Laule Londonist

Ma pole just suurem asi heliplaadiostja. Peale DVD-ajastu algust aastal '98 on pea kogu ketastele kuluv raha läinud filmidele, erandiks reeglina vaid eesti esitajate CD-d. Lisaks kinoketaste uudsele atraktiivsusele oli põhjuseks ka tegelikult oluline muutus muusikas - kümmekond aastat kestnud britpopi, indie, shoegaze'i ja muu seesuguse kuldaeg kippus vägisi läbi saama, asemele tuli ookeanitagune mustade kriminaalide kiimane mölin ja valgete mammapoegade pseudopunklik vingumine. Tagatipuks lõpetas ilmumise ka ajakiri "Select" ja nii oligi tunne, et head ajad on möödas.

Nii polnud ka enam erilist mõtet plaate osta. Siiski, vahel tekib motiiv midagi uut omandada. Eriti teretulnud on mõne vana lemmiku Best of kogumike limiteeritud versioonid - saab hitid samal kettal ja reeglina lisaks ka kuhjaga haruldusi. Vahel on põhikettale lisatud rariteetide või remikside plaat (just selline topeltkogumik "The Sound of The Smiths" ilmuski mõne kuu eest), vahel aga koguni videotega DVD. Just viimane ongi eriti hea variant - seesugused on näiteks Massive Attacki ja Feederi duublid või Inspiral Carpetsi kolmik ja Stereolabi nelik. Nii saab eraldi DVD-d ostmata oma lemmikult nii audio kui video, mida veel tahta!

Kolmest kettast koosneb ka uus saint etienne'i kogumik. Kaks CD-d kokku 36 singliloo ja kolmas - DVD - 18 muusikavideoga. Klippide seas on näiteks ka jõuluteemaline singel "i was born on christmas day", kus kaaslauljaks The Charlatansi Tim Burgess ning "he's on the phone", mis tekitas mus tõsise tahtmise kunagi just saint etienne'i tehtud James Bondi tunnusmuusikat kuulda. Igatahes on mul hea meel, et olen varasemaid kiusatusi vältida suutnud ja kogumikud ostmata jätnud, see siin on parem kui varasemad. "Casino Classics" on siiski tiba midagi muud kui kogumik, remixiduubel.

Saint etienne on alati olnud visuaalne bänd, nende plaadikujundused, flaierid ja muu omavad vaieldamatut graafilist väärtust ja muhedalt retrolikku stiilitunnet. "london conversations" pakendiks olevas raamatus on osa neist ka piltidel näha, lisaks veel Jon Savage'i essee bändi ajaloost ja mitmeid häid fotosid. Ilus album.

The Secret of Kells

Avastasin enda jaoks midagi uut ja äärmiselt huvitavat - uue Iiri täispika animafilmi The Secret of Kells. Visuaalselt ülimalt stiilne film tundub ka sisult kopsakas ning sugugi mitte mõni ninnunännu väikelastelugu - toimub see varakristlike keltide ajal, tegemist on nii munkade, ründavate viikingite kui Madujumalaga. Ja kõik see on vormistatud tõepoolest ülimalt omapärasesse visuaalsesse vormi.

Film linastub Iiri kinodes 6. märtsil ja ma väga loodan, et see ka minu silmi ulatub. Stuudio Cartoon Saloon asutaja ja juht Tomm Moore, kes, kui õigesti aru saan, on ise filmi visuaalia taga, töötab praegu ka koomiksiversiooni kallal. [Lisandus: paistab, et albumi Prantsuse variant ilmus juba veebruari alguses ja ka briti versioon on nüüdseks ilmunud.]

Riiul

Kuigi eilsesse päeva jäi ka vihmases Kalamajas kunstkoomiksite küttimine, oli isiklik päeva nael siiski konstruktoriga mängimine. Konstruktorist sai teha riiuleid, pärit oli kupatus IKEAst.

