Kahe heli vahel

Copenhagen, osa II - Art Bubble 2017 Comics Festival

Art Bubble festival toimus laupäeval-pühapäeval 18.-19. novembril 2017 vanalinna Rundetårn - Ümaras Tornis. Tegu ajaloolise vaatamisväärsusega, mis turistide hulgas popp ja mille katuselt avaneb vanalinnale ja linna piiravale tööstusele üsna korralik vaade.

Üles torni ei vii mitte trepp, vaid spiraalne 7,5 ringiga tellisrada. Torn polegi tegelikult päris torn, selle juurde kuulub ka ehitis, kusagil pooles tornis pääseb selle raamatukogusaali, mis oligi festivali päralt.

Taanikeelne- ja keskne festival Art Bubble ei ole eriti suur, rõhk on kohalikel autoritel ja väliskülalisi kutsutakse vaid loetud arv. Aga seda suurem tähelepanu neile vähestele suundub. Seekord oli kutsutuid kolm – Mike Mignola, Skandinaavias ülipopulaarne piilupardi-mees Don Rosa ja prantslane Keramidas.

Too on viimasel ajal samuti Miki Hiire koomiksiga tähelepanu saanud, joonistades Glenat’ kirjastuse albumisarjale Lewis Trondheimi kirjutatud seikluse. Nagu selgus, oli Mignola ühtlasi nende iga-aastase Hanne Hanseni auhinna üks laureaate ja viis koju päris kena keraamilise kujukese.

Festival toimuski tegelikult ühes suures saalis, millest osa oli vaheseinaga eraldatud toolidega esinemisalaks. Kohal oli ilmselt Taani autorite koorekiht, nagu ikka, oli kohal hulk kirjastusi ja kaupmehi. Lisaks raamatutele oli saadaval pisut ka muud - Disneyteemalisi printe ja originaale, Calvini & Hobbes’i piraatmaale, üks onkel tegeles koomiksitegelaste viltimisega, keegi mängis fantaasiamänge…

Lisaks siis tavalised müügilauad, enamasti sisaldamas tõlkeid või siis kohalikku kraami, mis silmatorkavalt vähem alternatiivsed kui tüüpiline soomlaste-rootslaste looming. Aga samas ka mitte nii lihvitud kui ameeriklaste toodang ning keelt oskamata ka mitte eriti põnevad vaadata.

ELCAFi-laadset zine-subkultuuri praktiliselt näha polnudki. Siiski, kohaliku animatsioonikooli väljapanekust ostsin ühe raamatukese, ka jagasid nad oma kooli kena promokoomiksit. Cosplay säras samuti oma puudumisega, kui üks naissoost Hellboy välja arvata.

Huvitav oli ka see, et laupäeval-pühapäeval toimunud festivali dünaamika oli tavapärasest teistsugune. Tundus, et kõik die hard fännid olid juba esimesel hommikul kell kümme kohal, et piletiga autogrammisabad ära reserveerida ja allkirjad kätte saada.

Kõige rahvarohkemad hetked olidki vist kohe peale avamist, hiljem läks isegi nagu liikumisruumi mõttes lahedamaks. Meie veetsime festivalil põhiliselt laupäeva, pühapäeval käisime seal põhimõtteliselt vaid Mignola esinemist vaatamas.

Muidugi võtsin ka mina kodunt mõned raamatud kaasa. Superstaar Don Rosa signeeris tegelikult kogu festivali aja, kaks päeva jutti, enamasti autogramme, aga teistkordselt sappa võtnuile ka pilte. Need suured pardinäod võtsid muidugi tohutult aega, mistõttu liikus saba päeva lõpupoole üliaeglaselt. Kõik piletiomanikud pidid aga oma kätte saama ja nii signeerinudki Rosa laupäeval veel poolteist tundi peale festivali ametlikku lõppu.

Mina sain oma autogrammi peale pikka ja tüütut seismist lõpuks ikkagi enne kella kuut kätte. Seejuures juhtus aga piinlik lugu – nimelt teatas Rosa, et Egmonti kirjastatud eestikeelest “Kuldsed Lood” raamatut (mis algselt üks raamat pikast taanikeelsest sarjast) ei tohiks üldse olemas olla, sest tema ei tea sellest midagi ja pole ka autoritasusid saanud.

Mind ta ju otseselt ei süüdistanud, aga ikkagi oli meie väikene vestlus kummaline ja ei jätnud temast just kõige meeldivamat muljet. Samas, oma paprikat ta ju pakkus – ta on nimelt ka innukas aednik. Ah, eks ta ole, vana inimene juba ja pikk päev selja taga ka.

Pühapäeval leidsin ka hetke, kus Keramidas vaid ühe inimesega tegeles ja sain ka temalt kaks signatuuri ja prantsuse kombe kohaselt ka joonistused. Mul oli kaasas tema Miki Hiire seikluse USA tõlge ja lentikulaarse kaanega “Druuna” sarja artbook.

