Mu kodu on minuga koos. Mu kodu olengi mina ise.

Olen viimaste kuude jooksul mõõtnud päris palju kilomeetreid Eesti teid. Viies nädal läheb Saaremaal. Enne seda 2 x 10 päeva Rakvere…  Kevadel tulevad Pärnu ja Haapsalu… Elu on põnev ja kiire! 

On olnud võrratu kogeda, et mul on oma teadmiste, kogemuste ja teadlikkusega inimestele tõesti nii palju jagada! See paitab mu südant, nähes kui avatuna inimesed võtavad ja integreerivad uut infot oma ellu. Seepärast on pikad arenguprogrammid huvitavamad kõigile osapooltele kui vaid mõnepäevased koolitused.
Paljud inimesed igatsevad muutust teadvuses ja janunevad juhatuse järgi. Nad tunnevad, et vana enam ei toimi ja uut moodi veel ei oska. Neid koolitusi tehes tunnen, et ma teen väga õiget asja – aitan inimestel leida teed iseendale lähemale, näha iseendas peituvat ilu ja  ressursse. See ongi mu suurim soov :)

On pühapäeva õhtu. Nõmmel on puude ja põõsaste oksad harda lumevaiba all. Taevas helendab linnakumast, on lumine ja vaikne, imeilus veebruariõhtu. Olen taas minemas teele - Saaremaa poole, viimast korda.

Tee on saanud mu sõbraks ja ajaks, mil mind külastavad inspireerivad mõtisklused.

See pilt paremal meenutab eelmise pühapäeva vaatemängu teel. Virmalisi küll polnud, aga tähistaevas lummas oma selguse ja kirkusega.

Võrratuks saatjaks teedel on muidugi muusika ja laul :)
Seekord laulsin Tomi laule viimaselt kontsertrännakult Hopneri majas.

Kuivastust alates ei lasknud üks tema lugudest minust enam lahti. Laulsin ja laulsin ja tähendus läks järjest sügavamaks.

“Nagu pisar Su põsel,
mis lahustub jões
Lase lahti Sa kõigest,
uju voolavas tões.”

Tõesti, muusika võib puudutada nii, et süda avardub ja ujudki tões…ning pisarad voolavad rõõmust ja liigutusest mööda põski alla... Nii see oligi.

Lase lahti kõigest – oma muredest, probleemidest, hirmudest… mõttemustritest…
Mõtlen erinevatele  huvitavatele tahkudele iseendast, mis on mul viimasel ajal koos tõusva teadlikkusega nähtavale tulnud (kuidas ma käitun erinevates rollides ja kuigi see vahe on õhkõrn, on see vahel häiriv :P ); teemadele, mis mind puudutavad (nt. nukrakstegev mu laste ja nende isa vaheline vaakum) või mõtteid kinnihoiavad (koolitusega, peatse reisiga või lastega seotud teemad) – ja lihtsalt - lasen kõigest lahti.
Lasen lahti ka selle hetke hirmu - et kits tee peal on, hehh :) – Saaremaal on neid tõesti palju, kaks kitsekest juba olid tee ääres… Paneb kogu aeg valvel olema… lasen selle ka lahti. Tunnen, kuidas lõdvestun…

Ujun voolavas tões – võtan vastu selle, mis on ja  selle, mis tuleb. Olen hetkes, kulgemises, Elu voolus, nii nagu see voolab.
Olen viimasel ajal hoidnud jätkuvalt oma tähelepanu kohaletulekul. Et tuleksin igas olukorras kohale – oleksin kohal. Täielikult.
Mu elus toimub nii palju ja peatselt on põnev India reis ukse ees… Mõte kipub muukui (tulevikku) rändama… Kohaletulek on vabastav. Kohalolus on rahu ja õndsus. Vaikus. Tundsin, kuidas ma, lastes kõigest lahti – sukeldungi sellesse tõesse – jumalikku välja. Sellesse, mis on. Sellesse hetke.
Nägin vaimusilmas sõpru ja inimesi, kes omad teemadega kimpus on, nagu me kõik vahel. Laulsin neile mõeldes, et neid toetada ja aidata ka neil lahti lasta ja võtta vastu selle voolava tõe. Tegin mõtteis nende põsele pai ja laulsin neile – “lase lahti Sa kõigest, uju voolavas tões…”

“Ja Su kodu on Sinuga koos
Ja Su kodu on rannas ja soos”

Jah, mu kodu olengi mina ise. Mu kodu ei ole maja või korter. Minu kodu on praegu minu keha sees.  Kodu on selles hetkes, mis praegu on. Kodu on praegu sellel teel. Selles metsas. Seal, kus olen mina. Tundsin seda  täiesti selgelt.
Tunnetasin seda kõike, lihtsalt laulsin ja voolasin :)Võrratu kogemus!