Paadunud internetiostjana, kel küberneetilist kogemust kusagilt Amazoni ja cdnow algaegadest ja aastast 1995 peale, oli ülimalt meeldivaks avastus, et kohaliku ettevõtluse abiga on võimalik maailma ainsa normaalse sisustuspoe naabermaal asuvast kauplusest soovitud asjad osta ja need koduukse ette toimetada. (Tegelikult on võimalikke teenusepakkujaid liikvel vähemalt kaks.)

Tegimegi nii ja ostsime 3 riiulit raamatute ja DVD-de tarbeks. Mitte, et see probleemi lahendaks, aga mõningaseks leevenduseks.... Kaks kolmest makulatuurihoidlast on koostatud, teise monteerimine võttis juba vilunud minult kõigest 35 minutit. Pluss paarkümmend klaasuksele. Tulemus sai hea ja mina olen rahul. Nii mõnigi raamat pääses lõpuks kastist, kus ta aastaid pimedas paguluses veetnud oli. Mõne köite tulevane asukoht on paigas, mõni kolib mujale või hoopis mõnda vanemasse riiulisse tolmuma. Aga asi võtab kuju ja lõpuks on võimalik endalgi aru saada, mida värki ma siis aastate jooksul kokku ostnud olen.

Midagi on juba riiulis...

"Narritiivsus pilitiides"

2007. aasta jaanuaris ilmus Kunstiülikooli väljaandel esimene eesti koomiksikogumik, milles tiba teistmoodi, lihtinimese jaoks vahel liiga keeruline ja kohati vaid kaudselt koomiksi nime alla kõlbav kraam. Ei saaks öelda, et see raamatuke oleks just "maailma põlema süüdanud", aga nähtusena oli see igatahes huvitav, olemasolevat kõledust fikseeriv ja sellisena igati tänuväärne saavutus. Mari saatis paar eksemplari isegi ameeriklaste "The Comics Journalile", kus tükk aega hiljem ja ootamatult ka arvustus ilmus. Kirjutaja suutis üllitise nime loo jooksul mitmel eri moel valesti kirjutada, sealt ka postituse pealkiri, juhuks kui keegi peaks imestama.

Anyway, hiljem järgnes sellele raamatule mitteametliku järjena Tammsaare Muuseumi korraldatud koomiksivõistluse väljaanne, mis tegelikult hulga sümpaatsem ja inimsõbralikum üllitis. Ja ilmselt tänaseks täiega läbi müüdud. Ja nüüd siis kolmas sarnane kogum, mis tegelikult siis teine kunstiambitsioonidega raamat, nimeks "Narratiivsus piltides. Eesti '00 aastate autorikoomiks, osa 2".

Raamatu esitlus ja autorieksemplaride ulatamine toimus 26. veebruaril 2009 kell viis Kalamajas ArtDepoo galeriis. Selles on 204 must-valget lehekülge nii mõnegi pildi ja sõnaga, seega on teine osa topelt paksem kui esimene. Pealiskaudse pilguga vaadates on, nagu alati, kõige kodusema ja "päris" koomiksi olemusega Elina ja Joonase lood. Ka kinda lugu torkab silma. Mis ei tähenda, et teised oleks kehvemad, lihtsalt nende vorm tekitab tunde, et neid manustades tuleb tegemist teha tänapäevase kunstiga. Ja see ei ole just päris see asi, mida tahaksin oma vabal ajal torkida.

Mis juhtub siis kui võtta oma uus välklamp esimest korda kaasa avalikule üritusele, et seal mõned talutavad pildid klõpsida? Loomulikult ei saa mälukaart täis ega aparaadi aku tühjaks, sest seda sai enne kodunt väljumist kontrollitud. Aga kas välklambi akud saavad tühjaks? Kas saavad?

Sellele vaatamata mõned pildid:

Koostaja Andreas Trossek, kujundaja Joonas Sildre ja osaline Veiko Tammjärv.
Taustaks kunst ja rõvedad sisevälklambivarjud.

Lõpetan tsitaadiga raamatu viimaselt leheküljelt:

"Ei mingit kahtlust: "kunsti" kõikelubava sildi all oli järjekordselt maha saadud mingi täieliku pasaga."

