Filmiaasta 2018 - Pahn ja pettumused

Nagu ikka, oli ka 2018 filmide osas üsna kirju. Palju halbu asju jäi mul nägemata, aga pahna ja pettumusi kogunes ikkagi kokku paras hulk. Siin neist mõned.

Pank
Vähe on kodumaal olnud telesündmusi, mille osas ootusi juba eelnevalt nii üles köeti nagu seda "Hansapanga" algusest jutustava ajastu-sarjaga juhtus. Tuttav olustik, No 99 teatri ajutrust, tuntud näitlejad, põnev teema, suured rahad ja öised ratsa-samuraiga võtted Liivalaias - palju kõmu ja uudisnuppe. Ja siis kui asi lõpuks vaatajate ette jõudis... tuli välja, et ajastuseriaal see küll ei olnud, pigem tavaline teatraalne teater, kus segaduses televaataja lohutuseks enamus naisosalisi korraks riidest lahti võeti.
Ühesõnaga - ootuseid köeti ja suunati hoopis vales suunas ja nii jättis kogu enneolematu pooleteise-miljoni megaprojekt suure üldsuse rahulolematusse segadusse. Ega minagi sellest kõikuva stiiliga seriaalist erilises vaimustuses polnud, kuigi takkajärgi tuleb vist tõdeda, et pisut kultussarja-ainest selles siiski on. Eriti nüüd kui juba tead, milline on tervik ja lisaks ka kogu No 99 ka ajaloo osaks saanud.

Ahjaa - sarjas vilksatas miskipärast koomiksiklassik Jack Kirby pilt, seda panga eesrindlaste stendil...

Incredibles 2
14 aastat hilisem järg Brad Birdi animaklassikale jätkab sealt, kust esimene pooleli jäi. Imelisel kombel on aga selles retromaailmas seekord oluliseks saanud just kõiksugu vahepealsetel aastatel meiegi maailma lisandunud ekraani-küllasuse teemad. Kui mõni vana lemmik jätkuosa saab, tuleb selles reeglina pettuda. Nii seegi kord. Minu jaoks oli see kõik väga-väga igav ega pakkunud ka visuaalselt suurt midagi huvitavat. Selle asemel maadlesin kinos vägisi pealetükkiva unega ja tahaks nüüd, takkajärgi, filmi lõpuks korralikult uuesti ja algusest lõpuni üle vaadata. Aga polegi niikaugele jõudnud.

Deadpool 2
Marveli X-Meeste filmide hulgas on nii tõelisi õnnestumisi kui ka paar tüütut kummivenitamist. Legendaarselt halva koomiksikunstniku Rob Liefeldi pliiatsist väljunud tegelaskuju vilksatas korra ühes Wolverine'i filmis, aga muutus siis peategelaseks ning tõi hästi kirjutatud looga superkangelase-filmidesse suure sõõmu värsket õhku. Ryan Reinolds oli muidugi just nagu loodud seda tüüpi kehastama ja ega R-reitinguga film ise löönud ka suurt millegi ees risti ette. Film number kaks lasigi sama joruga edasi, raha selle tegemiseks oli isegi poole rohkem. Teenis ta umbes sama palju kui esimene (see tähendab - palju), kuid minu jaoks oli Deadpool 2 juba võrdlemisi igav ega lisanud esimesele suurt midagi juurde.

Mortal Engines
Steampunki just väga tihti kinos ei näe, kuigi võiks. See film siin on just selline, kusjuures põhineb edukal raamatusarjal, debüütlavastajaks kunagine "Sõrmuse Isanda" storyboardi-kunstnik Christian Rivers. Esmapilgul on see kõik ju visuaalselt päris paljulubav, ikkagi Weta's tehtud ja Peter Jacksoni produtseeritud. Filmil on ka väga tugev jaapanipärane lisamaitse, nii mõnigi lennumasin või tegelane oleks justkui "Last Exile" animesarjast väljunud. Samas aga... kogu idee roomikutel liikuvast Londoni linnast on oma jaburuselt ikka nii tobe, et selle filmi täielik põrumine kinokassades ei tulnud mulle kahjuks üldse üllatusena.

 Under The Silver Lake
Andrew Garfield on näitleja, keda ma aastaid kohtasin ainult vastikutes filmides. See "neo-noir musta huumori konspiratsioonitriller", nagu teda Wikipedia kutsub, pajatab segase ja lohiseva loo Los Angelese väärastunud meediamaailmas oma kadunud kuuma naabrinaist otsivast mehest. Palju sebimist, veidrusi, vanainimestevärki ja muud kaootilist. Oma arust on see film ilmselt meeletult nutikas ja sarkastiline, tegelikult aga arusaamatu ja igav.

Future World
Seda James Franco lavastatud ja näideldud filmi vaadates on korrapealt selge, et tegijatel oli tohtu tung maha saada millegi, mis oleks võimalikult "Mad Max :Fury Roadi" sarnane ja nii kopeeritigi sealt kõik, mida vähegi võtta andis. Loomulikult on tulemuseks täielik jama. Kahjuks peab seegi kord imekspandavalt nentima, et Milla Jovovich ikka oskab omale ****u filme valida, hakka või arvama, et ta teeb seda meelega.

Lady Bird
Greta Gerwigi indiefilm, milles tüütu väikelinna pubekana peaosas Saoirse Ronan, sai igal pool palju kiita, aga oli tegelikult üks paganama ebameeldiv kinoasi. Lugu perekonnast, kus lumehelbe-laps pole ise ka suurem asi inimene ning kus pereema elu ainus eesmärk on kõik oma tütre unistused juba tärkamisel mutta tampida, pakkus lihtsalt avalikult vaatamiseks välja ühe komplekti ebameeldivaid Ameerika inimesi. Ja ei midagi enamat.

Early Man
Aardman on pikalt olnud briti animatsiooni vapiloom ja teinud palju häid filme. Kui kasvõi "Libajänese needus" on siiamaani üks isiklikke lemmikuid, siis kahtlasevõitu jalgpallihuumorit sisaldav ürginimese-film lõi seekord küll palli kõva matsuga väravast mööda. Ehk mõni teine kord läheb jälle paremini.

