Iron Giant artbook

Juba pikalt on kombeks kõigist suurtest animafilmidest ilusaid pildiraamatuid koostada, mille sisuks filmi valmimise käigus loodud hulgaline visuaalne materjal. See pole aga alati nii olnud. Ja nii juhtuski, et kultusliku, aga omal ajal kinodes filmistuudo enda süül hävinud "Raudhiiglase" (The Iron Giant, Warner Bros, 1999) artbook ilmus alles sügisel 2016, mõni aeg peale seda kui film ise esmakordselt  Blu-ray'le jõudis.

Aga, parem hilja kui mitte kunagi. Möödunud aastakümned on igatahes näidanud, et tegu on üleüldse ühe kõigi aegade parima USA pika animafilmiga. Sellisena on ta igatahes ka hilinenult seesuguse raamatu kuhjaga ära teeninud.

Ehk ilmub kunagi korralik raamat ka Neil Gaimani lasteraamatul põhinevast Laika Studio debüütfilmist "Coraline". Ka see kultusfilm on täiesti tänamatult seesugusest köitest siiani ilma jäetud.

Guillermo del Toro Blu-ray

The Criterion Collectioni varasemale, Mike Mignola kaanepildiga "Cronose" Blu-rayle lisandus hiljuti teinegi Guillermo del Toro film - "The Devil's Backbone". Tolle kaanepildi autor on teine koomiksikunstnik, kes del Toroga ka filmides koostööd teinud - Guy Davis.

"Saatana selgroog" on üks mu lemmikõudukaid, niivõrd-kuivõrd see žanr mind üleüldse huvitab. Muuseas, naljakas fakt on see, et tolle Criterioni diski järjenumber on #666...

Ega ei jäägi nüüd muud üle kui teha paar filmiõhtut.

DVD ajalugu - Disney

Disney oli viimane suurstuudio, mis lõpuks ajaloo survele alla andis ja vastumeelselt oma animafilmidega DVD-sid välja andma hakkas. Seegi lugu on tegelikult pikem ja detailsem, aga põhimõtteliselt oli nii, et kui lõpuks aastal 2000 hirmudest (VHS-iga võrreldes) liialt hea pildi ja kvaliteetsete koopiate tegemise võimalusega DVD ees üle saadi, siis ei olnud ilmunud DVD-d üldse midagi eriti head. Esimesena kuulutati minu meelest sarjas "Gold Classic Collection" välja 9 DVD-d, kuid need ei olnud anamorfsed ega olnud seal ka mingeid lisamaterjale. Kõik nad olid tootmises ainult piiratud aja ja seejärel olid nad jälle mitmeid aastaid müügilt kadunud.

Möödusid mõned ajad ja hakkas tulema ka paremaid kettaid. Tippnäide on muidugi plekist karpides "Disney Treasures" sari, milles ilmus suur osa stuudio lühimultikatest, aga ka tähelepanuväärsemad teledokumentaalid ja isegi paar seriaali. Seoses lahkhelidega juhtkonnas, täpsemalt katsetega Roy E. Disney tähtsate otsuste juurest minema puksida, see sari lõpuks hääbus. Kuid olulised komplektid siiski ilmusid, nagu Donaldi ja Miki Hiire lühifilmide täielikud kogumikud.

Mingil hetkel otsustas Disney, et uutest filmidest võiks välja anda korraga kaks erinevat DVD-d - üks värvilise kaanega ketas lastele, teine pakemas karbis ja elitaarsema kaanepildiga karp vanematele filmihuvilistele. Tolles oleks lisaks teine DVD mahuka lisakraamiga, mille seas nii dokumentaalid kui pildigaleriid. Need "2-Disc Collector's Edition" DVD-d olid tõepoolest päris kobedad komplektid, kuid palju neid ei ilmunud, minu arust ainult need, mis ülal fotol näha. Kummaline on näiteks see, et "Lilo & Stitchi" lisadega DVD jäi USA-s üldse ilmumata, kuigi Euroopas ta tuli ja tuli ka Eestis. [Edit: ilmus tegelikult küll, aga alles 2009, mitte 2002.] Muuseas, ilmus ka eesti tiitritega "Lumivalgekese" Skandinaavia DVD, mis on juba aastaid totaalne rariteet.

Ülalnähtav "Snow White and the Seven Dwarfs" oli ka esimene DVD Disney "Platinum Edition" sarjas, ilmus see 9. oktoobril 2001. Tegu oli jällegi moratooriumiga topeltkettaga, mis ainult piiratud aja saadaval. Edaspidi ilmus sari juba ilusates tavalise karbi mõõtu Amaraydes, mille ümber reljeefne pappkest. Plaatinafilme loeb Disney oma parimateks saavutusteks, kokku ilmus selliseid DVD-sid 13. Osa neist filmidest on tänaseks ka Blu-rayna olemas. Aga mitte kõik.

Viies Element plaadil ja paberil

Seoses remondi ja (lahti)pakkimisega olen sunnitud oma DVD-kogu sorteerima. Niiviisi satub näppu asju, mida pole tükimat aega näinud ja tulevad meelde mitmed lood...