Seda nähes oli ta üsna üllatunud ja uuris, kust ma selle sain, tegu ju ammu läbi müüdud raamatuga. Arvan, et aasta võis siis olla 2008, ostsin ta kunagisest mõnusast Virgin Megastore'i Louvre’i poest.

Peapõhjus Taani sõita oli aga muidugi vana lemmik Mike Mignola, Hellboy autor ning gootiliku koomiksi meister. Mignola signeeris mõlemal päeval kahel korral, iga kord paar tundi, ka oli tal mõlemal päeval ka esinemine. Lisaks kujundas ta seekordse festivali tarbeks taaniteemalise Hellboy posteri.

Mignola signeerimine oli minu jaoks tegelikult mitmes mõttes eriline. Sain sõna otseses mõttes taanisõidu eelõhtul valmis ja värvitud esimese koopia oma uuest Abe Sapieni kujukesest, plaan oli see Taani kaasa võtta ja Mignolale kinkida. Tegin kujule kapadest ka transpordikindla karbi, kõik see võttis õhtuti nii palju aega, et festivalinädalal ma just väga palju ei maganud…

Mignola ja Rosa signeerimiseks oli välja mõeldud süsteem, mis tekitas alguses parasjagu segadust, aga üldiselt siiski toimis. Nimelt jagati autogrammisoovijatele numbritega pileteid, sealsamas oli ka valge bürootahvel, kus igal hetkel kirjas 10 numbrit, millel luba antud hetkel autogrammisappa võtta. Nii hoiti saba pikkus kontrolli all, tuli lihtsalt tahvil silm peal hoida. Oodates võis festivalil vabalt ringi liikuda või kasvõi linna peal ära käia.

Saba aga liikus tegelikult üsna kiirelt. Sellal kui Mignola autogramme kirjutas, suhtles ja selfidele poseeris, tegeles kõrvalistuv assistent juba järgmise soovijaga, kontrollis piletit ja raamatute arvu ning pani ka nime paberile kirja. Kõik käis sujuvalt, aga seetõttu polnud tegelikult kellelgi ka võimalust jääda Mignolaga liiga pikalt jutustama.

Oli ette teada, et Mignola midagi ei joonista, kirjutab ainult autogramme ja pühendusi, teada oli ka kolme signatuuri piirang. Mul oli kaasas (st. kotis ja hostelis) hulga rohkem raamatuid, sealhulgas suured Artist’s Edition köited, aga kuna olime kahekesi ja käisime kahel laupäevasel signeerimisel, siis sain kõigisse autogrammid sisse. Signeeritud on mul nüüd näiteks nii “Dracula”, üliharuldane mustvalge prantsuse “Aliens” kui mu kõige esimene Hellboy raamat aastast 1997. Mignola signeeris seejuures loominguliselt, valides vastavalt raamatule nii asukohti kui eri värvi markereid.

Kohe hommikul andsin üle ka oma Abe Sapieni kuju. Nagu öeldud, polnud seal aega pikalt suhelda, aga usun siiski, et kuju talle meeldis – vähemalt on Abe skulptuurina palju haruldasem kui Hellboy, koomiksi stiilis kujuna veel eriti. Igatahes kiitis ta ka karpi ja küsis lisaks, kas ma ikka ise kuju ära signeerisin. :)

Tegelikult sai Mignola fännidelt ilmselt üsna palju kingitusi – nägin paari koomiksiraamatut, mingit väikest sarvilise tegelase büsti ja skulptuurset sõrmust, mille talle andis ülikummaline mustade sulgedega nahktagis tüüp, kellel lisaks käe otsas meetripikkune okstest mehike. Christine Mignola, keda paaril korral märkasin, festivalil üleliia palju aega ei viitnud, loodetavasti mahtusid kojusõidu-kohvritesse nii tema ostud kui fänninänn. :)

Mignola esinemised kahel päeval olid mõnevõrra erinevad. Mõlemad võeti linti ja peaksid mingil hetkel ka netti jõudma. Pühapäevane ja pooletunnine esinemine oli tavapärasem, laupäevane kestis aga tunni ja koosnes tegelikult ainult publiku küsimustest. Seal oli tegelikult päris palju huvitavat, sealhulgas pisut juttu ka uuest Hellboy filmist ning sellest, mida Mignola tegelikult kahest esimesest arvab. Tollel vestlusel oli muuseas ka viipekeeletõlk, kes seisis kogu selle tunni kangelaslikult taburetil ja viiples.