No nii hull see asi ikka ka pole. Kõik siin küll TÄIELIK pask pole. (Just kiddin'! Plaanin siit päris mitut lugu lugeda. Kuigi, kui ikka narratiivi ei paista ja käib mingi udutamine, siis kukele, loen ma jee.)

Silk Spectre

Veebruarikuu on kinoskäikude osas olnud väga lahja, senine skoor on ainult 2. See-eest on mõlemad filmid - nii Coraline kui Watchmen - tegijad. Kuna joonistajad koos blogi järjekordseks pilditeemaks oli "Korsett", kinomuljed aga võimsad ja värsked, siis võtsin ja joonistasingi midagi saržilaadset ühest viimatimainitud filmi tegelasest. Ühtlasi, et meenutada kõigile võimalikele blogikülalistele Watchmeni linastumispäeva (meil siin 13.03.09), keerasin selle hädise pin-upi millekski kalendrilaadseks.

Sai vähemalt jälle erinevaid nipikesi katsetada. Ei midagi väga erilist, joon on Penteli sinine täitepliiats, muu on lihtne digitaalne trikitamine. Originaali suurus 4500 x 8000 pikselit.

Vastlad!

Natuke perekondlikku survet ja omaenda vaba tahet, jahu ja piima, pärmi ja kardemoni, mikserdamist ja järje ajamist kokaraamatust - ning ongi tulemuseks omatehtud vastlakuklid.

Nämm!

Uued Hellboy prindid

USA-s on lähenemas kaks koomiksimessi. Tegelikult muidugi läheneb neid mitmeid, aga kaks on eriti huvitavad - neil tuleb nimelt levisse uut eksklusiivset Hellboy kraami!

27. veebruarist 1. märtsini toimub San Franciscos WonderCon, üks kahest messist, millele Mike Mignola juba mitmendat aastat järjest spetsiaalse ca A5 formaadis nummerdatud ja autogrammiga miniprindi teeb. (Olen neist siin kusagil ka varem kirjutatud.) Minu isikliku arvamuse kohaselt on seekordne (kuues) ehk isegi kogu seeria ilusaim. Hind $5, tiraaži ei tea, aga tavaliselt on see väiksem kui San Diego printidel. Kergelt cropitult näeb see välja siuke:

Teine koomiksiettevõtmine, kus Mignola sel kevadel osaleb, on Emerald City ComiCon '09, asukohaga Seattles, toimumisajaga 4.-5. aprill. Sealsel prindil on kohalik tuntud maamärk, Fremont Troll. Prindi suurusest pole täpsemalt kuulda, aga see on kindla peale eelmainitust suurem. Tiraaž on kõigest 250, hind $25, loomulikult on paber signeeritud ja nummerdatud.

Seattle'is ilmub veel mingi teinegi spetsprint, mille andmeid ja autorit pole avaldatud [lisandus - tegu on Tim Sale'i prindiga] ning väike 48-leheküljene kõvas köites artbook "Monsters & Dames". Tolle tiraaž on 850, müügitulud lähevad kohalikule lastehaiglale. Osalevad näiteks sellised nimed kui Frank Cho (kaas), Bruce Timm ja Ben Templesmith.



Eks näeb, kas midagi ka siiamaile jõuab...

Ilsa update

Ilsa has final haircut now. Made it as two separate sessions - left and right side, as I wanted to keep one side for reference for the new version.

I also made 6 (so far missing) buttons to the jacket and fixed some rough parts there.

Now either left eye or left fingers. Both are something I tried to avoid long time... Ohh.

Kes jälgib jälgijaid?

I saw Watchmen today.

Ilsa uued juuksed

Ilsa's head is taking shape... Removed the right part of the hair and replaced it with decent sculpt - so far it was just the rough version. I like some of the angularity in old left side, but I'll replace it with more detailed one.

I also made new right eye and tried to restore the surrounding area. It's much smaller now, face looks pretty weird from front. Not sure about the new eyebrow...

So, for comparison - old and new profile. I'm glad they pretty similar, but from front the difference is BIG.