Luc Bessoni värvikirev ja humoorikalt fantaasiarohke ulmekas "The Fifth Element" on üks mu kõigi aegade lemmikfilme. Valmis see küll juba aastal 1997, aga kannatab vaadata tänaseni ja näeb seejuures parem välja kui enamus digitaaltrikkide ajastul valminud kinolood. Mina nägin seda kaks korda Tallinna kinos Kosmos, kusjuures mäletan, kuivõrd palju parem tundus ta võrreldes just samal ajal linastunud neljanda "Alieniga"... See on ikka hoopis midagi muud kui raudtorudest ja kiviplaneetidest koosnev metallisinine ameerika ulmekino.

Kõik on selle filmi puhul tähelepanuväärne, peaosalistest Bruce Willisest ja Milla Jovovichist suure hulga tuntud kõrvalosalisteni, kelle seas on nii lauljaid, supermodelle, tuntud lavastaja, aga näiteks ka filmidest "Blade Runner" ja "Alien" tuntud nägusid. Lisaks veel Jean-Paul Gaultieri sajad kostüümid ja teismelise Bessoni poolt Jodorowski-Moebiuse "Incalist" mõjutatud lugu ning Jean Giraud' ja Jean-Claude Mézières'i abil sündinud visuaalia. Kokku siis üks muhe hästikomponeeritud visuaalne maiuspala.

Üsna mitme Bessoni filmi loomisloo kohta on ilmunud paksud pildirohked raamatud. Tõsi küll, prantsuse keeles, vist ainult "Viienda Elemendi" oma ongi inglise keelde tõlgitud. See on neist ka kõige haruldasem - kui teisi võis veel 2005. aastal Albumi poe riiulis reas näha, siis seda polnud. Aga mul vedas - täiesti juhuslikult leidsin selle ingliskeelse variandi 15 euroga ebay.fr-st, müüja oli nõus selle Eestisse saatma, olin ainus hinnapakkuja ja võitsin. Selline oli siis raamatuga seotud väike lugu.

Nüüd ketastest. Ostsin oma elu esimesed kaks DVD-d, kui mälu ei peta, augustis 1998 Amazonist. Need olid animeklassika "Ghost in the Shell" ja just nimelt "The Fifth Element". (DVD ajastu algas USA-s 1997. aasta märtsis kui Warner ilmutas testpiirkondades esimese portsu diske.) Tol hetkel polnudki mul DVD-d millegagi vaadata, aga lootsin, et ehk kunagi on... Mõni kuu hiljem oligi mul koduarvutis töölt laenatud Creative Labs'i DXR-2 dekooderkaart ühes puldi ja DVD-draiviga. Dekooderkaart nimelt oskas mpeg-2 pilti reaalajas lahti pakkida ja videoväljundisse saata, tollane lauaarvuti seda naljalt ei suutnud. Võrreldes varem arvutis vaadatud VideoCD-ketta tikutopsipildiga  nägi DVD ikka superhea välja - värvid, detailid, kõik oli enneolematult kvaliteetne. Ja kaadreid sai panna stoppkaadrisse ja arvutisse kopeerida! DVD ise oli küll algaegadele iseloomulikult lakooniline ega sisaldanud peale filmi midagi. Aga film ise oli igatahes vinge.

(Juhtusime ka olema Pariisis 2011. aasta maikuus kui seal toimus üks üsna suur ulmenäitus. Muuhulgas oli väljas ka hulgaliselt kostüüme, skafandreid, pikk rida kuulsaid filmiroboteid ning lisaks ka kõiksugu  ulmefilmikolle. Seetõttu olen nüüd ka oma silmaga näinud nii külmkambrist härmas unvormi kui mangaloret.)

Tõsi küll, hiljem selgus just selle filmiga seoses mitmeid huvitavaid asju. Sony nimelt andis mingil ajal välja "Superbit"-nimelist DVD sarja, millel ainsaks eesmärgiks filmi enda parima võimaliku kvalieediga esitamine. See tähendas kogu kettaruumi ja bitrate'i reserveerimist filmile ja loobumist kõigist kelladest-viledest, mitte ainult lisakraamist vaid isegi liikuvatest menüüdest. Aga mitte ainult - tuli välja, et parema kompressiooni huvides käivad filmid kodeerimisel läbi filtrist, mis eemaldab probleemsed pisidetailid ja muudab nii streami paremini kompresseeruvaks. "Superbitil" aga jäeti see filter kasutamata. Ja - tõepoolest! "Viienda Elemendi" 2001. aasta DVD-l oli detaile silmnähtavalt rohkem, netiarvustuste võrdluspildid kuurortlaeva vaatega näitavad seda ilmselgelt - tavadiskil ei ole laeva pikselikõrgusi aknaridu näha, "Superbitil" on nad olemas.