Sain talt ka ise paari asja küsida, nii signeerimisel kui pärast esinemisi. Tuleb takkajärgi tõdeda, et et Mike Mignola on üheaegselt nii geniaalne kunstnik ja autor kui ka täiesti normaalne inimene, kes saab oma kuulsusekoormaga päris hästi hakkama. Ja on seejuures sümpaatselt irooniline, näiteks tõdedes, et oleks ta teadnud, et peab Hellboy kivist kätt tulevikus veel kümneid aastaid joonistama, oleks ta selle neetud (f****ng) juraka hoopis lihtsamaks kujundanud.

Kokkuvõttes – Art Bubble 2017 oli üks kena väike festival, mis aitas Taanit muu Skandinaavia koomiksikonteksti panna.

Copenhagen, osa I - linn

Hellboy koomiksisarja autor Mike Mignola on üks mu pikaajalisemaid lemmikuid. Kui selgus, et tema, kes ta aastas vaid paaril festivalil osaleb, on seekord tulemas Taanis Kopenhaagenis toimuvale Art Bubble’le, oli see tõsine mõtlemiskoht. Ei ole just väga põhjust loota, et ta kunagi veel mõnele siitkandi – Skandinaavia ju siiski lähedal – festivalile satub… Kuna Taani on mulle senini olnud vaid läbisõidumaa, siis otsustasimegi võtta ette ühe novembrikuise nädalalõpureisi.

Ilm Kopenhaagenis oli eestipäraselt jahe, vihmane ja tuuline. Ööbimispaigaks sai Steel House, netis mitmel pool kiidetud ja tegelikult ka päris cool hostel, kus kuuenda korruse rõduga tuba mahutas küll põhiliselt voodi, kus aga tegelikult oleks olnud hulk võimalusi numbritoast väljas aega veeta – söögikohad, korralik kõigi võimalustega köök, jõusaal, isegi bassein ja seejuures ka tõeliselt kiire wi-fi.

Hosteli asukoht oli ka hea – reede lõuna paiku lennujaamast Tivoli kõrvale rongijaama jõudnud, kulus kohvrite Steel House’i vedamiseks kümmekond minutit. Tegelikult muidugi kauem, sest tegime aega parajaks ja vaatasime enne veel ka kesklinnas ringi. Ilmaga tegelikult sel nädalalõpul väga ei vedanud, oli see üsna tuuline ja vihmane.

Linnaga tutvumiseks jäigi põhiliselt reede-laupäeva varaselt pimedad õhtud ja pühapäeva pealelõuna. Festival võttis oma aja, nii me linnas lõpuks väga laialt ringi ei liikunudki. Tegime siiski vanalinnas mitu ringi, vaatasime poodidesse, ostsime saiakesi, sõime aasia toitu, põikasime hetkeks ka muuseumisse ja vee äärde ning ostime õhtuselt jõuluturult glögi.

Päris maitsev ja meeleolukas oli, mõlemad jõuluturud muidugi lumevabad, aga kõiksugu käsitööd ja veidraid toite oli piisavalt. Näiteks käsitööseepi, šokolaadist polte ja torutange.

Külastasin ka kolme koomiksipoodi, kõik vanalinnas kõrvuti, kõigil Tintinist inspireeritud nimeks Faraos Sigarer. Üks sisaldab kohalikus keeles koomikseid ja seal oli näha, et tegelikult on kogu oluline osa Euroopa klassikast taani keeles saadaval, eriti kenad olid näiteks kasvõi Moebiuse boksid. Hiljem kodus kuulsin, et kunagi, kui soomekeelseid tõlkeid veel eriti palju polnud, olid just Taani raamatud rootsi keele kaudu ka soomlastele aknaks frankofoonse koomiksi maailma.

Teine pood müüs kõiksugu mängukraami ja kolmas ingliskeelseid koomikseid. Taani kroonidest eurodesse teisendades olid hinnad muidugi päris krõbedad, näiteks äsjailmunud “Akira” boksi Taani hind oli vist pea topelt kallim kui mu Amazoni ost. Aga ühe raamatu siiski ostsin – ELCAF-ilt tuttava WJC ja Mignola uue vampiiriloo, seda muidugi samal õhtul signeerimiseks.

Tagasilend oli meil pühapäeva õhtul, mistõttu oli meil veel piisavalt aega nii festivaliks kui linnas hulkumiseks. Jätsime kohvrid ennelõunal hosteli 20-kroonisesse pakihoidu ja tulime neile õhtul enne rongile ja lennuväljale suundumist järele. Väga mugav.

Üldiselt jättis Copenhagen linnana võrdlemisi sümpaatse mulje. Kusagil Taanis on LEGO, viikinglaevad ja Roskilde festival, mida väikese riigina polegi nii vähe. Midagi väga enneolematut selles Skandinaavia suurlinnas siiski vast pole, mistõttu võib vabalt juhtuda, et ma tulevikus sinna enam ehk ei satugi. Kui, siis lennujaama.