Happytime Murders
Melissa McCarthy on muidugi hea ja naljakas näitleja. Aga kogu see kamp, kes otsustas nukkudega krimiparoodia ekraanile tuua, oleks pidanud a) esmalt vana head Roger Rabbitit meenutama ja siis b) mõtlema, kas neil ikka jagub mõistust ja taiplikkust, et midagi sarnast korda saata. Kusjuures veel nii, et see ropp nukuteater ka naljakas saaks. Ega ikka ei saanud küll.

Filmiaasta 2018 - Parimad palad

Aeg liigub sedavõrd ruttu, et käes on täiesti viimane aeg filmiaastast 2018 isiklik kokkuvõte teha ja kõige meeldejäävamad filmid ära reastada. Mitmed filmid siin kannavad tegelikult numbrit 2017, aga kuna meie kandis sai neid kinos vaadata just 2018. aastal, on nende koht just siin.

Aasta ise oli muidugi üks paras hullumaja Trumpi, Brexiti ja kõige muuga. Filmimaailmas torkas silma skandaalirohkus ja see, kuidas nii mõnigi film poole pealt lavastajat vahetas. Telest pealt aga ei meenugi midagi erilist. Rauast troon ja robotitega park puhkasid ja ühtegi sama mõjusat sarja ju ei olnud. Viskasin pilgu peale The Guardiani parima 50 telesarja listile... Selgus, et ma pole neist mitte ühtegi näinud! Seega, olen teemas lihtsalt väga ebakompetentne.

Ja nüüd - filmid.

Häid filme oli, nagu ikka, rohkem kui päris tabelisse tahaks panna. Mõned neist:
uisufilm I, Tonya, mõrvafilm Three Billboards Outside Ebbing, Missouri, kalamehefilm The Shape of Water (mille avansina panin juba eelmise aasta tabelisse), punaspioonifilm Red Sparrow, dissidendifilm Dovlatov, seiklemisfilm Tomb Raider, tasumisfilm You Were Never Really Here (mis oleks pidanud asuma mu põhitabelis), lapsehoiufilm Tully, noirifilm Hotel Artemis...

 
...saurusefilm Jurassic etc, lindgrenifilm Unga Asrid, keemiafilm A Star Is Born, marvelifilm Venom, hostelifilm Bad Times At The El Royale, millenniumifilm The Girl In The Spider's Web, potterifilm Fantastic Beasts: The Crimes Of Grindelwald, ikka-veel-nägemata-film Spider-man: Into The Spider Verse, transformerifilm Bumblebee, kalafilm Aquaman, rockifilm Creed II ja veel ühte-teist. 

Coco
Sellest peale kui Disney ise hakkas häid digimultikaid tegema, pole Pixari lood enam nii suured verstapostid kui varem, hulka satub palju väga mõttetut ja ainult raha pärast tehtud kraami. Ka Coco tekitas kahtlusi, sest Guillermo del Toro oli ju just ühe Mehhiko surnutepäeva-multika tootnud. Lisaks liikus mitmeid ebameeldivaid jutte, alates naaberriigi rahvuspüha kaubamärgistamise katsest kuni Mehhiko enda sarnasele animafilmile põhjustatud probleemideni. Siiski - film osutus üheks Pixari parimaks, mis on teemalt hoopis sügavam kui oodata osanuks. Mainima peab ka seda, et väga õnnestunud peaosalisega (Andreas Poom) eestikeelne dublaaž on samuti üks moodsate aegade mõjuvamaid.

The Death of Stalin
Brittide ja Armando Iannucci must komöödia diktaator Stalini surmast ja sellele järgnenud NSVLiidu tippseltskonna peataolekust ja võimuvõitlusest on üks paras farss, Fabien Nury kirjutatud ja Thierry Robini joonistatud prantsuse koomiksialbum on hoopis süngem ja verisem. Filmitegijad on valinud teistsuguse tee, mis meenutab pigem vanu häid telekomöödiaid. Näitlejavalik on äärmiselt muljetavaldav - Buscemi, Tambor, Considine, Palin, tegevuspaigad mõjuvad ka täiesti autentselt. (Stalini eluruumide vaibad välja arvata - neid ta ju ei sallinud, sest summutasid samme.) Kuigi näitlejate sarnasust prototüüpidega pole kohati ollagi, on kogu asi ikkagi hästi kokku pandud ja vaatamist-meenutamist väärt. Seda enam, et film ajas Putini režiimil harja punaseks.

Ready Player One
Steven Spielberg tegi järjekordse ulmefilmi. Seekordne põhineb Ernest Cline'i populaarsel romaanil, mis pajatab tulevikuloo 2045. aastal virtuaalmaailmas OASIS tegutsevast poisist ja selle maailma loonud, aga tolleks hetkeks surnud arvutigeeniuse ülisuure auhinnaga võistlusest. Raamat otse pakatab kaheksakümnendate aastate nostalgiast ja loomulikult on sellesse nostalgiasse ise suure panuse pannud Spielberg just õige mees sellist filmi lavastama. Muidugi on siin lõputu hulk vihjeid kõiksugustele poppkultuuri nähtustele arvutimängudest ja filmidest muusika, rõivaste ja pisikeste olustikudetailideni. See, kui õnnestunud on siin päris- ja viruaalmaailmad, on veidi ka maitseküsimus, aga üldiselt on see film üks suur seiklus, millele päris sarnast ei tulegi nagu ette.

Isle of Dogs
Peale pika nukufilmi vaatamist kinnistub mul kinost lahkudes sageli tunne, et lugusid, mida seesugusel äärmiselt töömahukal moel jutustada vääriks, on tegelikult väga vähe. Ma ei tea, kas Wes Andersoni järjekordne animatsioon just selline on, aga tal on palju fänne ja nende jaoks on see film kahtlemata taevamanna. Mulle tema tüütupoolse lõpuga "Moonrise Kingdom" täitsa istus, aga see Jaapanis toimuv koeralugu oli minu jaoks kinos ka tegelikult igav ja kuidagi tuim asi vaadata. Aga omapära oli siin küllalt ja ilmselt võtan selle filmi veel kunagi ette.