Lisadega oli aga endiselt kitsas. Alles aasta 2005 ilmus kahekettaline spetseditsioon, mille esimene ketas sellesama Superbit-filmiga ja teine sisaldas paar tundi lisakraami. Täiesti ilus ja korralik spetseditsioon seega. Siis saabus Blu-ray aeg, aga ei tulnud seegi probleemivabalt - esimene siniketas oli nimelt viletsalt kodeeritud ja asendati varsti uuega. Selle pilt ja heli oli vinge, aga kahjuks ei ole seal peale trivia tracki mitte mingit lisakraami. Samas, nagu "Viienda Elemendi" DVD, on ka Blu-ray üks neid kettaid, millega sobib oma pildi- ja helisüsteemi võimekust testida ja demoda.

Ja veel üks asi - "Viies Element" oli järjekorras teine film, millest ilmus eesti tiitritega DVD. (Esimene oli "Deep Rising".) Pakendatud oli see küll tavalisse CD-karpi ja sisaldas vigast Pal-pilti, aga ikkagi oli see ühe ajastu alguseks. Nüüdseks muidugi on nii see kui firma OÜ Raudne Liit unustusse vajunud ajalugu.

Fincher's Dragon Tattoo

David Fincher's films have made to some of the best DVDs around - both Fight Club and Se7en were superb. Now I have "The Girl With The Dragon Tattoo" and I must say, that it may very well be THE BEST Blu-ray I have. All the bonus stuff is really interesting, like some 50 minutes of video material about Rooney Mara/Lisbeth Salander.

Of course, there's also this joke about DVD in this 3-disc set looking like pirated DVD-R, but "Borat" already did this... :)

Louise Brooks

Ebay on vahel cool koht. Leiad näiteks Louise Brooksi biograafia esmatrüki praegusest paperbackist odavamalt ja kui see kohale tuleb, on müüja oma kirjakese teipinud filimilindi jupi külge... Raamat ise on ka päris cool, siledaks lõikamata servadega ja fotosid täis. Pildil on ka Brooksi kõige kuulsama filmi "Pandora's Box" Criterion Collectioni DVD.

Gorillaz

I really think that's enough Gorillaz for me. They really aren't that interesting anymore. Sadly.

(Btw, their best song is Hong Kong.)

Manics

Mulle meeldivad heade bändide best-of kogumikud, eriti veel siis kui mul nende albumeid varasemast suurt ei olegi. Antud juhtumil siis üks. Nägin ise Manic Street Preachersit vanadel headel ja ammustel aegadel Hultsfredi festivalil, polnud viga. Veelgi varem kui ma nende muusikast veel midagi ei teadnud, käisid nad oma stencil-T-särkides koledapoolsete fotodega NME-s ja MM-s mulle tegelikult närvidele, aga kui Richey Edwards ära kadus ja Selectist viimast ja lõigutud käsivartega intervjuud lugesin, läks asi juba huvitavaks. Tükk aega hiljem tulid juba mõned päris massiivsed ja heas mõttes kleepuvad raadiopopi lood, mida teab igaüks. Ja kuigi nende flirt sotsialismuse ja Fidel Castroga on minusugusele eks-sovjeedile üsna arusaamatu, siis muusikat nad teha oskavad.

Ühesõnaga - topeltalbum 2x19 singlilooga, pluss mitteanamorfne DVD, millel 41 musavideot. A muidu päris kobe pakend, umbes nagu kunagine Saint Etienne'i oma. Sisuks küll kahjuks ainult fotod, mingi essee bändi ajaloost oleks ka ära kulunud.

"Motorcycle Emptiness". Lõbus on vaadata, kuidas inimesed vananedes tüsenevad.

Walt Disney Treasures

2001. aasta jõulude eel hakkas USA-s ilmuma metallkarpides DVD sari, mil nimeks "Walt Disney Treasures". Esimeses "laines" oli neli topeltplaati ja umbes nii asi ka jätkus - uued plaadid ilmusid reeglina detsembri alguses, igas patsahkamis 3 või neli karpi. Kokku ilmus 30 karpi ja üheksa "lainet", viimane neist aastal 2009.

Selle üsnagi eksklusiivse ja pigem animafriikidele kui laps-peredele suunatud sarja sünni taga on kaks meest - filmiajaloolane Leonard Maltin ja Disney vennapoeg Roy E. Disney. Sisuks on siin mitte kõigile tuntud täispikad animafilmid, vaid see kraam, millest kogu impeerium alguse sai - lühianimatsioon ning kunagised Disney telekanali saated ja seriaalid. Nii kuuluvadki sarja näiteks karbid kõigi Donaldi multikatega, Miki Hiire mustvalged ja värvifilmid ning sõjaaegne joonispropaganda. Muuhulgas on plaatidel ka pikka aega varjatud filme, mis tänapäeva moraali ja poliitkorrektsuse seisukohalt ebamugavad. Nii mõnegi olemasolu tahaks megakompanii ilmselt üldse unustada, aga siin plaatidel on nad olemas. Näiteks kasvõi juba Disney enda eluajal "Kolme põrsakese" filmis asendatud lõik, milles hunt juudist kaupmeheks maskeerub. Kõik see on väga haruldane ja ega muud varianti neid filme näha ei olegi kui just neilsamadel DVD-del.