“Tänud elu eest, tänud valu eest
tänud hetke eest, tänud retke eest
tänud et ma sain märgata,
iseendale ärgata!

Jälle on värske ja uus päev…..”

Olen nii tänulik! Sulle, Tom. Iseendale.  Kõigile inimestele, kes on mind puudutanud, mind õpetanud, minu elus olulised olnud. Minus on kergus ja rahu. Usaldus. Vabadus. Rõõm. Elu on nii võrratu kingitus! Soovin, et kõik seda mõistaksid, tajuksid ja hinnata oskaksid! Soovin, et meie eludes oleks palju neid hetki, kus me tunneme iga oma keharakuga tänulikkust selle kingituse eest!

Kuula seda lugu Tomi Souncloudi lehel.

Tagasiteel :)

Nagu juba mitmeid kordi varemgi, võtan Oma Elu Hetkede veebilehe lahti. Kuulen, armas sõber, kuulen Su kutset. Võttis aega, mis võttis, aga ka mina ise tahan jälle kirjutada… Enne kui sule kätte võtan, on aga olemise aega vaja olnud. Võimalust olla iseendaga. Hingata. Koguda mõtteid. Elu on praegu kiirustamist ja seejärel lõõtsutamist täis olnud :) Sept-okt polnud ühtki töövaba päeva… Aga see-eest - palju, nii palju on elu vahepeal toonud!

There is a feeling inside,
so deep and so wide
Let the love show the way
Let Your heart be Your guide
to lead You inside
where love never ends

When You let go of fear
the truth will appear, so simple and free… laulab Edmundsi hääl mu kõrval...

Muusika on nii võrratu kingitus mu elus! “Küll on hea, et on olemas internet!”, mõtlen tänulikkusega, end tema kitarrihelidel ja häälel kaasa tõmmata lastes. Ja tunnen taas puudutust südames – olen oma veebipesa siin üksinda jätnud. Võibolla on tõesti kusagil keegi, kes vajab minu sõnade puudutust. No ja igaljuhul, vajan ma seda ka ise aegajalt, tunnen ma.
Tulen peatselt tagasi :)

Heli tervendab ja loob

“Om shanti-shanti” laulavad hubases laupäevaõhtus Deva Premal ja Miten ning mulle meenub hetk paari nädala tagant. Tundsin, et tahan seda jagada.

Kahlasin läbi lumeseguse porilobjaka hääleseadesse. Kell oli neli saamas, aga sellist tunnet, et täna on päev olnud, ei olnud. Valgeks õigupoolest ei olnudki läinud, tõeline polaaröö….
Ma pole peale oma pikka koolitusprojekti veel välja puhanud, elu on kulgenud unisel käigul. Omamoodi huvitav aeg… ise vaatan ka kõrvalt, et kaua ma niimoodi jaksan kusagil udus olla… :))

Peale kehalise soojenduse laskis hääleseade õpetaja mul hääle soojendamiseks natuke “ommida”.  Tean et tavaliselt, teiste õpilastega ta seda ei tee, aga kuna ta teab, et mulle see meeldib ja see silp on ka hääleharjutuseks väga hea, kuna võtab ju läbi päris mitu häälikut – A-O-U-M, siis mul laseb ikka vahel ommida:)

Tema kuulab mind, mina muudkui lasen häälel kõlada. Tema kuulab, kuulab  ja ühtäkki ütleb: “Tead, midagi väga kummalist toimub praegu. Mul on olnud täna tõeliselt raske päev. Suur väsimus peal  ja kohe täitsa paha on olla. Sinu ommimist kuulates märkasin üllatusega, kuidas kehas hakkab järjest hea ja kerge. Ja nüüd ongi… täitsa hea olla!”