Tuntematon Sotilas / Tundmatu sõdur
Väinö Linna jätkusõja romaan "Tundmatu sõdur" ilmus väliseestlastel juba kolm aastat peale originaali 1957 ja päriselt Eestis 1996. Soomes äärmiselt edukas ja mitmeti rahvustunnet defineeriv raamat oli toonaste olude survel tegelikult tsenseeritud, alles aastal 2000 tuli välja selle algne versioon, nimeks seekord "Sõjaromaan" (Eestis 2006). Kolm erinevat põlvkonda on sellest oma filmiversiooni teinud - 1955, 1985 ja 2017. Uusima lavastas Aku Louhimies ja nagu varasemad, on seegi hulga tuntud näitlejatega oma aja peegeldus. Uuemal raamatul põhinev film on igati tasemel ja korduva vaatamise mõttes tegelikult päris raske asi. Samas, korduvalt vaadata võiks, sest meie kinodes olnud 2h 15min rahvusvahelise versiooni kõrval on olemas ka kodumaine kolmetunnine film ning isegi viieosaline telesari, millel pikkust kokku tervelt 270 minutit. Mõlemad viimatimainitud on koos lisadega ka Blu-rayl olemas.

Solo: A Star Wars Story
Sellest peale kui Disney George Lucase Tähesõdade saaga ära ostis, on uusi filme ja telesarju hakanud tulema nagu küllusesarvest. Han Solo noorpõlvest pajatav seikluslugu aga ei olnudki kinokassades nii edukas kui oodati. See mõjus kainestavalt, mispeale otsustati uute tükkidega pisut tagasi tõmmata. Alden Ehrenreich ei ole muidugi kaugeltki Harrison Ford, ka kiskusid ju võtted vahepeal niivõrd kiiva, et lavastajatoolile kutsuti asja päästma Ron Howard, kuid tervikuna on see tegelikult päris korralik seiklus vanas tutavas maailmas. Natuke karusem küll kui need tavalised tähesõjalood.

Leto / Suvi
Leto on peaaegu mustvalge film, mis pajatab kaheksakümnendate alguse Peterb... Leningradi muusika-skenest. Pealiskaudselt võiks öelda, et see on lugu Viktor Tsoi ja tema bändi Kino esimestest sammudest, aga tegelikult on Tsoi siin pigem kõrvalosa ja sündmuste katalüsaator. (Seda enam, et Korea näitleja Teo Yoo jääb päris Tsoi karismast siiski valgusaastate kaugusele.) Ta on kõigest üks osa rockivast kolmnurgast, mille teises nurgas on toonase grupi Zoopark liider Mike Naumenko (Roma Zver) ja kolmandas tolle naine Natalja (Irina Staršenbaum). Kirill Serebrennikovi film põhinebki suuresti viimatimainitu raamatul, aga pole sellele vaatamata päris tõsieludraama. Pigem on see kummaliste muusikaliste ajarännu elementidega poeetiline ja unenäoline vaateaken maailma, mida enam ammu olemas ei ole. Üks kuulus prototüüp arvab sellest filmist väga halvasti ja üks Kino põhiliige on siin sarnasega asendatud, aga sellele vaatamata on see üks tõeliselt hea muusikafilm. Mingi nipiga on siin tabatud asja hinge ja see on vahel hoopis tähtsam kui faktitäpsus.

BlacKkKlansman
Alati rassiliselt laetud lavastaja Spike Lee tõsielul põhinev ajastufilm pajatab loo Colorado Springsi tumedanahalisest politseinikust (John David Washington), kes suudab telefoni kaudu valge mehena mõjudes Ku Klux Klani liikmeks saada. Selleks kasutab ta "kehana" juudist kolleegi (Adam Driver) ja petab ära ka suure klannipealiku (Topher Grace). Palju musta huumorit. Mulle isiklikult pakkus tegelikult suurima elamuse põhjanaabrite "Matti" Jasper Pääkkönen, kelle rassistist redneck oli kuramuse veenev.

Crazy Rich Asians
Romantilisi komöödiaid eriti tihti minu aasta tabelitesse ei satu, nad kipuvad olema üsna üheülbalised korduvkasutuseta ekraanitooted. Siin on aga tabatud midagi omapärast - kuigi film on ingliskeelne, on kogu filmi tegelaskond pärit Aasia rahvaste seast. Hiina juurtega New Yorgi nohiklik naisprofessor sõidab oma Inglismaal haritud boyfriendiga Singapuri tolle sõbra pulma, teadmata, et tegu on väga rikka suguvõsa pärijaga. Järgneb muidugi hulk sekeldusi, mis pole just üleliia originaalsed, aga Aasia vaatenurk annab kõigele sellele omapärase erimaitse. Ajal, mil brittide sarnased filmid on ammu üsna konstrueerituks muutunud, mõjub see romm-kommm üsna värskendavalt.

Bohemian Rhapsody
Kuigi faktidega käib see The Queeni muusikast küllastunud film väga vabalt ringi, saab häkkerisarjast tuttav Rami Malek kuulsa laulumehena päris hästi hakkama. Film on teeninud virnade viisi nii feimi, sulli kui kõiksugu auhindu, ja eks ole sellesse tõepoolest keeruline halvasti suhtuda. Samas, mulle tegelikult ei meeldi filmide katsed ajalugu ümber kirjutada, selles osas siia ikkagi tugevad miinuspunktid. Kui võrrelda Mercury filmi häbisse jäänud Bryan Singeri asemel selle lõpetanud Dexter Fletcheri järgmise, Elton Johni filmiga, siis on too oma fantaasiates kuidagi ausam. Kuigi, emotsioone pakkus Rhapsody siiski rohkem.

Eia jõulud Tondikakul
Eesti filmil täitus 100 aastat ja selle puhul rahastati mitut tavapärasest paremat filmi. Lastest ja loodusest rääkiva filmi lääge ja kohmakas eelreklaam tekitas tõsiseid eelavamusi, kinos selgus aga, et tegu on ühe tõeliselt südamliku ja sisuka lastefilmiga. Rääkis see ju tegelikult päris tõsistest asjadest, aga suutis seda teha arukalt ja nii, et meie Eesti nägi lumevabast Tallinnast härmatises metsataludeni välja nagu tõeline unelmate maa. Lastefilmidel on väga lihtne farsiks muutuda, eriti kui mängus on järjekordne kurikael, aga siin on kõik tegelased tegelikult üllatavalt mitmetahulised, isegi Juhan Ulfsaki metsaärikas. Polegi nii mõistlikku ja ilusat lastefilmi kaua aega näinud.