Mina tollase DVD-friigina jõudsin õigel ajal reele hüpata ja nii on mul olemas ilmselt kõik animafilme sisaldavad osad, kokku 20 karpi ehk 40 DVD-d. Muu mind ei huvitanud. Kõigis metallkarpides lisaks plakati miniprint ja voldik ning ketastel hulgaliselt kõiksugu lisamaterjali intervjuudest taustu lahkavate dokumentaalideni.

Seega, neist karpidest leiab tohutu koguse klassikalisi joonisfilme, raudne enamus kõigist Disney lühifilmidest on neil olemas. Siit leiab isegi säilunud Alice'i ja Oswaldi asjad, millega Walt Disney tummfilmiaegadel oma karjääri alustas. Üks minu lemmikuid on aga "Tomorrow Land" - karp mis sisaldab Disney telesse tehtud saateid tuumaenergiast ja kosmoselendudest. Väga huvitav ja lõbus retrofuturistlik kraam, milles ka ohtralt animatsiooni. Üks neist - "Man in Space" tehti näiteks juba aastal 1955, ehk siis enne Sputnikut. Üks kosmoselennutemaatika lahtiseletajaid neis on näiteks legendaarne sakslane Dr. Wernher von Braun.

WDT sarja kettad on tõepoolest haruldased. Nad on ka nummerdatud, esimestel hooaegadel on numbrid stantsitud otse karpidele, hilisematel on karbis vastav sertifikaat. Tiraažid on seejuures väga erinevad. Esimese hooaja nelja plaati tehti võrdselt 150000 igaühte, üks suurimaid on ilmselt "On the Front Lines" 250000 koopiaga. Samas ei ole neis numbrites erilist loogikat. Donaldi kogumikke ilmus näiteks neli, numbrid neil järgmised: 165000, 125000, 50000 ja 39500.

Täiskomplekti võimalikke omanikke on seega võrdlemisi vähe. Kahtlustan, et tiraažide kukkumise põhjuseks olid Roy E. Disney ja firma juhtkonna tõsised vastuolud, põhjuseks raha keerutavate lipsumeeste kehvapoolne suhtumine sellesse, mis kogu firmale ju aluse pani - animatsiooni. Eks selle sarja, mis ju ilmselgelt polnud firmale mingisugune rahalehm, ja tolle looja peedistamine oli üks võimalusi sümboolse nimega mehele koht kätte näidata.

Yuki 7

Some people just are so talented it's unfair. Looks That Kill, a new artbook, filled with Bond-like cartoony retro art, arrived today! Took less than a week, as the postal stamp on the box has the date of July 27th. It's similar to the previous book Seductive Espionage from the same autors, only it is even more flashy with it's plastic dust covers and bonus DVD. More about the books, Kevin Dart and Fleet Street Scandal H E R E.

And here's the Looks That Kill video

Koomiksiribad esitlevad

Tohutu kogus klassikalit briti huumorit! 9 DVD-d, 39 seeriat, enam kui 26 tundi, paar tundi lisasid... Kõik see nali 11 naela eest!

(Ahsoo, nimel pole koomiksitega midagi pistmist, need toona noored koomikud - Keith Allen, Robbie Coltrane, Adrian Edmonson, Dawn French, Rik Mayall, Nigel Planer, Peter Richardson, Jennifer Saunders, Alexei Sayle - alustasid oma ühiseid esinemisi lihtsalt mingi stripiklubi laval.)

Like Christmas in November

Five packets from Amazon on the same day!... With a lot of snow outside and a day off.

Link to non-Estonians - a lip-sync version of the song "Rapunzel" by Lenna, it was hair away from going to Eurovision Song Contest to represent Estonia in 2010.

Bella ja Burning

Mulle meeldivad plaadid, kus on midagi muud veel küljes kui ainult muusika. Näiteks raamat. Või ka vastupidi - onu Bella memuaaride vahel on nimelt ka CD! Tõsi küll, tegemist on kontsertsalvestustega, ilmselt Rabarockilt ja R2 stuudiost, sound on nagu on, ega seda väga palju just kuulata viitsi.

Raamat ise on aga huvitav ja kannatab täitsa lugeda, sobides samasse ritta mõne varasema sovjeediaega puudutava rockibiograafiaga. Silma torkab küll paar intrigeerivat asja - Öörahu nimelise bändi periood jääb nimelt ühe peatüki lõpulause ja järgmise avalause vahele, mis tähendab, et tegelikult on muusikukarjääri kõige huvitavam periood sellest raamatust tegelikult puudu. Tuleb hiljem veel lisaraamatuid? Või oli see aeg tõesti tagasi vaadates nii traumeeriv? Ei tea...

