Neil Gaiman - Charles Vess "Stardust" by Lyra's Books

Sain täna kullerilt iseendale tehtud jõulukingi - käsitööna valminud raamatu Neil Gaimani "Stardust", mille illustraatoriks Charles Vess ja väljaandjaks Lyra's Books. "Stardust" on algselt DC/Vertigo kirjastuselt 4-osalise minisarjana ilmunud "illustreeritud muinasjutt täiskasvanutele", millest tuli 2007. aastal ka Matthew Vaughni lavastatud film.

Raamat oli väga hästi pakitud, kuller tõi selle Inglismaalt kohale kahe päevaga!

Pool 500 koopia "tavatiraažist" on sinepitoonis seljaga, teine pool tumesinisega. Mina valisin sinepikollase, see tundus huvitavam ja ehk ei paista ka näiteks tolm nii hästi välja. Oli ka mitu korda kallim tumesinisesse nahka köidetud variant (100 eksemplari) ja eriti võimas "Lettered Edition" luksversioon (26 koopiat).

See "Stardusti" variant on kogu täiega trükist köiteni vanamoodne käsitöö, isegi marmoreeritud kaanepaber on käsitsi valmistatud. Trükil ja köitmisel oli muidugi ka masinaid abiks, sellest näeb Facebookis mitmeid huvitavaid videoklippe.

Raamatut sai tellida suvel 2020. Kuna seesuguste väiketiraažide kogumine on omaette subkultuur, pole ime, et esimesena said otsa just kallimad versioonid. Aga paari päevaga leidsid kõik raamatud omaniku.

Kujunduses on eeskuju võetud sajanditagustest muinasjuturaamatutest, mida illustreerisid klassikud nagu Arthur Rackham, Edmund Dulac või Kay Nielsen. "Stardusti" kahes kallimas versioonis on kõik pildi ükshaaval vahelehtedele kleebitud, just nii, nagu seda vanasti tehti. Odavamas (mis loomulikult ei olnud ka just odav) on pildilehed eraldi trükitud ja liimitud, ainult maisipaberiga kaitstud tiitellehel on vanamoodsalt liimitud pilt.

Köite ülaserv on sinine ja kuldsete pritsmetega kaetud. Kallitel versioonidel on kuldsed servad.

Siin pildil on Lyra's Books versioon koos DC/Vertigo 2007. aastal ilmunud ohtralt illustreeritud raamatuga. Üks pruuni seljaga kõvas köites kogumik tuli Vertigolt ka varem, see siin on teine trükk. Hiljem ilmus sama Neil Gaimani lugu ka tavapärase juturaamatuna.

Kallites versioonides on mõlema autori signatuurid, 2x250 tiraažis Charles Vessi oma. Minu eksemplar on #416. Ilus raamat.

Ilusad raamatud 2019 — Yves Chaland artbook

Brüsseli koomiksigalerii Champaka on juba aastakümneid tegelenud clean line ja atom style stiils koomiksite propageerimisega, näituste korraldamisega ja ülevaateraamatute kirjastamisega. Hiljuti alustasid nad koostööd kirjastusega Dupuis. Selle koostöö viljaks on sari kandilisi artbooke (Guillaume Sorel, Walter Minus, Philippe Berthet, François Avril, Floc'h jt.), ning suured elulooülevaated nimega "Une Vie en Dessins". Esimene selline oli François Walthéry elutöö-raamat, too vana kooli tegija on vast tuntuim oma Natacha-nimelise tegelase läbi.

Teine, oktoobris 2019 ilmunud "Elu joonistustes" köide võtab kokku Yves Chalandi (1957 –1990) elutöö. Seda raamatut on juba kaua oodatud, tegu ju endiselt ühe olulisima autoriga viimaste aastakümnete Prantsuse-Belgia koomiksis, kuigi liiklusõnnetus katkestas ta elu ja loomingu juba kolmekümne aasta eest. Tema mõjud on aga siiani suured, sellest annab märku kasvõi iga-aastane Chalandi sõprade festival tema kodukandis Néraci linnas.