Overlord
Teine Maailmasõda. Enne D-Day dessanti visatakse grupp USA sõdureid Prantsusmaale, et nad teeksid kahjutuks kohalikku lossi rajatud raadiotorni. Muidugi ei lähe kõik nii libedalt nagu plaanis ja tagatipuks selgub, et lossis toimub peale raadosaatmise veel hirmsaid inimkatseid, mille eesmärgiks on valmistada Kolmandale Reichile zombielaadseid supersõdureid... Päris huvitav film, mis alguses ei anna üldse märku, et žanr saab olema midagi hoopis muud kui tavapärane sõjadraama. Teema on tõeline pulp aga seesugune tõsisem lähenemine annab siinkohal üsna meeldejääva tulemuse. Produtsent muuseas ei keegi muu kui J.J. Abrams.

Seltsimees laps
Kui minu käest küsida, on Leelo Tungla elulooraamatute triloogial põhinev Moonika Siimetsa film iseseisva Eesti parim. Sisu on ju teada - aasta on 1950 ja Eestis ehitatakse hoolega nõukogude riiki, püüdes muutunud oludes eluga kuidagimoodi edasi minna ja samas stalinliku terrori hirmus oma tõelisi mõtteid varjata.
Eks eriti keeruline oli tollal lastega ja väike Leelo (Helena Maria Reisner) oli just üks selline laps, kes võis suurte inimeste tegemistest omamoodi aru saada ja valel ajal - vales kohas midagi ohtlikku välja partsatada. Kui nüüd koolijuhist ema kodanliku natsionalistina esmalt arreteeritakse ning siis Siberisse saadetakse, püüab isa Feliks (Tambet Tuisk), keda ennast ei kaitse alati ka sõjaveterani staatus, kurja reaalsust lapse eest varjata. Nii peabki Leelo just oma kehva käitumist ema kadumise süüdlaseks ja loodab, et tubli laps olles tuleb ta kiirelt koju tagasi...
Sellest ajastust on palju filme tehtud, aga selliseid, kus toimuvat läbi väikese lapse silmade jälgitakse, ilmselt palju pole. Siin on ka mitte ainult elustatud ajaloovisuaalia, vaid ka väga korralik lugu, milles kuidagi eriti täpselt doseeritud nii huumorit, kõhedust kui põhjamaiselt mõõdukat paatost, andes kokku filmi, millele tõepoolest pole suurt midagi ette heita. [Kui, siis äkki oleks võinud proovida filmi lõpustseenidesse otsida sama nägu, kuid mõned aastad vanema tüdruku?... Vaataja oleks nii ehk ema positsiooni viidud, kes kohtas ju praktiliselt võõrast last.]  Usutavasti annab seesugune hästi tabatud olustikuga film ka paljudele muu maailma inimestele võimaluse koos Leeloga seda imelikku aega avastada ja aru saada. Ise arvangi, et just see film koos Priit Pärna animafilmiga "Eine murul" annavad selle minevikku kadunud absurdiriigi olemust kõige paremini edasi.

Preacher - verevaene telejutlustaja

On maikuu 2016 ja Garth Ennise-Steve Dilloni kultuskoomiks "Preacher" on lõpuks saanud teleseriaaliks.

Kõik, mis enne esma-eetrit avalikkusele lekitati, oli ülevoolavalt vaimustunud ja samas äärmiselt kahtlane – kohe tehti selgeks, et tulekul on lugu, mille väga olulised detailid on algsega võrreldes ära muudetud. Ka ei andnud erilist lootust pugejalikud promo-intervjuud, mis ei teinud katsetki kriitilisi küsimusi esitada.

Täpsemalt – kui ikka kogu loo kolm põhitegelast on hoopis teistsugused kui raamatus, siis – on see üldse enam sama lugu? Jesse Custer on pastori poeg, kes flashbacki põhjal pole enam segarassist, hoopis blond iirlanna Tulip on teles tumeda nahaga. Lisaks on ta üks äärmiselt ebaveenev palgamõrvar. Ja koomiksis cool Cassidy, kelle silmad alaliselt prillidega varjatud, on küll endiselt vampiir, aga hoopis mingi täielik tola. Umbes nagu Ervin Abel. Lisaks konsumeerib ta soovi korral kasvõi terve elusa lehma.

"Preacheri" teleseriaali esimene osa on algusest lõpuni veniv, igav ja lapsik. Aeg-ajalt toimub mingit tobedat vägivalda, aga see kõik on halvasti lavastatud, veel halvemini näideldud ja ka kirjutatud on see kõik väga abitult ja augurohkelt. Nagu mingi Kevin Smithi lavastatud amatöörteater, kus kõiki rolle mängivad Kevin Smithid.

Kogu loos pole ka mitte ühtegi huvitavat tegelaskuju, isegi räpisõbrast Arseface on verevaene. Tegevus hüppab kord kosmosesse, kord Aafrikasse ja kord Venemaale, aga ei jõua tegelikult mitte kusagile. USA pressile näidatud nelja seeria kommentaare uskudes ei jõuta suurt kusagile ka edasistes seeriates.

Tegelikult ongi veel eriti kurb, et koomiksi road movie idee on mugavuse huvides kõrvale heidetud ja kogu freak show toimub ühes ja samas alevis. Kohas, kus Jesse otsustab peale Püha Pauku endiselt pastoriametisse jääda.

Seega - telesarja produtsentide arvates oli Garth Ennis suuteline ainult tegelaskujudele nimesid välja mõtlema, kõiges muus on nemad hoopis targemad. Positiivne on muidugi see, et otse loomulikult nad eksivad ja pole eriti tõenäoline, et seda jama keegi eriti pikalt vaadata viitsib.

Raamatud aga ei kao kuhugi. Lugege "Preacherit"!

Häid pühi!