Teine lisandusega CD viimasest ajast on Mogwai uus "Special Moves" livealbum. Selle pakendis on boonusena DVD, millel kontsertfilm "Burning". Võin liialdamata öelda, et nii nagu kunagi nähtud Hultsfredi festivali Mogwai live on mu elu ehk kõige karmim kontsertkogemus, nii on ka see film üks parimaid kontsertfilme, mida nägema olen juhtunud. Mustvalge ja hüpnotiseeriv.

Kaabud, kollid ja karvased mehed

Leidsin postkastist Amazoni paki kolme kettaga, kaks neist sinised, kolmandas klotsis seitse tavalist DVD-d. Vaatan ise imestusega, et viimased ostud kipuvad olema Euroopa päritolu, kuigi olen alati siit pärit DVD-sid vältinud. Põhjuseks Pal-speedup, mis on ikka üks väga nõme nähtus.

[Olen näiteks ise kunagi eksperimenteerinud - salvestasin telekast "Verekivi", muutsin selle kaadrisageduse 24-ks ja siis heliriba pitch-korrektuuriga parajaks. Tulemusena rääkisid kõik endised päkapikud inimese häälega, Mikk Mikiveri tämbris toimus eriti hämmastav muudatus. Imelik on see, et vähemalt tämbri ja seega ka muusika saab kiiremini mängivas Pal-versioonis ju paika ajada, seda aga ei vaevutud tegema isegi 1999. aasta "Tähesõdades". Tollega tegin kunagi teise katse, mängitades telest jooksnud filmiga samal ajal 1. regiooni DVD-d. No oli ikka tämbris vahe sees küll.]

Aga Blu-ray puhul ei peaks vale kiirus olema enam probleem, jäänud on põhiliselt ainult regioonide jama. Samas, nii mõnigi ketas on tegelikult regioonivaba, mis näitab, et vahel on stuudiotel ka mõistus peas.

"Solomon Kane" on minu jaoks üks täiesti korralik väike pulpseiklus. Tavaliselt tahaks ma seesugusest ka pisukest huumorit, aga seekord sai isegi selleta edukalt hakkama. Kaabuga kurjuse vastu võitlejatest on varem nii häid kui halbu näiteid varnast võtta (Hugh "Van Helsing" Jackman vs. Vampire Hunter D), James Purefoy jääb kindlalt omasuguste seas plusspoolele. Maailm on veenev, digiefektid talutavad ja näitlejate väntsutamine külma ja vihmaga andis kogu kinotükile ka mõnusalt veenva atmosfääri, mida on high-def-is lausa mõnu vaadata. Hakka või peategelase büsti voolima...

Koomiksiraamat, varsti ilmub teine samasugune

"The Wolfman" jäi mul kinos nägemata. Tuttavate muljed olid üsna kiretud, aga selle üle ma ei imestagi - kinos jooksis ju lühendatud variant. Miks sellist üldse vaja oli, aru ma ei saa - Extended Director's Cut on 16 minutit pikem ja kuuldavasti jääb selle lisaaja sisse just pigem tegelaste areng kui mörinal mööda metsa jooksmine ja inimeste lõhestamine. Just seesugune materjal aga teebki tavaliselt "lavastajaversiooni" stuudio nõudel lühendatust tüki paremaks. Nagu ma aru saan, on kinoversioonist näiteks üleüldse puudu Max von Sydowi tegelaskuju? Too, kelle Gevaudani pistodaga jalutuskepp on DVD kaanel. Aga siin kettal on mõlemad versioonid, kui soovi ja viitsimist, saab võrrelda. (Lisandus: jah, filmi algusest on oma 5-6 minutit materjali ära lõigatud, ime siis kui peategelasest suurt sotti ei saa.)

Ketta kaas tegelikult oligi üks põhilisi ostupõhjuseid - brittide metallkarbis Blu-ray on teistest oluliselt coolim. Ka siin on paras ports lisasid, kaks alternatiivlõppu näiteks. Esmajärjekorras läheb aga keerlema efektiguru Rick Bakeri teemaline klipp.

Kolmas ja paksem karp sisaldab seitset Universali pulpklassikut. Üks film on värviline, kahel kettal on filmile on lisaks ka korralik lisakraamikogu. Kõige legendaarsem filmidest on kindlasti "Creature From The Black Lagoon" ja õnneks on just see kommentaari, dokumentaali, fotode ja treileriga varustatud. (Ümbrisel lubatud märkmeid ja biograafiaid küll pole.) Umbes 160 krooni eest seitse kultusfilmi! See on küll peaaegu nagu muidu saadud. Jõuaks nad kõik nüüd ka läbi vaadata...

Paris 2010 - 8 (1.06) - Kalad, kunst ja katusealused

3D TV

On last Friday I saw Sony's 3D TV demo...