Loomulikult on aastate jooksul lisaks tema koomiksitele ilmunud ka artbooke, seesama Galerie Champaka on kirjastanud mitmeid, näiteks reklaamide ja muu kommertstööde kogumiku. Ühes neist on isegi ingliskeelne osa põhjaliku Chalandi eluloo kronoloogiaga. 

“Une vie en dessins” on aga suurem ja põhjalikum kui varasemad. See on päris mahukas, 384 lehekülge. Selles on hulk meenutusi, fotosid ja muidugi hulk skänne tema loomingust, kokku üle 250 koomiksilehekülje, pildi ja maali. Fotodel on näha ka suurt hulka tema toonaseid noori semusid, kellest mitmed tänaseks prantsuskeelse koomiksimaailma põhitaladeks saanud. Looming ei paikne raamatus päris kronoloogiliselt, vaid on jagatud temaatilistesse peatükkidesse.

Skännid on loomulikult sellised, kus joonised just sellisena, nagu nad ka päriselt on, kõigi kortsude, paranduste ja abijoontega. Piltide hulgas on nii tema lapsepõlves tehtud koomiksikatsetusi, kus mõjutajad ilmselgelt näha, aga ka kunstikooliaegset loomingut ja "Metal Hurlanti" ajakirja tehtud koomikseid, kus ta enda stiil veel paigas polnud ja ta tegeles põhiliselt stiilivõtete parodeerimisega. Aga loomulikult on originaalidega esindatud ka kõik tema enda albumid.

Raamat on saanud ka kriitikat, millega pean osaliselt nõustuma – kuna Chalandi formaat on tihti olnud horisontaalne, on liiga palju pilte, mis trükitud üle kahe lehe ja mida seetõttu tervikuna halb vaadata. Alternatiiv oleks olnud kas pildi palju väiksemana leheküljele mahutamine või siis volditavad leheküljed, mis aga kumbki poleks head lahendused. Tuleb lihtsalt leppida, et kõike head siin ilmas ikkagi ei saa ja olla rõõmus, et selline suur töö on tehtud ja raamat olemas.

Dave McKean - Sandman covers

Neil Gaimani "Sandman" on üks olulisemaid ameerika koomiksisarju, mis kaheksakümnendate lõpul alustades laiendas oluliselt nii laiadele massidele tuttavate koomiksite temaatikat kui tõi pildisarju lugema hulgaliselt uut haritud publikut. Ka mul vedas, sest tutvus sellega ei alanud üldse mitte algusest, vaid ostsin ma esmalt hoopis kaks vahepealset lühilugude kogumikku. See oli väga õige tegu, sest päris alguses ei teadnud veel ka Gaiman ise, kuhu see unustatud DC tegelaskujusid taaskasutav sari välja jõuab. Oleks ma esimestest osadest alustanud, poleks ehk päris heade peatükkideni jõudnudki.

"Sandmani" sarja üheks tunnuseks on alati olnud multitalent Dave McKeani kaanekujundused. Neist on Ameerikas ilmunud kaks kogumikku - üks neist sisaldab "Sandmani", teine selle spin-off sarja "Dreaming" kaasi. Prantsuse kirjastus Urban Comics andis aga 2016. aasta lõpul välja Dave McKeani kaanepildid ühes paksus köites "Sandman - Les couvertures par Dave McKean", kus 432-l leheküljel nii eelmainitud sarjade kui ka hilisemate kõrval- ja lisakoomiksite kaanepildid. Prantslaste raamat on suurem ja ilusam, McKean ise teavitas sellest twitteris, lisades, et ka paber on märgatavalt mõnusam (see tähendab - vähem läikiv). Seega - kelle jaoks pole tekst nii oluline kui pildimaterjal, siis prantslaste raamat võib olla seekord parem valik.

