Kuvatud on postitused sildiga reisimine. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga reisimine. Kuva kõik postitused

31 detsember 2017

Copenhagen, osa I - linn


Hellboy koomiksisarja autor Mike Mignola on üks mu pikaajalisemaid lemmikuid. Kui selgus, et tema, kes ta aastas vaid paaril festivalil osaleb, on seekord tulemas Taanis Kopenhaagenis toimuvale Art Bubble’le, oli see tõsine mõtlemiskoht. Ei ole just väga põhjust loota, et ta kunagi veel mõnele siitkandi – Skandinaavia ju siiski lähedal – festivalile satub… Kuna Taani on mulle senini olnud vaid läbisõidumaa, siis otsustasimegi võtta ette ühe novembrikuise nädalalõpureisi.


Ilm Kopenhaagenis oli eestipäraselt jahe, vihmane ja tuuline. Ööbimispaigaks sai Steel House, netis mitmel pool kiidetud ja tegelikult ka päris cool hostel, kus kuuenda korruse rõduga tuba mahutas küll põhiliselt voodi, kus aga tegelikult oleks olnud hulk võimalusi numbritoast väljas aega veeta – söögikohad, korralik kõigi võimalustega köök, jõusaal, isegi bassein ja seejuures ka tõeliselt kiire wi-fi.


Hosteli asukoht oli ka hea – reede lõuna paiku lennujaamast Tivoli kõrvale rongijaama jõudnud, kulus kohvrite Steel House’i vedamiseks kümmekond minutit. Tegelikult muidugi kauem, sest tegime aega parajaks ja vaatasime enne veel ka kesklinnas ringi. Ilmaga tegelikult sel nädalalõpul väga ei vedanud, oli see üsna tuuline ja vihmane.


Linnaga tutvumiseks jäigi põhiliselt reede-laupäeva varaselt pimedad õhtud ja pühapäeva pealelõuna. Festival võttis oma aja, nii me linnas lõpuks väga laialt ringi ei liikunudki. Tegime siiski vanalinnas mitu ringi, vaatasime poodidesse, ostsime saiakesi, sõime aasia toitu, põikasime hetkeks ka muuseumisse ja vee äärde ning ostime õhtuselt jõuluturult glögi.


Päris maitsev ja meeleolukas oli, mõlemad jõuluturud muidugi lumevabad, aga kõiksugu käsitööd ja veidraid toite oli piisavalt. Näiteks käsitööseepi, šokolaadist polte ja torutange.


Külastasin ka kolme koomiksipoodi, kõik vanalinnas kõrvuti, kõigil Tintinist inspireeritud nimeks Faraos Sigarer. Üks sisaldab kohalikus keeles koomikseid ja seal oli näha, et tegelikult on kogu oluline osa Euroopa klassikast taani keeles saadaval, eriti kenad olid näiteks kasvõi Moebiuse boksid. Hiljem kodus kuulsin, et kunagi, kui soomekeelseid tõlkeid veel eriti palju polnud, olid just Taani raamatud rootsi keele kaudu ka soomlastele aknaks frankofoonse koomiksi maailma.


Teine pood müüs kõiksugu mängukraami ja kolmas ingliskeelseid koomikseid. Taani kroonidest eurodesse teisendades olid hinnad muidugi päris krõbedad, näiteks äsjailmunud “Akira” boksi Taani hind oli vist pea topelt kallim kui mu Amazoni ost. Aga ühe raamatu siiski ostsin – ELCAF-ilt tuttava WJC ja Mignola uue vampiiriloo, seda muidugi samal õhtul signeerimiseks.


Tagasilend oli meil pühapäeva õhtul, mistõttu oli meil veel piisavalt aega nii festivaliks kui linnas hulkumiseks. Jätsime kohvrid ennelõunal hosteli 20-kroonisesse pakihoidu ja tulime neile õhtul enne rongile ja lennuväljale suundumist järele. Väga mugav.


Üldiselt jättis Copenhagen linnana võrdlemisi sümpaatse mulje. Kusagil Taanis on LEGO, viikinglaevad ja Roskilde festival, mida väikese riigina polegi nii vähe. Midagi väga enneolematut selles Skandinaavia suurlinnas siiski vast pole, mistõttu võib vabalt juhtuda, et ma tulevikus sinna enam ehk ei satugi. Kui, siis lennujaama.