Postkaart aastast 1978
Eesti NSV Riikliku Nukuteatri nukud U. Leiese televisioonilavastusest "Hunt-Kriimsilm". Dekoratsioonid H. Uuetoa.
250 000 3 kop. Trk. "Oktoober". (c) "Eesti Raamat" 1978

Filmiaasta 2012 - Parimad palad

Aasta 2012 oli filmide osas tegelikult ju päris hea, kuigi ootused olid veel tublisti suuremadki kui lõpuks realiseerus. Erilist jama ei juhtunudki nägema, need filmid, mis palju raha teenisid, ei olnud ka kõige hullemad. Raha pole muidugi mingi mõõdupuu (kuigi vähene kassavoog on igatahes hoiatav märk), aga midagi see siiski näitab. Kasvõi seda, kui kehvasti ja valesti mõningaid väga häid asju turundati.

Televisioonis oli selgi aastal rohkem näha kui ära vaadata jõudis. Tegelikult küll suurt midagi uut ma ei avastanudki, aga vanad tuttavad jätkasid endise hooga. "Boardwalk Empire" kolmas hooaeg pakkus tõsise üllatuse, olles parem kui teine ja lõppedes päris tõsise pauguga, seda sõna otseses mõttes. Otse loomulikult jätkus "Game of Thrones", mille kiitmisele ei tasu ruumi raisata. Uutest sarjadest meeldis "Magic City", ajastulugu kuritegevusega maadlevast lukshotelli-omanikust Kennedy-aegases Floridas. Samas, aasta lemmikuks jääb ikkagi austraallaste "Danger 5", austusavaldus vanadele kuuenda kümnendi spioonisarjadele, milles tolle aja klišeesid ja tehilisi piiranguid päris osavalt ja samas sügavalt sooja respektiga tögatakse. Natsid, saurused, mutandid, tibid, seksism, alkohol, dublaaž, tiitrid, mudelitega tehtud "välivõtted" ja muu enam või vähem totter-absurdne - kaua pole midagi nii mõnusat näinud.

Ja nüüd edasi kinno. Eestis tähistati ju kohaliku kino 100. aastapäeva, sellega seoses panime koomiksirahvaga kokku väikese näituse "Eesti Film Koomiksina", millel osales koguni 41 autorit! Ilmselt saab seda kokkuvõttes päris mitmes kohas näha. Aga tuli välja ka mäletamisväärseid filme. "Eestlanna Pariisis" oli (ühte piinlikku kohalike näitlejate stseeni kõrvale jättes) korralik, kuigi mu lemmiklinn oli selles üks üsna pime koht ja film ise emotsioonidelt natuke liiga taltsas ja tasane nagu Põhja-Eesti maastik.

Seenelkäik
Nägin selle filmi ära alles päris aasta lõpus, olles kuulnud kõikjalt ainult kiidusõnu. Ja - ime küll! - oligi hea film! Algusest lõpuni püsis kerge irve näos, dialoogis oli üle hulga aja kuhjaga terevmeelsust, näitlejatööd olid paigas - ei mingit ülemängimist! -, muusika ja montaaž toimisid... Lolle loogikavigu või kohatuid cameosid ka nagu polnud. Päris hea irooniline pilk poliitikamaastikule, mis paistab filmina olevat piisavalt toimiv ja universaalne, et ka mujal maailmas huvi pakkuda. Kristen Michali valge kampsun Mihkel Raua telesaates pani "i"-le veel muidugi piraka täpi peale.

Ja nüüd lühidalt veel mõnest filmist, mis ka aastast 2012 meelde jäävad:

"Prometheus" - Ridley Scotti ulmekas, milles kahjuks liiga palju loogikavigu, et viitsiks üldse pikema versiooni vastu huvi tunda. Aga meelde ta ju jääb;
"The Dark Knight Rises" - Christopher Nolani Batmani-triloogia lõpufilm. Sarja teine osa oli parem, aga hädisele peategelasele vaatamata oli seegi päris ok. Eriti lõpp. Anne Hathaway oli Kassnaisena isegi väga hea;
"John Carter 3D" - see fantaasiaklassika ekraniseering oleks väärinud küll ju küll veidi paremat saatust. Kui otsustada selle järgi, kui käbedalt artbook müügilt haihtus, on tegu ilmselge tulevase kultusfilmiga; 
"Argo" - lõpuhetkedeni põnev ja hästi tehtud lugu Iraani pantvangikriisist;
"The Avengers" - Joss Whedoni superedukas Marveli-adaptsioon pakkus head dialoogi ja päris korralikku vaatemängu;
"Submarine" - kunagist "Adrian Mole'i salapäevikute" telesarja meenutav filmike IT-meeste telesarja peaosaliselt;
"The Hunger Games" - kahtlustan, et raamat on parem, kuidagi põhjendamatu tundus see lambakarjana käitumine, barokkfašism oli ka nagu kuidagi groteskne riigikord;
"Hodejegerne / Headhunters" - ootamatult toimiv ja vägivaldne Skandinaavia krimka;
"Beginners" - suurepärane draama Ewan McGregori ja Christopher Plummerga;
"The Secret World Of Arrietty" - Studio Ghibli kibemagus animafilm ilusate aegade kaduvusest;
"Children Who Chase Lost Voices" - teine anime, mis näitas, et jaapanlased oskavad isegi klišeedest originaalseid fantaasiamaailmu kokku panna;
"Looper" - päris nutikas ajarännu-ulmekas, mille olulised detailid tulid ka treilerit näinuna üllatusena;
"Dredd" - üllatavalt kobe adaptsioon brittide koomiksiajakirja "2000 AD" klassikalisest seriaalist;
"Les Misérables" - täiesti toimiv muusikal, eriti hea oli muidugi üheainsa suure plaani võttega tehtud Anne Hathaway esitus. Hm, juba teist korda mainin siin teda...

Ja nüüd siis aasta 2012 parimad filmid.

ParaNorman
Laika Stuudio nukufilm on ilma kahtlusteta aasta kõige parem animafilm. Nende "Coraline" oli samuti väga hea asi ja latti ei lastud seegi kord üldse mitte madalamale, pigem vastupidi. Peategelase põhjal võiks ehk öelda, et C oli tüdrukute film ja PN on poistekas, aga tegelikult on nad mõlemad üsna universaalsed filmid kõigile vaadata. Vaimudega suhtlev Norman on tõeline nerd ja outsider, kes olude sunnil peab oma kodulinnakese kunagistest nõiaprotsessidest pärit needusest päästma. Siin on palju viiteid horrorfilmi-klassikale, aga see kõik pole vaadates oluline. Oluline on see, et siin filmis on hea huumor ja samas võetakse jutuks tõsiseid teemasid ega püüta kõike madamale keskmisele ühisnimetajale lamandada.

