Kopsakas Sin City

Frank Miller's Sin City will be published in France as two thick volumes. Two, because as one 1400-page volume the paper should have been too thin and too transparent. First volume will be out in November 2009 with 4 Sin City books in it; second volume will be out on spring 2010, with 3 albums inside plus collection of drawings, illustrations, sketches, cover gallery, bibliography and chronology. I have no idea, are the bonus materials already published in US hardbacks or not...

Actually, I don't really know what to think about Miller, as he looks to take this noir stuff far too seriously.

Kui keegi peaks mult küsima, mida ma arvan Frank Millerist, siis polekski vastust väga kerge anda. Ühest küljest respekteerin ma teda kui Sin City ja Ronini autorit ja meest, kellel on teeneid autoriõiguste vallas ning superhero-koomiksi tõsiseltvõetavuse tõstmisel. Samas on ta filmimeedias tootnud ikka tõelist rämpsu. Ja üleüldse on mul väga sageli raske aru saada, kui tõsiselt ta kogu oma loodut võtab, ehk kust jookseb piir keel põses homage'i ja padutõsise ponnistamise vahel. Ma väga kahtlustan, et ta võtab kogu film noir-žanri camplikku klišeemaailma kaugelt liiga otsekoheselt ega taju tegelikult, kust maalt see teiste jaoks naeruväärseks muutub. Hea näide sellest on kasvõi tema rappa läinud lavastajakatsetus Will Eisneri klassikalise tegelaskuju ekraanile toomisel.

Okei, ühesõnaga, asjast ka - prantsuse kirjastus Rackham annab Milleri Sin City sarja välja kahe massiivse ühekordselt trükitava köitena. Kahe köitena, kuna üks 1400-leheküljeline raamat oleks tingunud liiga õhukese ja läbipaistva paberi. Esimene osa ilmub novembris 2009 ja selles on sarja neli esimest lugu. Teine ilmub 2010 aasta kevadel ja seal on lisaks ülejäänud kolmele albumile veel hulk lisakraami - kaanepilte, visandeid, pilte, bibliograafia ja kronoloogia. Kas kogu see lisakraam on juba Dark Horse'i kõvaköitelistes albumites olemas, ei tea öelda...

Igapäevane loomaaed

1. aprillil 2005 diagnoositi Los Angeleses töötaval animatsioonikunstnikul Chris Ayersil leukeemia. Täpselt aasta hiljem, pärast kõiki neid kemoteraapiaid ja radiatsioone oli ta tervis tasapisi taastumas. Et taas elu ja tööga järjele saada ning loomingust rõõmu tunda, alustas ta projekti "The Daily Zoo", plaanides iga päev ühe uue loomapildi joonistada. Nii ta tegigi, tulemuseks mitmed täidetud sketchbookid ning seejärel neist piltidest kokku komponeeritud raamat.

Pildikogumikke on ju palju, see siin on omasuguste seas kindlasti üks huvipakkuvamaid. Või mis omasuguste, sellist polegi ma varem ju näinud. Ayers on äärmiselt hea käega kunstnik, tema pildid varieeruvad stiililt ja teostuselt täiesti seinast seina, ühes otsas realistlikud loomaportreed, teises lustakad loomasaržid. Igal sammul on näha, et tegu eluaegse loodushuvilisega.

Aga mitte ainult piltide ja raamatu kui trükitoote kvaliteet ei tee sellest erakordset. Raamat on mitte ainult pildialbum, see on ka ühe mehe väga tõsisest haigusest tervenemise ja taastumise lugu. Ayers on ka päris hea kirjutaja, joonistusi saatev tekst on vahel lakooniline ja lõbus saatesõna kujutatud elukale, vahel lugu sellest, kus ja mis oludes antud pilt tehtud. Osa aasta jooksul joonistatud elukaid on näha ainult raamatu lõpuosas olevas thumbnail-ülevaates (sealt ka allolev pilt), suurem osa siiski suuremana ja saatesõnadega ära trükitud. Iga kuu alguses on ka sissejuhatav lugu sellest, kuhu ta oma tervenemisloos tolleks hetkeks jõudnud oli.

Kokkuvõtteks - tegu on igatahes ühe parema ja inspireerivama pildiraamatuga, mis minu riiulisse jõudnud. Keda huvitab, siis pisut põhjalikumalt saab sellega tutvuda autori koduleheküljel. Kusjuures, Ayers jätkab oma igapäevast loomajoonistamist vist tänase päevani. Väidetavalt on tal pilte juba mitme raamatu jagu ja nii ilmubki novembris 2009 jätkuosa Daily Zoo Year 2.

PS: loomulikult on häid loomapildiraamatuid teisigi. Endale on silma jäänud näiteks Peter de Sève sketchbook, mis peaks olema sarnane siin blogis varem kirjeldatud Tony Sandovali raamatuga; ning David Colmani "The Art of Animal Character Design". Ja muidugi "The Art of Kung Fu Panda". Too raamat on konkurentsitult parim filmi-artbook, mida minu silmad näinud. Ma ei suuda uskuda, et ma polegi sellest vist siin blogis kirjutanud... [Edit: tegel't olen küll, aga ainult 2008 aasta parimate filmide ülevaates.] Keda huvitab, vaadaku, millise hinnaga pakub seda Amazon, numbrid on päris suured.

Abe Sapien

Just a little drawing from my sketchbook.

Merineitsi

Another image for our drawing blog, theme was Mermaid.

Suht' kiire pildike "Joonistajad koos" blogisse, mis valmis tegelikult isegi ootamatult - põhineb see tööl ja vabal hetkel paberile tekkinud visandil, mis öösel kodus kiirelt kalkale kontuuritud.

Arvutiga värvides teen ma esmalt nn. "värvimaski" - kihi, millel duubeldatud kontuur, "kinni topitud" lekkeaugud ja millel siis erinevad suured värvialad antialiase-vaba flat-värviga ära on värvitud. Sageli ei pruugi värv üldse olla see õige toon - tegu lihtsalt hilisemaks töötluseks ja kiireks selekteerimiseks mõeldud maskiga.

Seekord aga hakkasin "maski" värve muutma ja kuna minimalistlik tulemus ei olnudki kõige hullem, mõtlesin, et võiks ehk seekord nii jäädagi.

Kuna tegu on väga lihtsa pildiga, mis sobib hästi kiireks katseloomaks, siis ilmselt proovin selle pildi kallal veel teisigi värvimooduseid. Algne plaan oligi tegelikult hoopis akvarell...

Punamütsike

Visandasin veidi teiste inimeste näkipilte piiludes oma sketchbooki ja kuna tundus, et käsi on päris soe, sirgeldasin sinnasamasse värvipliiatsite ja rasvakriitidega ühe väga värvilise pildikese. Päris mõnus on vahelduseks paberile joonistada. Kuigi, ausalt öeldes ei tasu seda kunstvalguses teha, vähemalt akvarelle ei tasu küll sügisõhtul ja lambivalgel torkida.

Mustkunstnik

Kommipaber, öeldi kodus mulle selle värviskeemi kohta.