The sad thing is - the more details, the more I feel like I'm drifting away from Mignola's original design...

Coraline

Pisike 18-sentimeetrine Coraline nukk minu laual.

Coraline

Nägin täna animafilmi nimga "Coraline", seda koguni 3D versioonis. Tegu siis mu isikliku aasta oodatuima filmiga, klassikalise nukuanimatsiooniga, mis põhineb (ka eesti keeles olemas) Neil Gaimani raamatul ja mille lavastajaks varem Tim Burtoniga koostööd teinud Henry Selick.

Pean rõõmuga märkima, et film ei petnud ootusi. Visuaalia on absoluutselt super, erilist "silmakommi" pakkusid paralleel-ilma aed ning kaks etendust - hiiretsirkus ja naabritädide kabaree. Siin on meeletu kogus detaile, mida märgata, vaadata ja nautida. Paljalt juba mõte, et kogu see maailm on viimse rohukõrreni käsitsi valmis tehtud ja millimeeterhaaval elama liigutatud, paneb käed valutama ja kõik kohad kihelema. Müts maha inimeste ees, kes seesugust maagiat ellu suudavad viia!

Filmi lõpp ja headuse võit oleksid ehk võinud olla veidi mahlasemad ja epiloog veidi mahukam. Samas, ega ka nii häda polnud, vähemalt ei jäänud venima. Lõputiitrid, mis vahel filmide parimgi osa (300, Lemony Snicket jt), olid küll üsna igavad, ka 3D trikitamist oli vähem kui oodata osanuks, kõige "silmatorkavam" liigutus nõelaga toimus tegelikult juba kaltsunuku valmistamise intros ära. Siiski, kel võimalus, soovitan kindlalt just 3D varianti vaadata, see on ikka hoopis teine tera kui tavaline kino.

Nagu aru saan, eesti keelde seda filmi ei tõlgita, vähemalt mitte kinode jaoks. Millest on kahju, tegu kahtlemata ühe filmiga aastast 2009, mis jääb ajalukku ja kujuneb klassikaks. Üks põhjusi see, et eesti heli tooks kinno ehk liig palju päris pisikesi vaatajaid, kellele see film on ikka natuke liiga hirmutav. Pole ikkagi päris nende tükk. Samas, kusagilt kuuendast-seitsmendast eluaastast vanuseni, kus veel või suus sulab, ei tohiks olla probleemi, mõnus filmiseiklus on tagatud. Kahju, et nii head kraami sedavõrd vähe tehakse!

PS: Sisust ma ju siin üldse ei kirjutanudki... Filmis ja raamatus on siiski ka erinevusi, lihtsustusi ja lisandusi, neist saab väikese aimu, lugedes seda arvustust.

Peaosalised kaadri eest ja tagant: Coraline & Dakota Fanning

Tibindiaan

Originaali suurus 5000 x 7000 pikselit

Järjekordne pilt "Joonistajad koos"-blogisse. Teemaks oli "Viimane mohikaanlane", ehk siis indiaanlased ühel või teisel moel. Joonistasingi siis ühel hilisõhtul kiire visandi, seejärel kalkale puhtaks, Penteli brushpeniga üle, skänn, puhastus ja digivärv.

Algselt oli plaan see pilt hoopis akvarellipaberil ja päris värvidega valmistada, aga käib nii ka.

Preacher kõvas köites

Vertigo kirjastuse seriaal "Preacher", mille kirjutajaks iirlane Garth Ennis ja peakunstnikuks Steve Dillon, on üks kõvemaid koomikseid, mida eales olen lugenud. Esmatutvusest on möödas varsti juba tosinkond aastat, aga tuleb tunnistada, et võrreldavat lugemiselamust on tulnud hiljem ikka väga harva ette. Vägivald, vaimukus, mitmetahuline ja kohati täiesti pöörane tegelastegalerii... Tõeline supersari.