Nägin eelmisel reedel esimest korda oma silmaga 3D-pildiga 52" telekat. See tähendab, PÄRIS 3D pildiga, mis polariseeritud, sest tobeda punarohelisi papist prille nõudva versiooniga Blu-ray diske on endalgi paar tükki ja neid näitab iga pildikast. Too aga pole see, mis peaks - olen ka kinos paari seesugust filmi vaadanud ja kuigi ruumiefekti saab ju tõepoolest kätte, on adekvaatselt värvilist pilti niiviisi võimatu näha. Olen kuulnud ka jutte, et Cinamoni keskuse 3D kino on tänase päevani just nimelt selline vanamoodne, punase ja rohelise klaasiga prillidega tehtud. On see tõepoolest nii, ei tea. Kuigi 3 tavalist filmiseanssi, mida seal näinud olen, on küll kummaliselt võbeleva ja vene aegu meenutava pildiga olnud, mis tolle imeilusa maja tehnikapoole vastu usaldust just ei suurenda...

Aga too Sony telekas sama maja ja sama kaubamärgi elektroonikapoes näitas tõepoolest täiesti konkreetselt kolmemõõtmelist pilti. Ekraanil keris demoreel, milles nii jalkat, ujuvat jääkaru, punast pandat ja hunte kui arvutimängu autoga kimamist. Kõik see oli täiesti võrreldav kobarkino seanssidega. Kinoga võrreldes on telekal tegelikult isegi plusse - kui kinos on pilt ilma prillita polarisatsioonikao tõttu oluliselt heledam kui läbi prillide, siis telekapilt oli visuaalselt vaadates täpselt samasugune. Ehk - saab samas toas olla küll kui prille ees pole ja pilti ei vaata.

Tehnilisest küljest ma suurt midagi teada ei saanud. Prille jagava ja valvava poepersooni väitel on teleka pildisagedus 200 hertzi, 2 x 100 siis, milles mina küll päris kindel pole - kusagil on kõrva jäänud hoopis number 240. Mis kinofilme näidates oleks ka vist loogilisem. Teiseks väitis ta, et 3D pilti nn. "monona" vaadata ei saa. Mis aga minu jaoks on tiba imelik, kui see ikka tõesti nii peaks olema - kui ikka telekaomanik ja kogu tema seltskond EI TAHA prille ette toppida, mis võiks olla tehniliselt lihtsam kui emma-kumma silma pilt lihtsalt välja lülitada?

Huvitav on veel see, et populaarses telesaates näidatud promolõigus jäeti täiesti mainimata 3D telekate kõige kiiremini käeulatusse jõudev rakendus - arvutimängud. Millal meil siin ükskord 3D programme näeb, ei tea, ka ei ole Blu-ray kraami koheselt just palju liikvel (Samas pole tulevikule mõeldes praegu enam mõtet ühegi 3D filmi Blu-rayd osta - standard näeb ette, et kõigil tulevastel 3D diskidel peab olema ka filmi tavavariant ja sellised kettad hakkavad ilmuma juba mõne kuu pärast. Ehk - ei mingeid uusi animatsioonikettaid minu riiulis enam enne 3D versiooni ilmumist.) Arvutimängud on aga kohe-kohe siin - kellel Playstation 3 olemas, teeb sellele suvel firmware upgrade'i ja ongi olemas riist, mis telekasse kolmemõõtmelist pilti saadab.

Sonatiini sopameistrid

Täna oli mul tunne, et ostsin kolm DVD-d ainult selleks, et need minema visata. Või, selleks, et need avi-failideks kodeerida ja siis minema visata.

Sattusin nimelt Selverisse söögipoolist ostma. Kuna seal käivad hetkel "Laadapäevad" (erinevalt Mustika keskusest, mis täna lihtsalt maha põletati), siis müüakse odavalt igasugust enam või vähem ebavajalikku kaupa. Miskipärast jäin vaatama 15-krooniste DVD-de kasti ja avastasin sealt mõttetute ja veel mõttetumate karpide vahelt äkitselt animatsiooni. Täpsemalt koguni kolm Rene Laloux' filmi. Kuna "Aja isandad", originaalnimega "Les Maitres du Temps" (1981), Jean "Moebius" Giraud' osalusel loodud film, oli mulle varasemast teada kuid nägemata, siis mõtlesin - what the heck. Miks mitte osta? Viisteist krooni pole ju eriline raha ja kui tõepoolest ei taha seesuguseid kolekettaid enda riiuleid rõvestama, siis võib nad alati aviks keerata ja DVD-d lihtsalt minema visata.

Muidugi unustasin ma põhjalikumalt süüvimata sellesse, et tootja nimi - Sonatiin OÜ - peaks juba automaatselt panema helisema häirekellad. Tegu ju tuntud rämpsutootjaga. Nii ka siin. Ma tahaks tõepoolest teada, kellele nad oma DVD-sid toodavad, kas tõesti ainult lastele ja filoloogidele? Pole mina veel näinud, et nende jaapani (või siis seekordse põhjal ka prantsuse) animafilmidega DVD-del oleks tiitreid. Originaalheli samas siiski on. Aga milleks? MILLEKS? Ma saan aru, et tegu Kadaka turul alustanud venelaste videourka kõpitsetud variandiga, aga siiski. Miks siis üldse originaalheli kui tegu sedavõrd säästutootega? See, et ühe filmi on peale lugenud vaieldamatu proff Hans Kaldoja, ei ole õigustus.