The Silver Way - joonistusõpik animatsioonirahvale

Kõiksugu joonistusvahendite, pintslite-pliiatsite ja muu kunstitarbe ostmne on üks suur katse ja eksitus - suur osa neist jääb tegelikult kasutamata. Aga see on paratamatu, sest just nii settivad välja need vähesed, mis tõepoolest endale sobivad. Kulunud raha tuleb võtta lihtsalt kui kooliraha.

Sama kehtib ka kõiksugu õpikute kohta. Neidki on väga palju ja kuigi alati on võimalik enne ostmist arvustusi või vähemalt sisukirjeldusi lugeda, siis ei tea tegelikult kunagi, kui kasulikuks mingi raamat lõpuks osutub. Kui üldse. Näiteks kõiksugu anatoomia-õpikute seas on häid tegelikult vähemus ja suurem osa on kas lihtsalt halvasti joonistatud või kordavad seda, mida paremad selgemalt selgeks teevad.

Ka  retrolikule cartoony-stiilile pühendatud õpikuid on päris hulgaliselt. Kui mõned Disney kunstnike klassikud kõrvale jätta, olen mina leidnud tegelikult ainult kaks, millele võiks hindeks panna "väga hea" - mõlemad on Ben Caldwelli tehtud. Ta on muidugi alustuseks juba ka tõeliselt hea ja stiilne joonistaja.

Aga nüüd ilmus üks uus raamat, mille autoriks teleanimatsiooni veteran ja mitmete seriaalide kujundaja Stephen Silver - "The Silver Way". Ta tegeleb ka õpetamisega ja ongi nüüd oma isiklikud kogemused ja loengud vormistanud selleks mahukaks character design õpperaamatuks. Tegu on üsna suure ja paksu köitega, kus 248-l leheküljel on hulgaliselt tõeliselt kasulikke õppetunde, iga pildirohke paarislehekülg midagi uut kajastamas. Kusjuures, ta mitte ainult ei näita kõikugu formaalseid reegleid ja nippe, vaid annab seejuures ka mõtteainet, olles alati äärmiselt praktiline ja tuues näiteid omaenda kogemustest. Loomulikult ei leiuta ka tema mingit uut jalgratast, aga siin on tõepoolest hulk asju, mida ma varem kohanud ei ole, kasvõi juba terminoloogias või arvutikasutuses. Näiteks selline pisike nipp - kasulik on tegelast visandades joonistada juurde ka maapinda kujutav ovaal, mis aitab teda ruumis paika ankurdada.

Ühesõnaga - "The Silver Way" on päris suur ja paks raamat, mis kuluks igal koomiksi- ja multikajoonistajal mõttega läbi lehitseda. See aeg ei jookse päris kindlasti tühja.

Kakerdaja rabas

Käisime väikese seltskonnaga 16. mail Kakerdaja rabas ja tegime sealsel laudteel üsna pika tiiru.

Oli õhtune aeg ja päike tegelikult juba üsna madalal. Raba oli üsna inimtühi, vaid mõned samasugused uudistajad juhtusid vaateulatusse.

Rabaretke põhjuseks olid tegelikult väliskülalised - nimelt viibisid seoses Briti-Balti illustratsiooniprojektiga seoses taas Tallinnas kaks noort briti illustraatorit - William Grill ja Katie Harnett. Mõlemad nad on kirjastuse Nobrow/Flying Eye Books autorid, esimene neist võitnud oma raamatutega mitu väga olulist illustratsiooniauhinda nii UK-s kui mujal.

Loodetavasti andis sõit läbi Põhja-Eesti ja hiliskevadine rabamaastik brittidele Eestist natuke laiema pildi kui Tallinna kesklinn. :)

Jaan Rõõmus, Eesti illustraator, keda innustavad põhliselt möödunud ajad ja kes oma pilte joonistab tõelisest linnusulest tehtud sulega.