Nii tore:) Ega siis OMi asjata kõikide helide alguseks ei peeta :)
Et siis – vahel tasub lihtsalt ommida:)
Muide, öeldakse, et OM toimib ka siis, kui seda kasvõi lihtsalt teadvuses kõlada lasta. Näiteks juhul kui töö juures tundub, et vaja oleks, aga ei söanda keset kontorit oma häälel sellisel viisil kõlada lasta:))

All colours from rainbow… and more :)

See nädal on olnud uskumatult värvikirev! Kas nädalavahetuse tseremoonia tegi kõik kanalid lahti? :)

Nädala algusel võimendusid mul kõik emotsioonid nii, et ma enam lihtsalt ei saanud aru, mis toimub. Ärritusin kiiresti, solvusin, sain vihaseks… kuigi erilist põhjust nagu polnudki. Lihtsalt selline tunne, et kõik talluvad mu varvastel. Kõik eraldumismustrid tulid nähtavale.
Kuuldes, et sama kogevad ka mitmed teised peale tseremooniat, mõistsin  - see on ego, mis tuleb nähtavale. Tal on hirm jääda ilma… Ilma oma tahtmise pealesurumisest, teistest eraldamisest, enda (“mina”) tähtsustamisest. Sest armastus minus ei tahtnud seda.  Tundsin, et piisas juba teadlikuks saamisest, kui kõik see hakkas kaduma. Tagasi tuli rahulikkus, iseendas ja keskmes olek.

Kolmapäeval läksin Euphoriasse bhajaneid laulma. Need on kas regilauludena või lihtsate, korduvate sõnadega India spirituaalsed laulud ja mantrad, Rainbow laulud ja Aya medicine laulud, mida on lihtne kaasa laulda.
Nende õhtute eesmärk on olla koos, olla muusikas, helis, laulus… unustada kõik, mis meid eraldab ja tunda ühtsust, üksolemist. Tom oli seekord päris palju laule nädalavahetuse tseremoonialt kavasse sisse pannud ja see käivitas minus samasuguse imelise armastusest joobunud tunde, millega nädalvahetuse kontakti sain. Jah, muusikal on hämmastav tervendav võime!
See, et täna endale päris enda kitarri sain, vaid võimendab seda kõike, tinistan muudkui vaikselt õhtuti… :)

Neljapäeval oli meie naiste kogukonna kogunemine.
Väga armastan neid kokkusaamisi. Vahel on meid rohkem, vahel vähem….seekord  koguni üle 15 naise…
Lauake katab end imeliste isetehtud roogadega… 

Jagame oma elusid, oma kogemusi, rõõme ja valusid… Saame toetust, armastust, mõistmist, vastuvõtmist…

Väga väestav on selles ringis olemine! Seekord jagasime oma uusi algusi. Tagantjärgi endalegi üllatuseks tahtis minus väljendamist see, kuidas muusika (laul, hääl, kuulmine) on minu ellu tulnud, mitte niivõrd ettevõtjana tegutsema hakkamine :)

Reedel sõitsid lapsed maale, issi juurde. Ja mina läksin meie sügisese JCI Aastakonverentsi eduka kordamineku tähistamisõhtule. 
Hea oli inimesi näha, nendega rääkida.  Tunda seda head energiat, mis neis inimestes ja meie vahel on… Lihtsalt olla. Nii et midagi ei pea tegema, midagi ei pea ütlema. Lihtsalt  võtad vastu. Ennast. Ja teisi.
Ma ei tea, kas minu tunnetus on praegu niipalju tundlikum kui tavaliselt, kuid ootamatu ja huvitav oli osade inimeste puhul tunnetada hoopis miskit muud...tunnetada seda, kus kohas nemad praegu omadega on... väljakutsuvas, natuke kurvas, tervendamist, armastust vajavas kohas…
See pani mõtlema, kui hästi meie nägu peita oskab. Ja kui valjusti keha räägib…

Laupäeval ootas ees minu esimene kogemus laulda Tom Valsbergi vedamisel CD-plaadi tegemiseks. Vau… Eks sellest kuuleb millalgi, kas sellest tuleb Tane Mahuta või väelaulude või Bhajanite plaat :)

Ja siis terve nädalavahetuse tantra koolitust. Aga selle jaoks tuleb juba eraldi postitus:)

Juhuslikult nopitud mõttetera

"Give every day the chance
to become the most beautiful day in your life"
~M.Twain~

Veebist midagi otsides komistasin selle mõttetera peale. Kõlas. Võtsin ja kleepisin FB seinale. Ise mõtlesin:” Noh, see on tore ütlus küll.. Aga päris elus IGA päev see ju küll ei õnnestu…”.
Olen siin ise oma toimetamistega  natuke “hädas”.  Selles mõttes noh, et asjad ei  lähe päris nii, nagu ma tahaks. Peale neli päeva kestnud kooli olen nii väsinud… ei saa hommikuti kuidagi üles. Selline tunne, et aeg lendab lihtsalt tuulde…Hakkasin eile peale laste kooliviimist arvutis toimetama… mõte üldse ei liigu, sees keerab ja nii ma läksin ikkagi tunnikeseks magama. Pärast seda oli muidugi hea olla, aga siis tahtis leivatainas juba tegemist (tal ju omad ajatsüklid) ning pärast seda oli vaja minna linna. Ehh… tööta siis nii:)))

