaalalbum on värviline nagu koomiksid ikka, siis luksusvariant on uuesti värvitud, kasutades vaid paari sinakat ja punakat tooni, mistõttu näeb kogu sari välja veelgi vanaaegsem. Kusjuures teevad luksköite värvid loo mitte ainult stiilsemaks, vaid ka hoopis paremini jälgitavaks.

Võrdlus tava-albumiga, sama koomiksiriba neljal eri kujul

Sellised raamatud on päris kallid, aga turg on neil täiesti olemas ja ei saa öelda, et neid vähe ilmuks. Tiraažid jäävad küll enamasti mõnesaja piiresse. Samalaadseid raamatuid tehakse ka mujal, USAs on üks selliseid kirjastuse IDW "Artist's Edition"-sari.

PS: On olemas ka luksvariandi "luksvariant", mida saab ainult kirjastuse galeriist Pariisis - 26 eksemplari, tähistatud A - Z, millega kaasas signeeritud print, 12-leheküljeline avaldamata visanditega raamat ning prantslaste Miki Hiire ajakirja originaalnumber aastatest 1934-1940. Ise nimetavad nad seda "kollektsionääri-variandiks". Aga see oleks juba veidi liig, sest ka see "tavaline" on juba üks ilusamaid koomiksiraamatuid, mida näinud olen.

Kilplased globaliseeruvad - uus raamat Priit Pärnalt

Aastal 1977 ilmus üks esimesi tõelisi Eesti koomiksiraamatuid, Priit Pärna “Kilplased”. Pärn oli enne seda töötanud tüübikunstnikuna Rein Raamatu samanimelise animafilmi juures, kunstiraamatute kirjastuse "Kilplased" oligi selle filmi otsene järeltulija. Kuigi koomiksid pole kunagi olnud Pärna lemmikvaldkond, joonistas ta hiljem veel ühe sarnase, mis tegelikult veel legendaarsem – “Tagurpidi” (1980). See jõudis juba ka võõrkeeltesse, olles aastakümneid praktiliselt ainus rahvusvahelisse pilti jõudnud Eesti koomiksialbum. Algselt pehmekaanelisest raamatust tuli 2005 isegi kõvas köites kordustrükk, kuigi originaalid olid (minu teada) kadunud ja trükifailid tuli taastada vanast raamatust.

Seejärel illustreeris Pärn paar trükki Eno Raua “Kilplasi”, mis teatavasti Kreutzwaldi lugude ümberjutustus, mis ise omakorda saksa rahvajuttude kohandus. Neist uusim ja päris uute piltidega versioon tuli kirjastuselt “Tänapäev” 2016. Tolle detailirohkete illustratsioonide näitus oli väljas ka Brüsseli Koomiksifestivalil.

13. detsembril 2019 toimus Rahvusraamatukogu raamatumüügil Priit Pärna autogrammitund.

Ja nüüd siis, detsembris 2019 ilmus uus Kilplaste koomiksiraamat — “Kilplased globaliseeruvad”. Inspireeritud oli see Hispaania kirjastuse soovist lisaks “Tagurpidile” ka “Kilplased” välja anda. See aga eeldas kogu loo uuesti joonistamist, mis aga oleks olnud võrdlemisi mõttetu tegevus – möödunud on siiski 40 aastat ja ei maailm ega autor pole enam endised.

Nii saigi uuest raamatust lugu sellest, kuidas Kilplased tänapäevases globaliseerunud maailmas endale nõukoda ehitavad. Ehk, tegu on esimese kilplasekoomiksi remixiga, sest lugu, formaat ja paljud pildielemendid on juba vanast raamatust tuttavad, kuigi uusversioon on oluliselt detailirohkem.

Muuseas – huvitaval kombel on Brüsselis just samasugune nõukoda – Euroopa Liidu uus, detsembris 2016 avatud peakorter, hüüdnimega "Kosmosemuna", mis kaetud 3750 taaskasutatud aknaraamiga. Life imitates art... :)

Brüsseli Koomiksifestival 2018

Veel pilte:Facebook