17 detsember 2017

Pariis - suvi 2017

Igasuvine Pariisikäik jäi meil seekord augusti lõppu. Mis pole tegelikult aeg, mida selle linna soovitada, sest kohalikel on puhkuste aeg ja seetõttu on ka suur osa muuseume ja näitusi suletud, lisaks on ka õhtud juba sügiseselt pimedad. Põgusaks tutvumiseks sobib muidugi seegi kuu, aga, jah, augustikuud on Pariisis vaiksed.


Siiski õnnestus seegi kord vaadata paari huvipakkuvat näitust. Parc de la Villette'i teaduskeskuses oli väljas "Valeriani" koomiksi näitus, põhjuseks muidugi Luc Bessoni äsjane film. Väike, aga sisukas näitus pajatas nii koomiksisarjast, selle tegelastest ja toimumispaikadest kui ka selle mitmesugustest seostest ajalooliste isikute ja sündmustega, mõni neist toimuva mõjutajaks, mõni sarjas vilksatamas kui homage. Väljas oli ka mitmeid Mezieres'i originaale.


Originaalid - kontuuriga koomiksilehehekülg ja värv selle vähendatud koopial



Enne jalutasime veel pisut Saint-Martini kanali ääres, vaatasime puhkust nautivaid inimesi ja põikasime sisse paari poodi ja vanakraamitule.


Vabaõhu-pissuaar



Pompitou keskuses toimus suur David Hockney retrospektiiv. Pole päris minu teema, aga näitus oli sellele vaatamata suur ja huvitav.


Kasutasin huvi pärast Amazoni postikapiteenust,


ja ostsin Marche d'Aligre turult mõned filmifotod.



Kuna pariisipäevadesse jäi ka mu selleaastane sünnipäev, siis oli see seekord mitmes mõttes ebatavaline. Osalesin Pariisi lähedal skulptuuri õppetoas. Takkajärgi kahetsen, et ei teeselnud algajat ja ei teinud kogu protsessi kaasa - jäin võrdlemisi omapead oma asju ja minu jaoks uut materjali katsetama.


Tagasi vihmases linnas, vaatasime põgusalt Austerlitzi jaama Corto Maltese näitust


ja suundusime tagasi Rue de Lappe rendikorterisse, et pisikest, aga ülihead sünnipäevatorti süüa...


...ning suunduda varem ostetud piletitega õhtuse Eiffeli torniga tutvuma. Sellest sai meil tegelikult üldse esmakordne Eiffeli-külastus, kuigi Pariisi-käike on ju kogunenud juba üsna üksjagu.


Ütlen ausalt - oleme seda turistimagnetit kõik need aastad sisuliselt vältinud, torni juures oleme muidugi paaril korral käinud, ja tegelikult käsin ma ka oma elu esimesel kaugemal bussi-turismireisil juba torni teisel platformil ka ära.


Hämmastaval kombel pääsesime torni ilma igasuguste sabadeta (kui igati normaalne lifti-ootamine välja arvata) ja saime seal üsna ka vabalt ringi vaadata, kuigi pimenes, tibas hooti vihma ja oli üsna jahe ja tuuline.


Torni juurest tagasi metroosse jalutades nägin ringi jooksmas mitut suurt rotti. Möödusime ka täiesti juhuslikult sõjamemoriaalist, mis oli tollel 30. augusti õhtul taas muutunud printsess Diana ohtrate lillede, muusikute ja telekaameratega mälestuspaigaks, sest just sealsamas asub tunnel, kus toinmus saatuslik autoavarii.



Nagu ikka, ostsin seeki kord nii mõnegi raamatu. Seekord sai suur kasutatud raamatute osakaal, tervelt 6 neist on pärit koomiksi-antikvariaadist Aaapoum Bapoum - Daniel Torrese seriaali osad 3 ja 4 aastaist 1987 ja 1989, teise atom style'i klassiku Ted Benoiti 30 aasta tagune artbook, Guy Davise sarja "The Marquis" sissejuhatav vihik aastast 1997, mitmele Eisneri auhinnale kandideerinud mulle varem tundmatu pulpseiklus "Rocketo" ja "Sam & Max" kogumik aastast 1995, mille 15€ hinnal oleks Ebay-d uskudes pidanud üks null lõpus olema;
Siis veel uued - Amazoni lockeri abil ostetud Dino Attanasio "Spaghetti"-kogumik, mille vanahärra Brüsselis ära signeeris, "Ornithomaniacs", gootilikult vanamoodne ja signeeritud ex librisega album Pariisi parimast koomiksipoest Super Hero, Stanislasi väike koomiksiraamat sealtsamast, 10-eurone illustratsiooniraamat Pompidoust ja Alain Gree Jaapanis ilmunud ülevaade kanaliäärsest disainipoest.