Darwyn Cooke 1962 - 2016

2016 on kujunemas üsna šokeerivaks aastaks, järjest ja ootamatult lahkub suurkujusid nii kinos, muusikas kui koomiksis. Üks selliseid on ka Kanada koomiksilooja Darwyn Cooke, kes lahkus täiesti ootamatult 14. mail 2016. Kõigest päev varem teatas perekond tema lõpule jõudvast võitlusest agressiivse vähiga. 53-aastase kunstniku koomiksikarjäär kestis tegelikult kõigest viisteist aastat, aga selle ajaga jõudis ta kirjutada ennast ala suurkujude hulka.

Toronto töölisperes sündinud Cooke unistas juba lapsepõlves koomiksikunstniku karjäärist. 1985. aastal lõpetas ta kunstikooli ja sõitis New Yorki, kus pakkus DC vastaloodud uute talentide koomiksisarjale oma detektiivilugu. See ostetigi ära ja ilmus ajakirjas "Talent Showcase #19".

Kahjuks aga tähendas koomiksikarjäär tollasel interneti-eelsel ajal kolimist USA-sse ja New Yorki. See ei tulnud hetkel kõne alla ja nii töötaski ta järgnevad aastad Torontos mitmetes ajakirjades ning asutas ka omaenda graafilise disaini firma. Siis aga nägi ta "The Comics Journalis" Bruce Timmi Batmani pildiga illustreeritud Warneri animatsioonistuudio tööpakkumist. Cooke tegigi karjääripöörde ja oli juba õige pea USA läänerannikul töötamas mitmetes seriaalides. Väidetavalt tegi ta näiteks "Batman Beyond" tunnusklipi valmis omaenda kodus ja vanal Macil.

Animatsioonikarjääril ei olnud viga midagi, aga siiski tundis Cooke, et tõeliselt õnnelikuks teeks teda siiski töö koomiksite kallal. Ta pakkus DC-le välja koomiksiloo "Batman: Ego", see aga ei äratanud huvi ega jõudnud kuhugi. Siis aga, täiesti ootamatult ja neli aastat hiljem, sattus seesama ettepanek ametisse asunud uue art directori Mark Chiarello silme ette, kes leidis selle juhuslikult oma kabinetis eelkäija pabereid likvideerides. Cooke retrolik stiil tundus äkitselt huvitav ja nii saigi ta pakkumise oma koomiks valmis teha.

"Ego" ilmus 2000 ja sealt sai Cooke karjäär koheselt tuule tiibadesse. Järgmiseks joonistas ta käsikirjutaja Ed Brubakeriga kahasse Batmani vihikusarjale neljaosalise backup-loo "Trail of the Catwoman", mis pani aluse uuele Catwomani sarjale. Selle neli esimest osa joonistas samuti Cooke. Ka kirjutas ja joonistas ta sarja eelloo "Catwoman: Selina's Big Score". Just Cooke muutis moodsamaks ja mustemaks varem lillas kostüümis Selina Kyle'i välisilme, mõjutades muuhulgas sedagi, kuidas Catwoman Christopher Nolani filmis välja näeb.

Sellele järgnesid mõned tööotsad Marvelis ning siis tuligi "DC: The New Frontier". Kuueosaline minisari ei olnud tegelikult ilmudes väga edukas, aga kui sari lõpuni jõudis, oli selge, et tegu on klassikaga. Ajal, mil DC superkangelased kippusid kibestunuks ja küüniliseks, tõi Darwyn Cooke oma koomiksis tagasi möödunud sajandi keskpaiga optimismi ja usu paremasse tulevikku. John F. Kennedy kõnekatkest nime võtnud sarja tegevus toimub ajaliselt nn. Golden Age'i ja Silver Age'i vahel, kusagil eelmise sajandi viiendal kümnendil. Seal osalesid kõik DC suurimad koomiksikangelased Supermanist ja Batmanist Wonder Womani ja Rohelise Laternani.

Kogumikraamatule lisas Cooke mõned leheküljed ja nii sai loost 400 lehekülje pikkune eepos. 2005 võitis see parima kordustrüki ja kujunduse Eisneri auhinnad. Aastal 2008 tehti raamatust ka animafilm.