Omaette tase on muidugi kogu filmi tehniline pool - nukufilm on üldse üks üliinimeste tehtud kunstiala ja siin on meistrite kätetöö tohutu tase igal sammul näha. Nii tegelased kui paigad on siin ju täiesti ebasümmeetrilised ja täisnurgavabad, mis tekitab kohe hulgaliselt probleeme. Joonistusena võib see ju toimida, aga et see kõik on suudetud ka päriselt valmis teha, on hämmastav. Pluss - kõik see on lihtsalt ülidetailne. Hoopis teine asi on ju vaadata meisterliku operaatoritöö ja valgusrežiiga filmi kui tead, et suurem osa nähtavast on päriselt olemas ja pole mingi järjekordne pikseli-nikerdajate ja render-farmide silmamoondus. Arvutiteta muidugi ei pääse, värvilised 3D printerid olid selle filmi puhul juba tugevas töös ja nii on see film ka tehniliselt tõeline verstapost ja tema tekkelugu väärt uurimist. Filmi artbook on päris hea, ka Blu-ray lisamaterjalid on sisukad.

Cabin in the Woods
Joss Whedoni "The Avengers" tegi üle maailma ikka si**akanti raha ja polnud paha film, aga see lugu, mille käsikiri samalt mehelt, oli ikka hoopis huvitavam. Ma pole õudukafänn, aga see, kuidas siin klišeed pea peale pöörati, oli väga nauditav. Tegu filmiga, millest on enne vaatamist soovitav võimalikult vähe teada, seepärast ma sisust ei räägi (kuigi... lõbus seltskond noori suundub metsaonni nädalalõppu veetma). Aga ikkagi... Filmis jälgib toimuvat horrorit kontoritäis niiditõmbajast asjapulki, kelle emotsioonitut ilkumist oli võrdlemisi võõrastav jälgida. Kuni taipad, et täpselt samas positsioonis on ju iga "Hosteli"-sarnast piinapornot nautiv kinoline. Irooniat mitmel tasandil.

Chico and Rita
on alternatiivsemat sorti animeeritud asi Kuuba saarest ja selle muusikutest pöördelistel aegadel, mis paneb kohati isegi unustama, et tegu animafilmiga. Esmapilgul robustne stiil võib mõjuda primitiivsena ja huvivähendajana, aga selline müüri-maalingu moodi joonis sobib tegelikult looga väga hästi. Ja ma võin kinnitada, et sellisel moel stiliseeritud inimesi on ilmselt väga raske animeerides tüübis hoida, olgu või tegu rotoskoobiga.

Chronicle

Peale pidu lähevad kolm keskkoolinoort metsa alla maase tekkinud auku uurima ja omandavad seal mingil salapärasel moel ülivõimed, suutes edaspidi mõttejõul asju liigutada ja taevas ringi lennata. Film on päris osavalt vormistatud ühe asjaosalise videopäevikuna ja toimib sel moel vägagi hästi. Tihti võrreldakse seda mõne ameeriklaste superkangelase-looga, aga mulle meenutas "Chronicle" kõige rohkem live-action "Akirat". Mida, ma loodan, kunagi ei valmistata.

Dark Shadows
1225-seerialist gooti seebiooperit (1966-71) ma muidugi näinud pole (kui avaosa välja arvata), seepärast pole mul sellega seoses ka mingit nostalgiat ega osanud ma ka Tim Burtoni uusversioonist midagi oodata. Burton on viimastel aegadel üsna hit-and-miss ja ega seegi film üleliia kiita saanud. Mulle aga tegelikult meeldis, kuigi Burtoni asjade põhihäda - mingi kummaline distants vaatajast ja teatraalne emotsioonitus oli ka siin olemas. Lõpuots läks ka kuidagi tüütuks. Siiski, mida vähem tuuleveskeid ja spiraale tema uutes filmides on, seda parem. Igatahes on see film, mida vaataksin kindlasti veel tulevikuski üle - näitlejatööd ja visuaalne pool on ju mõnnad, kui mainida kasvõi Eva Greeni kontoriseinal olnud võlts-Lempickat.

Brave
Pixari järjekordne täispikk film on kahtlemata ülimalt ilus vaatepilt, olgu siis kahes või kolmes mõõtmes. Siin ei ole lihtsalt midagi vaielda, arvutitest pigistavad nad seal välja viimase, mida antud hetkel üldse pigistada annab. Merida punane juuksepahmakas, mille iga lokk on omaette tooni, keerdude ja käitumisega, Šotimaa kivine loodus oma kõikjal kasvava sambla ja lõputu värvidemänguga... Teostusele ei saa muud hinnet anda kui maksimumi.

Samas on selle looga ka omad probleemid - ma ei saa öelda, et mul kinos filmi tagumist poolt vaadates just ülemäära huvitav oleks olnud... Vahel kiskus ka mäsu nii kiireks, et detaile või toimuvat polnud enam lihtsalt võimalik jälgida. Kokkuvõttes - tundub, et selle filmi lõplik koht Pixari pingerivis saab selgeks alles mõne aja pärast, praegu võiks ta vabalt sinna kusagile parimate filmide sappa paigutada.

Flowers of War
Ajalooliste filmidega, olgu lähedalt või kaugelt, on alati see oht, et pärast tausta juurde lugedes selgub, et filmitegijad on andestamatult palju oma suva järgi ümber kohandanud. Siin seda ohtu vast pole - Jaapani okupatsioon Hiinas oli ka tegelikult väga jõhker, tegelikult isegi hullem kui see, mida siin filmis näha sai. Zhang Yimou ("Hero") film pajatab 1937. aasta Hiina pealinnas Nankingis toimuva loo, kus müüriga ümbritsetud katoliku kirikusse põgenevad varju nii tüdrukutekooli õpilased kui kohalikud eliitprostituudid. Preester on hukkunud, teda matma tulnud joodikust ameeriklane (Christian Bale) leiab eest pommiaugu, aga ka veinivarud ja pehme voodi. Siis aga peab ta olude sunnil ise preestriks kehastuma, lootes, et ehk jaapanlased, kelle taktikaks on põhimõtteliselt kogu rahvastik jõhkraimal moel hävitada, lääne inimesi ja nendega seotud institutsioone ei puutu...