Rohkem fotosid siin.

12 august 2017

Londonis, suvel 2017

Sõitsime selgi suvel Londonisse, et nii ELCAF-festivalil kui linnas endas mõned päevad veeta.


Ma ei tea, kui tihti juhtub, et Lufthansa enne maandumist tükk aega Londoni kesklinna kohal tiirutab. Seekord igatahes tiirutas ja nii sain ma kuulsatest kohtadest mitmeid päris õnnestunud pilte.


Ikoonilised Picadilly Circuse videoreklaamid olid seekord hoopistükis remondis.


Tänavakunsti oli muidugi mitmel pool näha, see siin on näide Brick Lane'i kandist...


...ja see meie korteri lähistelt Islingtonis.


Käisime üsna varasel hommikul Rough Trade East plaadipoes, ajal kui Shoreditchi tänavatoidupaiku alles avati.


Olime esimesed kliendid, vaatasime ettevalmistusi ja võtsime Jordaania lipuga kujundatud vegan-letist ühe ülivärske Beiruti pagarite valge khobez-leiva sisse keeratud falafeli. Ports oli suur ja erinev kastmerohkest falafelist, mida serveeritaksde Pariisi vanas Le Marais juudikvartalis.


Londonis asub Barbican-nimeline kvartal, mis on püsti pandud kunagises suures betooni-vaimustuses ja mis näeb tõeliselt õudne ja totalitaarne välja. Seesugune on ka kogu vastav arhitektuurivool - brutalism.


Loomulikult saavad nad sellest ka ise aru ja kasutavadki seda turunduses - näiteks on kultuurikeskuses müügil spets-kujunduses Penguini ulmeklassikud. Nüüdseks on see kompleks arhitektuurimälestis.


Läksime me Barbicani, et vaadata ulmenäitust "Into the Unknown", kus väljas ühte-teist huvitavat ja mille vaieldamatuks tõmbenumbriks Ray Harryhauseni looming, täpsemalt tema kavandijoonised ja dinosauruse-maketid.


Mida veel huvitavat nägime? Angeli kandi kaubanduskeskuses jäi näiteks silma Amazoni pakiautomaat, kuhu saaks ka ise Londonis viibides pakke tellida.


Laupäevaõhtusel Leicester Square'il oli algamas Transformeri-filmi punane vaip, aga enne seda käis seal veel paras tingel-tangel. Eelmisel pildil maitsekalt dekoreeritud SAAB selles istuva pealikuga.



Sohos sai üldse suhteliselt palju ringi käidud, nii koomiksipoodides kui söögi- ja mullitee-kohtades.



Käisime näiteks ka Fiori Corneris õhtust söömas.


Briti Muuseumis oli seekord avatud väga mahukas ja põhjalik Hokusai näitus. Katsushika Hokusai (1760-1849) oli Jaapani kunstnik, kes oma pika elu ja paljude eri nimede all just Fuji mäge kujutavate puulõigetega kuulsaks sai. Populaarne näitus, mille pilet tuli ette osta ja mis näitas külastusaja algust veerandtunnise täpsusega, pakkus ilmselt ainukordse võimaluse sedavõrd suurt hulka Jaapani originaale näha. Ja kinnitas veelkord, et kahjuks ei suuda ükski kunstiraamat originaalide mõju ja detailsust edasi anda.


Eks oli üks omamoodi elamus ka öösel 0:18 paiku alanud ja tunde kestnud operatiivautode sireenid ja kopterilennud. Mingi aja pärast saabus selgus kui BBC koduleheküljelt võis lugeda, et juhtunud oli järjekordne terroriakt. Seekord küll veidi teistsugune, aga kergelt kõhedaks võttis aknast kostev ikkagi, sest kõik see toimus linnulennult kilomeeter-poolteist meie üürikorterist põhjas.