Seejärel joonistas Cooke Will Eisneri klassikalise tegelaskuju Spirit lugusid, kuni tegi kannapöörde ja võttis superkangelaste asemel ette hoopis teise teema. Richard Starki Parkeri-sarja krimilugude adaptsioone sai lõpuks kokku neli raamatut. Äärmiselt stiilsed noir-koomiksid olid huvitaval kombel esimesed adaptsioonid, kus autor lubas kasutada oma tegelaskuju originaalnime. Kõigis varasemates filmides, sealhugas Mel Gibsoniga kinotükis, oli peategelasel teine nimi.

Viimane suurem Cooke'i koomiksitöö oli osalus palju pahameelt põhjustanud "Before Watchemen" projektis, mida nii mõnedki  pidasid ülistatud kultussarja labastamiseks ja kirjastuse küüniliseks katseks Alan Moore'i loominguga veelgi rohkem raha teha. Cooke käsikirjutas selle tarvis Silk Spectre sarja ja kirjutas-joonistas kuueosalise "Before Watchmen: Minutemen" miniseriaali. Ta andis endale täiesti aru, et see kõik ei pruugi talle üldse mitte austajaid lisada, pigem vastupidi. Kuid ta võttis seda ülesannet kui austusavaldust originaalloo autoritele ja andis endast parima, et nende vääriline olla.

Siis lõpetas Cooke oma Parkeri sarja,  tegi ühe Jonah Hexi loo pliiatsijoonised ja kujundas detsembris 2014 ilmunud DC vihikutele 23 erinevat kaanepilti. Ka neist on nii mõnigi saanud klassikaks, koos teenisid nad autorile järjekordse auhinna - 2015. aasta parima kaanekunstniku Eisneri. Cooke'i viimaseks koomiksiraamatuks jäi koostöö  Gilbert "Love and Rockets" Hernandeziga, Vertigole joonistatud minisari "The Twilight Children". Selle sarja kogumialbum ilmus vahetult enne autori lahkumist.

Darwyn Cooke suutis kõigest viieteist aastaga luua hulga klassikalisi koomiksilugusid ja kindlustada püsiva koha Ameerika klassikute seas. On selge, et tema karjäär nii koomiksis kui animatsioonis oleks võinud jätkuda veel vähemalt sama kaua. Mida kõike oleks ta tulevikus loonud, jääb meil aga kahjuks nägemata. Elu ja surm tihti väga ebaõiglased.

Koomiksiklassika - Polly And Her Pals

Kirjastuse IDW osakond Library of Amerian Comics on välja andnud kaks suurt raamatut Cliff Sterretti (1883-1964) klassikaliste "Polly and Her Pals" pühapäevasarjadega. Tegu on ühe huvitavama nähtusega ajalehekoomiksite ajaloos, seepärast võks ehk nii autorist kui seriaalist ka paar sõna eestikeelset juttu olemas olla.

Skandinaavia juurtega Cliff Sterrett sündis 1883. aastal Minnesotas, linnakeses nimega Fergus Falls. Kui ta oli kahene, kolis pere Seattle'isse, kus üsna pea sündis talle vend Paul. Kuid siis suri ema, isa ei suutnud ise poisse kantseldada ja nii kasvasidki nad üles emapoolsete vanavanemate juures Minnesotas. Isa jäi Seattle'isse. Ehk just seetõttu on ka Sterretti tulevase tegelase Polly vanemad välimuselt pigem tema vanaema-vanaisa... Sarnasusi Sterretti enda eluga leiab teisigi, nii koomiksite kõrvaltegelastes kui Minnesota korraliku põhjamaise talvega kliimas.

Cliff ei olnud koolis just parim õpilane, kuigi ta veetis päris palju aega linnakese raamatukogus, kus vägesid kamandas tema oma tädi. Lisaks tegi ta sporti ja esines isegi kohalikus tsirkuses köielkõndijana. Siiski oli just joonistamine see oskus, mis talle kaaslaste seas populaarsust tõi. Nii juhtuski, et kohaliku pastori abiga sõitis 18-aastane Sterrett New Yorki ja asus sealses Chase Art School'is kunsti õppima.