Film on võrdlemisi karm, aga samas väga-väga ilus. Üks peategelasi Ni Ni on ka ilmselt üleüldse üks maailma ilusamaid inimesi... :-) Minu jaoks on see üks parimaid sõjafilme, mis mulle kunagi korda on läinud, koos ameeriklaste "Saving Private Ryani" ja venelaste "Mine ja vaata'ga."

Hugo
Meie keeleski ilmunud paksu piltidega lasteromaani ekraniseering Martin Scorseselt pole mitte ainult tõeline austusavaldus filmikunsti ajaloole ja selle suurmehele Geroges Méliès'le (kelle "Lend kuule" hiljuti värvilisena ära taastati ja uue Airi soundtrackiga varustati), see on ka üks väheseid filme, mille puhul ebamugavad 3D-prillid end ära õigustavad.

Lawless
Keeluseadus on moes, teleekraanidel taaselustab HBO "Boardwalk Empire" seda kummalist ajastut. Seegi film on salaviinast, aga mitte linnainimestest, vaid Virginia osariigi Franklini maakonna samaka-ajajatest, aluseks ajalooline romaan, mille autoriks ühe asjaosalise lapselaps.
Filmi peaosades on Shia LaBeouf, Tom Hardy, Gary Oldman, Mia Wasikowska, Jessica Chastain, Jason Clarke, Dane DeHaan ja Guy Pearce, raske on isegi öelda, kes neist on parem. Selge on, et halb pole neist küll keegi. Samas on minu jaoks ikkagi kõige olulisem, et nii muusika kui tihke stsenaariumi taga pole keegi teine kui härra Nick Cave isiklikult. Ma olin isegi mõnevõrra üllatunud, aga lõppkokkuvõttes sai sellest filmist üks mu aasta suurimaid kinoelamusi.

Moonrise Kingdom
Wes Anderson on väga isikupärase käekirjaga lavastaja, kelle tegevuspaigad on alati nagu detailsed teatri-dekoratsioonid, kaamera tunneb ainult sirget liikumist ja täisnurki ning pääseb takistamatult läbi seinte ja põrandate. Tema filmid on alati huvitavad, kuid see on neist esimene, mis mulle tõepoolest meeldib ja mida ma oma tulevases elus tahaksin veel ja veel näha.

Rise of the Guardians
Kuigi treilerid olid väga ilusad, jätsid nad samas DreamWorksi filmist mulje kui ühest järjekordsest märuliloost, milles tuntud tegelaskujud Jõuluvanast ja Une-Matist kuni Lihavõttejäneseni on lihtsalt superkangelasteks kohandatud. Seetõttu tulid päris hea stsenarium ja väga-väga stiilne välisilme mulle kinos tõsise üllatusena. Filmi tegemisel valminud pildimaterjalist koostatud raamat on samuti väga kõrgel tasemel - nii paber kui trükk tunduvad teistest samasugustest oluliselt paremad ja pildid sama kirkad kui filmikaadrid kinolinal. Uurimist on tegelikult väärt ka oscarivõitjast illustreeriva kirjaniku William Joyce'i lasteraamatud, millel film põhineb.

Skyfall
James Bond ei ole just minu lemmikteema. Loomulikult on ta oluline osa popkultuurist, loomulikult on ka filmid vaadatavad, kuigi oma aja peegelpildina ei pruugi nad alati just alati parimal võimalikul viisil vananeda. Üldiselt läksid ka peaosalised aina kehvemaks, seetõttu oli kaubamärgis Daniel Craigi palkamisega tehtud kannapööre üllatav ja samas päris hea liigutus. Tema kolmas etteaste Sam Mendese lavastatud poolsajandi-juubeli-filmis on ka tõenäoliselt üldse kõigi aegade parim 007, pakkudes just paraja portsu uut ja moodsat koos nutikate austusavaldustega möödunule, olgu see siis auto või mõni ammutuntud tegelaskuju.

Bondi lugudes on alati üks olulisemaid komponente järjekordne kurikael. Seekordne, Javier Bardemi kehastatud Raoul Silva on samuti omasuguste seas parimaid - vahel ülimalt naljakas ja juba hetk hiljem äärmiselt õõvastav. Üldse - hea film, isegi Adele klišeeline filmilaul muutub kujundatud algustiitrite saatel kuulatavaks.

The Artist

Mustvalge ja peaaegu tumm film, mis võidab aastal 2012 Oscareid. Kes oleks võinud seda arvata... Taas üks austusavaldus filmiajaloole, mis ka osutus hoopis paremaks kui treilerid tõotasid. Ehk siis täpsemalt - peategelane polnudki nii kleepuv nilbik ja naistegelane liiga latino. See on üks neid filme, mille loomisloost tahaks rohkem teada saada. Ilmselgelt ei tulnud see kergelt, ilmselgelt on siin hulgaliselt viiteid filmiajaloole, mida lihtne vaataja ei märkagi. Aga hea film ongi selline, mida naudid ka kõiki kihte mõistmata.

Une vie de chat

Prantsuse multikas juveelivarga kannul käivast kassist, väikesest tüdrukust, tema emast, kes politseinik ja Pariisi linnast. Joonisfilm, mis tavapärasest hoopis teistsugusel moel värviliseks tehtud, mõjub igatahes üldpildis üsna originaalse ja omapärasena.

Life of Pi

Ang Lee film, mille peategelane Pi Patel veedab suur osa ekraaniajast päästepaadis koos loomadega, meenutas mulle positiivsel viisil vana head Jean-Pierre Jeunet' "Amélie'd" - oli ju ka tegevuskohal prantsuse kolonistide kaudu seos olemas. See on üks väheseid ekraanitükke, mille puhul 3D formaadina tõepoolest õigustatud on - kogu see film on vaatemäng, juba alguses näidatud loomaaiastseenid pakkusid omapärase ruumilise elamuse. Ehk oleks raamatut lugenuna ka filmi kohta midagi kriitilist öelda, aga mina ju ei ole ja niiviisi oli see minu jaoks üks üsna meeldejääv kinoskäik.