Juba aastaid on käinud jutud, et lugu saab ka kas filmiks või telesarjaks. "Preacheri" koomiks ongi üks äärmiselt visuaalne lugu ja praktiliselt valmis stsenaarium. Kuid, nagu ikka, konvertimine teise meediasse vajaks õnnestumiseks väga häid tegijaid, seda nii kaamera taha kui ette. Ja kuniks peaossa pole kinnitatud minu valik Ron Livingston, olen ma võimaliku tulemuse suhtes väga skeptiline. Kui seesugune sari üldse kunagi sündima peaks... (Väidetavalt tegelevad hetkel "Preacheri" kinoprojektiga Columbia Pictures ja keegi Sam Mendes.)

Aga tagasi koomiksi juurde. "Preacher" hakkab sellest suvest esmakordselt ilmuma kõvakaaneliste kogumikena!

Esimeses kõvaköitelises raamatus (mis POLE suures formaadis "Absolute Edition") on osad #1-12, pinupid numbritest #50 ja #66 ning Ennise uus sissejuhatus. Minu arvepidamise järgi peaks uues kogumikus sisalduma peatükid "Gone to Texas" ja "All in the Family". Seega pole uued raamatud päris sama sisuga kui vanad paparbackid - esimene vana kogumik sisaldas 8 ja teine 10 seriaali osa. Ja kui nüüd veel veidi kalkuleerida, paistab, et kõvu köiteid tuleb kokku kuus. Raamat ilmub 24. juunil, selles on 352 lehekülge ja hinnasildil ilutseb $34.99.

(skänn ajakirjast The Face)

Aastavahetuse koomiksilaadung

USA-s toimub koomiksiraamatute müük tiba erinevalt kui teistel raamatutel. Kogu maa on üle külvatud spetsiaalsete koomiksipoodidega, mis tavapäraste sarjavihikute müümisele lisaks teenivad omanikele leiba ja leivakõrvast ka muu seonduva kraamiga - artbookide, kogumike, mangade ning muidugi märulinukkude (action figures) ja kujude müügiga. Sarnaseid poode on ka igal pool mujal maailmas. Kusjuures, kõikidel neil ameerika (superkangelase)koomiksite müügiga tegelevatel asustustel on üks ühine joon - nad teevad seda Diamondi "Previews" kataloogi kaudu.

Tegu siis süsteemiga, kus kahe kuu pärast ilmuvad koomiksid on kogutud kokku ühte tellimiskataloogi. See saadetakse poodidele, kes siis info põhjal oma eeltellimused teevad. Näiteks sisaldab veebruarikuu "Previews" infot aprillis USA turule ilmuvate koomiksite, ajakirjade, kujude, lelude, posterite, kalendrite ja kõige muu seonduva kohta. Kuu lõpus saadetakse tellimisinfo Diamondile tagasi, nemad lähetavad kogutud numbrid kirjastajatele, kes siis teevad oma järeldused ja trükivad oma raamatuid just eeltellimustele vastavalt.

Kataloogi põhjal saavad tellida tegelikult vist kõik koomiksihuvilised - astu aga oma poodi ja tee tellimus, kui kaup kohal, saad selle kätte. Eeltellimuse pluss on hinnaalandus ja ka see, et mõnda asja ei pruugi pood muidu tellidagi, nii aga on koopia garanteeritud. Ja just nii olen minagi oma koomikseid juba päris pikka aega ostnud.

Täna jõudiski kohale viimase mõne kuu jooksul kogunenud laadung. Soleili/Marveli "Sky Doll" ja "Universal War One" kõvas köites USA kogumikalbumid, "Heathentown", uusim osa David Peterseni "Mouse Guardi" talvisest minisarjast, mõned "The Comics Journalid", "Wizardid" ja "Otaku USA-d"... Ning hunnik Hellboyga seotud kraami - üks paperback ja seitse vihikut erinevate lugudega. Paari pikema loo lõpuotsad on nüüd siis käes, vaja lugemine ette võtta... Seda enam, et vihikute hulgas on üle pika aja ka üks Mignola enda joonistatud lugu - "In The Chapel of Moloch". Kunagi hiljem ehk täpsemalt.