Koomiksiautorid tubakareklaamis, 1916

Paariaastaste õpingute ajal teenis Sterrett leivaraha kaubareisijana. Siis sai kool läbi ja just oma kahekümnendal sünnipäeval asuski ta tööle ajalehes New York Herald. See oli aeg, kus foto alles otsis oma kohta ja nii oligi kunstnik Sterretti ülesandeks illustreerida kõiksugu sündmusi tulekahjudest mõrvade ja pulmadeni. Just samal ajal - 1903 - alustas lehes tööd ka Winsor McCay, klassikalise ja tänaseni detailides ületamatu suurkoomiksi "Little Nemo in Slumberland" autor. Sterrett sai jälgida kuulsa koomiksi valmimist, nii saigi McCayst Sterretti suur eeskuju ja mõjutaja.

Töö ajalehes muutis aktiivseks kogu Cliff Sterretti sotsiaalse elu. Just siis kohtus ta ka oma tulevase naise, Natalie Bronwell Cocks'iga. Erinevalt "maamats" Sterrettist oli viis aastat noorem Natalie tõeline Brooklyni linnatibi. (See "maamats" oli küll ilmselgelt vaid põnevil publikule kultiveeritud autorikuvand.) Pulmad peeti 17. mail 1906 ja juba kümme kuud hiljem sündis nende ainus laps, kes sai onu järgi nimeks Paul. Temast kasvas muuseas helilooja, milles oli oma ilmselge osa muusikat täis kodus ja selles, et juba teismelisena oli eduka koomiksipere poisil suur 25 000 dollarit väärt pilli-kollektsioon.

Oma koomiksiameti algusaegadel lõi Sterrett mitmetele väljaannetele üsna mitu seriaali, näiteks kõhurääkijast hulkuri loo "Ventriloquial Vag". Lõpliku edu ja aastakümneid kestva karjääri tõi siiski just "Polly and Her Pals". Kummalisel kombel pajatasid mitu ta seriaali noorpaari raskest elust, kuigi tal endal tundus kõik küll korras olevat. Sterrett oli üldse üks esimesi, kes võttis oma koomiksite teemaks tavalised kodused sekeldused. Ajaleheriba "For This Have We Daughters" pajatas moodsast neiust, kes tekitas oma konservatiivsetele vanematele parajat peavalu. Asunud 1912. aastal tööle kuulsa meediamoguli W. R. Hearsti lehte "New York American", võttis ta eelmainitud sarja ja kohandas selle koduseks komöödiaseriaaliks "Positive Polly", mille peategelaseks Polly Perkins, moodne tibi, kelle ümber keerles lõputu hulk peigmehekandidaate.

Jaanuar 1927; iga pühapäeva-külje ülaosas on lisakoomiks

Argipäeva-riba alustas ajalehes 4. detsembril 1912, pühapäevane värviline lehekülg aasta hiljem 28. detsembril 2013. Ka pühapäevasel koomiksil oli algselt mitu nime, näiteks "Here, Gentlemen, is Polly!", kuid lõpuks jõudsid mõlemad sama ja tänaseni tuntud pealkirja alla. Sale ja moekas Polly oli küll loo nimikangelane, kuid sarja tegelikud peategelased olid siiski tema jässakad ja karikatuursed isa-ema, Paw-Maw ehk Sam'l ja Suzie Perkins, lisaks veel hulk teenreid ja sugulasi ning perekonna kass Kitty.

Mis siis teeb "Polly" koomiksi nii oluliseks? Sest, olgem ausad, kõiksugu ajaloolistest ülevaadetest käivad eelkõige läbi mõned teised ja kuulsamad nimed. Põhjuseid on päris mitu.

Märts 1927; paremal näide Sterretti kubistlikust huumorist, kusjuures kogu tegevus toimub kusagil teises toas.