Kuna plaadid tekkisid täna, siis pole jõudnud filme veel vaadata, aga avasin siiski kiled (muuseas - miks eesti DVD karbid haisevad?) ja panin kõik kettad korraks pöörlema. Saan siis filmidest endist aru nii - tänaseks meie seast lahkunud lavastaja tunnustatuim film on "La Planete Sauvage" (1973). "Aja isandaid", nagu uduselt meenub, on vist Nõukogude Liiduski näidatud? Igatahes on keegi sellest kunagi midagi rääkinud, isiklikud muljed puuduvad. Ja "Gandahar" (1987) on film, mille USA turule töötles tuntud filmiretsija Harvey Weinstein, kasutades nime "Valgusaastad" ja Isaac Asimovi kohandatud skripti.

Kõik kolm tunduvad väga tugevalt mõjutatud prantsuse ulmekoomiksist. Paistavad olema ka enam või vähem huvitavad ja mitte nii nõmeprimitiivsed kui vastavad "Tule ja jää" tüüpi USA asjad, kuigi animatsiooni tase on sama algeline ja ilmselgelt aastakümnete tagant pärit. Aga selles on tegelikult ka oma väike šarm.

Loomulikult pole Sonatiini DVD-de ümbrisest selle kõige teadasaamiseks mingit tolku, sest nad trükivad neile täiesti suvalisi sõnu ja sümboleid. Kahe filmi tekstid on näiteks suures osas sõna-sõnalt ja number-numbrilt samad, seega ühe andmed on pea täiega valed. Ka peaks kõik kolm filmi olema anamorfsed. "Aja isandad" ongi, aga flag on puudu ja pilt jookseb ikkagi 4:3-s ehk välja venitatult. Eks ta ole, kui ikka firma on eesmärgiks võtnud toota rämpsu, siis seda ka tehakse. Isegi kui kettal leidub Ruscico, Venemaa kvaliteetse filmirestaureerimisühingu logo...

Laule Londonist

Ma pole just suurem asi heliplaadiostja. Peale DVD-ajastu algust aastal '98 on pea kogu ketastele kuluv raha läinud filmidele, erandiks reeglina vaid eesti esitajate CD-d. Lisaks kinoketaste uudsele atraktiivsusele oli põhjuseks ka tegelikult oluline muutus muusikas - kümmekond aastat kestnud britpopi, indie, shoegaze'i ja muu seesuguse kuldaeg kippus vägisi läbi saama, asemele tuli ookeanitagune mustade kriminaalide kiimane mölin ja valgete mammapoegade pseudopunklik vingumine. Tagatipuks lõpetas ilmumise ka ajakiri "Select" ja nii oligi tunne, et head ajad on möödas.

Nii polnud ka enam erilist mõtet plaate osta. Siiski, vahel tekib motiiv midagi uut omandada. Eriti teretulnud on mõne vana lemmiku Best of kogumike limiteeritud versioonid - saab hitid samal kettal ja reeglina lisaks ka kuhjaga haruldusi. Vahel on põhikettale lisatud rariteetide või remikside plaat (just selline topeltkogumik "The Sound of The Smiths" ilmuski mõne kuu eest), vahel aga koguni videotega DVD. Just viimane ongi eriti hea variant - seesugused on näiteks Massive Attacki ja Feederi duublid või Inspiral Carpetsi kolmik ja Stereolabi nelik. Nii saab eraldi DVD-d ostmata oma lemmikult nii audio kui video, mida veel tahta!

Kolmest kettast koosneb ka uus saint etienne'i kogumik. Kaks CD-d kokku 36 singliloo ja kolmas - DVD - 18 muusikavideoga. Klippide seas on näiteks ka jõuluteemaline singel "i was born on christmas day", kus kaaslauljaks The Charlatansi Tim Burgess ning "he's on the phone", mis tekitas mus tõsise tahtmise kunagi just saint etienne'i tehtud James Bondi tunnusmuusikat kuulda. Igatahes on mul hea meel, et olen varasemaid kiusatusi vältida suutnud ja kogumikud ostmata jätnud, see siin on parem kui varasemad. "Casino Classics" on siiski tiba midagi muud kui kogumik, remixiduubel.

Saint etienne on alati olnud visuaalne bänd, nende plaadikujundused, flaierid ja muu omavad vaieldamatut graafilist väärtust ja muhedalt retrolikku stiilitunnet. "london conversations" pakendiks olevas raamatus on osa neist ka piltidel näha, lisaks veel Jon Savage'i essee bändi ajaloost ja mitmeid häid fotosid. Ilus album.

Relvavavennad

Jõudis kohale pakike Amazonist, sees kolm Blu-ray ketast. Ausalt öeldes pole ma Amazon.com-ist juba aastaid DVD-sid ostnud. Esiteks pole see legendaarne raamatupaik olnud ümarate asjade osas just see odavaim. Teiseks polnud Amazon ka just tollisõbralik paik, on paremaid.