Ilsa - neck

Tagasi saviväänamise juures! Tahaksin lõppude-lõpuks kauakudenud Ilsa kuju valmis saada - paistab, et järjekordne surnud punkt on möödas, togimistuju tagasi ja ka väike vaim peal. Nüüd tuleb lihtsalt hagu anda.

Mis siis uut? Tegin lõpuks ära vasaku jala saapa ja sääreosa kõigi nende pannalde ja nööpidega. Seejuures, suuruse- ja sümmeetriaprobleemidega mässates tuli vasakust saapast 3 versiooni teha, kuni lõpuks sain kõik enam-vähem klappima. Suuruse, kuju, tekstuurid... Tõesti, ma väldiks sümmeetrilisi kehaosi kui see vähegi võimalik oleks.

Seega on jalad praktiliselt valmis, mõned detailid on veel vaja paika loksutada, aga need on üsna pisiasjad. Reitega on veel pisike dilemma - teha ehk pükstest kalifeed, nagu referentsfotodelt näha? Lõppude lõpuks pole ka sääred enam päris Mignola piltide põhjal tehtud... Ja enamusel vaatesuundadel jääks siluett sellele vaatamata raamatulaadseks... Mõtlen veel.

Tänane saavutus on seotud peaga, detailiga, mille torkimist pole nüüd enam võimalik vältida. Kunagi, kui võhm otsa sai, seisis see kuju mul pikki kuid, osa juukseid ja muudki küpsetamata. Selle tulemusel kuivas savi liigselt ära ja küpsetamisel tekkis pähe ja kaela hulgaliselt pragusid. Kõik see tuleb nüüd parandada ja asendada...

Kuna tundus, et tegelikult vajaks ka pea asend veidi korrigeerimist-keeramist, võtsin täna kätte ja "raiusin" praktiliselt kogu kaela ümbritseva nahktoru (mis see üldse on?) ära, säilitades vaid paarimillimeetrise luukeresümboliga ala. Seda tõepoolest ei tahaks uuesti teha.

Pea muutus vahepeal pigem kiivriks, mis eemaldus karkassiks olnud Milliput kolbast. Aga oligi parem positsioneerida, savi ja tulemasinavedelikku ja otsa tagasi. Saingi kaela tiba pikemaks nagu plaan oli, lõua üles ja vaate rohkem parema käe suunda. Tundub, et läks paremaks, siluett vähemalt küll.

Ja siis tegingi uue kaela. Üllatavalt valutult tuli. Lõua alla jäävat volti tuleb veidi kohendada, aga muidu päris bro, ei oskagi vana varianti taga nutta. Nii see on - olgu vana kuitahes hea, uus on (õnneks!) alati parem.

Nüüd on suurtest detailidest jäänud veel vasak labakäsi (mis ilmselt tuleks teha Milliputist), varrukas ja nägu. See viimatimainitu ongi järgmisena plaanis - praegune on otsevaates ikka väga vale. Ja väga pooleli...

After a couple of tries Ilsa FINALLY has both boots! So, legs are practically ready, only some small corrections here and there (like inner side of the right leg). Maybe I should make the pants wider, so they could look more like on reference pics... I don't know.

Today I removed the old and cracked "thing around the neck" (what is it, anyway?). This way the head came loose from Milliput armature, just like a helmet. It was easy to add some clay, make neck a little bit longer, move the chin up and to rotate the whole head more to the right. I kept the skull logo, anything else of this neck-thing is new.

And now I need to start with the face. S c a r y . . .

Ilsa - boots are ready

Finished the boots. Finally! I made a micro-rotation to the left one, hope it was for the better.

Now I need to correct left knee, which is thinner and looks wrong in every possible way, add buttons and buckles. Another idea is to add clay to the pants' thigh-area, to make them look more like historically correct... I'll try it, and if it looks cool, I'll bake it.

Head -
Ilsas's head is a weird case. Profile is cool, it shuld look exactly like that. But front... No. And it's cracked! I'll take some macro photos of the head, then remove much of the neck and hair and face, rotate the head and make new eyes and everything else. Maybe neck should be even longer? I don't know. I'll try it on photo first, and if it really looks better...