Nagu öeldud, oli Sterretti riba üks esimesi, mis tõi koomiksisse tavalised perekondlikud sekeldused. Polly oli ka üks esimesi moodsaid naispeategelasi, kelle välimus ja rõivad olid väidetavalt New Yorgi kõige kuumematelt vaateakendelt maha joonistatud. Tegelikult oli koomiksil ka omajagu tsensuuriprobleeme, sest kuigi sarja kuldaeg oli pisikestes kleidikestes flapperite ja art deco ajastu ehk vabameelsete 1920ndate teine pool, siis alustas see ju hoopis konservatiivsemal ajal. Väidetavalt ei tohtinud toona koomiksisse joonistada isegi mitte paljast säärt! Suudlus või peale kella 10 õhtul toimuv tegevus oli samuti täiesti välistatud.

Cliff Sterrett oli väga musikaalne, muusika oli ka üks koomiksi korduvaid teemasid. Neid oli teisigi - kõikvõimalikud vargused, sissemurdmised ja hirmud, sekeldused rõivaste ja alastusega, tänapäevaks veidi piinlikud rassinaljad ja muidugi konservatiivse papa sekeldused moodsa elu ilmingutega põrkudes. Väga leidlik oli ka Sterretti kõnepruuk, kus ta kasutas murdeid, slängi ja oma kodukandi väljendeid, aga mõtles lisaks igasugu kalambuure ka lihtsalt ise välja.

Juuli 1928; parempoolsel sõnatul koomiksil on teemaks papa hambaarsti-hirm. Eestlasele võib siinkohal meenuda Pärna "Eine murul"...

"Polly" oli ka vormiliselt silmatorkavalt radikaalne. 1925. aastal pidas Sterrett koomiksiautori kohta ebatavalise pooleaastase pausi, kus tema sarja joonistasid asendajad ja ta ise puhkas perega siin ja seal. (Allkirjata asendusribad on anonüümsed ja ilmselgelt kellegi teise tehtud juba kasvõi seetõttu, et Sterrett signeeris ainult omaenda loomingu. Ka oli tema Polly praktiliselt alati profiilis.) Sterretti varasemat Euroopa-reisi ja sõpru-naabreid kunstnikke arvataksegi põhjusteks, et koomiksisse tekkis viiteid ja mõjutusi nii moodsast kui isegi Aasia kunstist. Peale 1925. aasta puhkust läks "Polly" aga veelgi huvitavamaks - pildikeel muutus silmnähtavalt kubistlikuks. Uksed-aknad, toad ja trepid, autod ja puud on hoogsalt lopergused, just sellised, nagu autor hetkel tahab, realism võib minna kukele. Näiteks purskkaevu veejuga võib vabalt täisnurkselt oma suunda muuta...

Detsember 1928; vasakus loos saab kaval papa lahti kohustusest kanda koledat kaabut. NB! tähelepanu detailidele, nagu puu, poemüüja, vanker, leierkast jne...

Cliff Sterretti oma ajast ees olnud koomiksid on tänaseni toimivad visuaalselt mõnusad maiuspalad, mida pole just üleliia palju uuesti trükitud. Nüüd aga on saadaval kaks suureformaadilist 31x41 cm kirjastuse IDW pühapäevakülgede kogumikku. (IDW-lt on ilmunud ka üks väike argipäevaribade raamat.)

Esimeses kogumikus on koomiksid aastaist 1913-1927. Lisaks sissejuhatavale elulooartiklile on selles igast varasest aastast kaks näidet, vahemikust 1925-1927 on ära trükitud kõik Sterretti värvilised koomiksid ja lisaks veel mõned puhkuseaegsete asendus-koomiksite stiilinäited.

Teine raamat sisaldab kõiki "Polly and Her Pals" pühapäevakoomikseid aastaist 1928-1930. Raamatud on tõeliselt hästi tehtud, ilusad ja kvaliteetsed. Ilmusid nad viieaastase vahega, on võitnud mitmeid auhindu ja tundub, et esimene neist on tänaseks juba praktiliselt läbi müüdud.