Detsembrist on aga EU tollivaba piir kordades suurem. Ja kui siis peale jõule tuli veidralt odavate hindadega amazpämmi, läksin ja uurisin lähemalt, mis värk. Ja - ihme ja kumma! - Blu-ray diskidel olid tõepoolest suht-koht kummalised hinnad. Kung Fu Panda $19.99, Wall-E $21.49 ja, mis kõige imelikum - Band of Brothersi metallboks $37.49! Kõik siis Blu-rayd. Igaüks, kes DVD hindadega kursis, teab, et HBO sarjade (Sopranos, Deadwood etc) hooajabokside kaanehind on tavaliselt $100. Hulgihind muidugi väiksem, kuid tolle hetke Amazoni pakkumine oli ikka müstiline, seda isegi Ebayga võrreldes. Tegingi siis ostu ja täna olid kettad käes.

Sinised koomiksifilmid

Laupäeval kasvas mu embrüonaalne ja platooniline Blu-ray kogu kahekordseks. Ehk lisandus kolm plaati kolme koomiksifilmiga. Kohalejõudmine võttis tervelt kuu, mis on kummaliselt pikk aeg. Aga, vahepealseid pühi arvestades ehk mõistetav.

Äsjase Las Vegase CES-messil toodi välja uusi numbreid Blu-ray kohta. Kui DVD oli uue meelelahutusformaadina oluliselt edukam ja kiirema levikuga kui mistahes teine formaat enne seda, siis paistab, et Blu-ray ületab sedagi saavutust pea täpselt kaks korda. Numbrid (siis ilmselt Põhja-Ameerika turu kohta): 2007 müüdi diske 270 miljoni dollari eest, aastal 2008 oli summa juba $750 miljonit. Kokku oli DVD ja Blu-ray äri väärtuseks aastal 2008 koguni $22 miljardit, mis tegelikult küll $2 võrra väiksem tulemus kui aasta varem. Kui suur aga oli samal ajal kinode kogukassa? Vean kihla, et väiksem... Kaks ja pool aastat turul olnud formaadil on käigus 10,7 miljonit pleierit, kui PS3 sinna sekka lugeda. Võrdluseks: DVD pleiereid oli kolme esimese aastaga müüdud 5,4 miljonit. Seega - hästi läheb.

Paar sõna siis ka kohalejõudnud ketastest. Kuna tõele au andes piirneb mu kodune HD valmidus 26-tollise monitoriga ja draiv vajab veel ostmist, siis vaid välisest ilust ja olust.

Blu-ray karpide vormiga mängimine on veel üsna algusfaasis. Ilmselt kartusest ostjat segadusse ajada on enamus kettaid siiamaani äravahetamiseni sarnases sinises kestas. Kujundusele paneb see muidugi mõningase põntsu, kuid vähemalt osatakse väliselt täpselt samalaadsesse karpi mahutada vajadusel kasvõi kolm ketast. Batmanifilm on sellises.

Varasem ostetud kolmikust üks sisaldas boonusena audio CD-d ja teine - "Sleeping Beauty" - filmi DVD-versiooni. Disneyl on muuseas samad plaanid ka järgnevate plaatina-animatsioonidega "Pinocchio" (märts 2009) ja "Lumivalgeke" (okt 2009). Seekord mingit erilist lisandust karpides ei leidunud, kui mõttetud "digitaalkoopiad" välja arvata. "Hellboy II" komplekti teine disk aga polegi siniketas, vaid tavaline DVD. Ilmselt on see täpselt sama, mis DVD-gi komplektis, sisaldades põhilisena 2 1/2 tunnist dokumentaali. Kuigi midagi uuenduslikku siin polnud, oli dokfilm ise tegelikult päris huvitav. Üllatav oli see, et mitmed digitaalse olemisega kollid osutusid animatroonikuteks... Üldse tõstis see oluliselt soovi filmi ennastki uuesti vaadata ja stoppkaadris detaile uurida.

Muidu aga, jah, oli teises Hellboyfilmis natuke liiga vähe Mignolalikku gootihorrorit, pigem oli see tv politseisarjade, sitcomide ja "Men in Blacki" seebiooperlik segu. Ja ma ei väsi rõhutamast, kuivõrd antipaatne on mulle kogu idee infantiilse Hellboy ja mitmes mõttes kuuma Lizi intiimsuhtest ja järelkasvust. See ei ole kohe üldse mitte see, mis üks Hellboylugu peaks olema.

Mis veel Hellboysse puutub, siis selle pappkestal on lentikulaarne kaanepilt, mis ühe nurga alt sama mis karbil, teise nurga alt aga Mignola joonistus. "Wanted" kaanel, mis küll koledam kui mistahes selle filmi plakat, on saavutatud mingi veider ruumiefekt... "The Dark Knight" slipcase'il pole just ka parim poster, aga vähemalt on karbil endal Jokker. Hea seegi. Viimatimainitud film on mul hetkel ka DVD-na kodus, peaks vist veidi lisasid lappama...

Ehk tobedaim HBII plakatikavand