* * *

Ja selline saigi kokkuvõte filmiaastast 2012. Ei mingit Pöff-il elamuste jahtimist või tundmatute asjade seast pärlite sõelumist, puhas primitiivne mainstream. Nii jääb see ilmselt ka edaspidi, vähemalt ma loodan. Muidugi, kui tulevad päikseplahvatused ja vool ära läheb, eks ma siis veedan aega raamatutega. Mis poleks ka paha.

3D TV

On last Friday I saw Sony's 3D TV demo...

Nägin eelmisel reedel esimest korda oma silmaga 3D-pildiga 52" telekat. See tähendab, PÄRIS 3D pildiga, mis polariseeritud, sest tobeda punarohelisi papist prille nõudva versiooniga Blu-ray diske on endalgi paar tükki ja neid näitab iga pildikast. Too aga pole see, mis peaks - olen ka kinos paari seesugust filmi vaadanud ja kuigi ruumiefekti saab ju tõepoolest kätte, on adekvaatselt värvilist pilti niiviisi võimatu näha. Olen kuulnud ka jutte, et Cinamoni keskuse 3D kino on tänase päevani just nimelt selline vanamoodne, punase ja rohelise klaasiga prillidega tehtud. On see tõepoolest nii, ei tea. Kuigi 3 tavalist filmiseanssi, mida seal näinud olen, on küll kummaliselt võbeleva ja vene aegu meenutava pildiga olnud, mis tolle imeilusa maja tehnikapoole vastu usaldust just ei suurenda...

Aga too Sony telekas sama maja ja sama kaubamärgi elektroonikapoes näitas tõepoolest täiesti konkreetselt kolmemõõtmelist pilti. Ekraanil keris demoreel, milles nii jalkat, ujuvat jääkaru, punast pandat ja hunte kui arvutimängu autoga kimamist. Kõik see oli täiesti võrreldav kobarkino seanssidega. Kinoga võrreldes on telekal tegelikult isegi plusse - kui kinos on pilt ilma prillita polarisatsioonikao tõttu oluliselt heledam kui läbi prillide, siis telekapilt oli visuaalselt vaadates täpselt samasugune. Ehk - saab samas toas olla küll kui prille ees pole ja pilti ei vaata.

Tehnilisest küljest ma suurt midagi teada ei saanud. Prille jagava ja valvava poepersooni väitel on teleka pildisagedus 200 hertzi, 2 x 100 siis, milles mina küll päris kindel pole - kusagil on kõrva jäänud hoopis number 240. Mis kinofilme näidates oleks ka vist loogilisem. Teiseks väitis ta, et 3D pilti nn. "monona" vaadata ei saa. Mis aga minu jaoks on tiba imelik, kui see ikka tõesti nii peaks olema - kui ikka telekaomanik ja kogu tema seltskond EI TAHA prille ette toppida, mis võiks olla tehniliselt lihtsam kui emma-kumma silma pilt lihtsalt välja lülitada?

Huvitav on veel see, et populaarses telesaates näidatud promolõigus jäeti täiesti mainimata 3D telekate kõige kiiremini käeulatusse jõudev rakendus - arvutimängud. Millal meil siin ükskord 3D programme näeb, ei tea, ka ei ole Blu-ray kraami koheselt just palju liikvel (Samas pole tulevikule mõeldes praegu enam mõtet ühegi 3D filmi Blu-rayd osta - standard näeb ette, et kõigil tulevastel 3D diskidel peab olema ka filmi tavavariant ja sellised kettad hakkavad ilmuma juba mõne kuu pärast. Ehk - ei mingeid uusi animatsioonikettaid minu riiulis enam enne 3D versiooni ilmumist.) Arvutimängud on aga kohe-kohe siin - kellel Playstation 3 olemas, teeb sellele suvel firmware upgrade'i ja ongi olemas riist, mis telekasse kolmemõõtmelist pilti saadab.

ETV B-plakatid

Karmo Ruusmaa joonistatud plakatid Anu Välba ja Marko Reikopi uuele argipäevasaatele "Ringvaade" on päris coolid. Selliseid võiks tänavapildis rohkemgi kohata.

Siiski, midagi jääb nagu puudu. Joonistus on tase, kodumaisena ilmselt parim võimalik ja kompad ka kohati huvitavad, samas jääb narratiiv suhteliselt segaseks. Mis neis piltides üldse toimub? Ja ka välimuselt on nad ausalt öeldes pigem hip-hop kui grindhouse, noir või pulp. Aga ma kahtlustan, et geto asemel kiputi ikkagi pigem kuhugile B-kino suunda kogu selle stilistikaga. Mil muidugi saate endaga mitte mingit sisulist seost pole... A reklaam on reklaam.

Mis siin võiks siis teisiti olla? Esiteks, sinist värvi on palju, juba siis kui see toon rohelisega asendada, läheks asi tüki paremaks. Ma ei tea, kas sinine on esimene värv, mis ära pleegib või lihtsalt seda eriti ei kasutatud, aga see on värv, mis minul igatahes kõige vähem vanade filmiposteritega seostub. Pigem on sinine seitsmekümnendate värv, ühes kakapruuniga.

Fondid on igavad. Kui juba pulp, siis miks mitte lisada plakatitele juustuseid kolme hüüumärgiga hüüdlauseid? Rastreid? Veelgi rohkem kortse ja kulumist?

Proovisin siis veidi ise nikerdada, muutsin värve ja ka ühes kohas fonte. Pisikese jpg kallal muidugi erilist nipp-tukki ei tee, lihtsalt väike käeharjutus. Endal oli ka huvitav - kas üldse muutuks midagi. Midagi muutus, aga eks ta natuke liiga rokaseks läks.

PS: filmiposterite fännidele soovitan raamatuid "Attack of the B Movie Posters", "The Art of Noir" ja Tarantino-Rodriguezi "Grindhouse" duubelfilmi artbooki. Ja too aastakümnepõhine sari, mida Apollo müüb, on ka päris hea.