Linnaskäik oli õnneks edukas. Kirjutasin alla ühele ammuräägitud lepingule, ja nüüd ongi nii, et eelolevast tegutsemisest, energiast  läheb lõviosa [minu esimese;)] raamatu kirjutamisele-koostamisele!! :)
Ma sellest praegu rohkem ei räägi… :) Ise olen küll väga põnevil! Samas on hirmu ja segadust ka, nagu ikka asjadega, mis on täiesti tundmatu maa :P.

Koju minnes tõin Sylvia koolist ära.
Autost välja ronides ütles ta:”Emme, mulle meeldib, et Sa enam tööl ei käi. Sa saad meid hommikul kooli viia ja vahel ka järgi tulla :)”. Jaa, see meeldib mulle endale ka:) Raymond läks peale kooli sõbra juurde. Helistas mulle õhtul kella poole seitsme paiku, et kodubuss läks täpselt nina eest ära, kas ma saaksin järgi tulla. No läksin, nii hea ju kui keegi järgi tuleb. Kui ma talle koduteel ütlesin, et lähen täna hiljem natukeseks K.juurde, siis ta torises:”Mulle ei meeldi, et sa enam tööl ei käi. Nüüd sa oled palju rohkem õhtuti ära…”.   Muig. No muidugi, kui ta ise nii hilja tuleb… Jah, nii palju kui on erinevaid inimesi, nii palju ka arvamusi :))

Ise olen nädala algusest alates kuidagi eriliselt kuulõputseremoonia ootuses. Ilmselt sellest, et käisime esmaspäeval peale mu kitarritundi (oeh, seekord oli see nii keeruline, ma ei saanud kuidagi järje peale:P)  Eestisse saabuval meie peatsel tseremooniameistril lennukil vastas.
Eile saime hilisõhtul K. juures kokku. Nii ammu pole seal sellist suures ringis istumist olnud... Kohe väga eriline oli! Näha neid, nii armsaid inimesi, kellest mõningaid pole mitu kuud näinud. Mmm, see oli tõeline energiaring!
Õhtu krooniks olid muidugi meie tseremooniameistri laulud. See on hämmastav, kuidas muusika kõneleb!  Üks lugu toob nähtavale, valgustades kõike seda, mis sees toimub. Teine toob selguse ja rahu. Rõõmu. Armastuse. Jahhh.. :)
Ja mul õnnestus tema esituses ka “elusa inimese” suust ülemhelisid kuulda!  Oo, see on tõesti võimas! 

Täna hommikul arvuti taha istudes olin taas energiat täis :)
Ja FB-s sedasama mõttetera nähes pidin tunnistama, et jaa, Mark Twainil oli tuline õigus. Tõesti, Elule tuleb lihtsalt võimalus anda! Nii sünnivad järjest kõige ilusamad hetked meie ellu!

Become the Light You are

Lisan siia ühe laulu, mis täiesti juhuslikult minuni jõudis. Ja mu täiesti endaga kaasa viis :)

Become The Light You are
Lucinda Drayton (Bliss)
Albumilt 'A hundred thousand angels'

Say goodbye
To all you see
To all you see with these eyes

Say goodbye
To all you’ve been
To all your needs and desires

Fly above the silent ocean
Unto the purest stars
Feel your heart begin to break
Become the light you are

Fear is man and clothed in flesh
And wrapped up in the light
Love is all that conquers death
It never fears to die

Freedom dances over the threads
That try to tie her down
Faith is humble like the one
Who walks a step behind

Say goodbye
To all you see
To all you’ve been and desired
Take your place
And dance the dance
And leave this world behind

Fly up high that proudest eagle
The true kings of the skies
Feel the chains begin to break
Become the light you are
You are
You are
Become the light you are…

Hääle vägi

Sel korral olime koolis kaks päeva koos Põhja-Karjala shamaani Christiana Harlega. 
Kuna mooduli sisuks on kurgutšakraga seotud teemad – peamiselt enese väljendamine, tegelesime kehaga kui häälemootoriga.
Christiana nagu teda kutsutakse, ütles kohe alguses ära, et tema roll on teha meiega intensiivset tööd, meie piire ületada, panna meid mugavustsoonist välja tulema ja eksperimenteerima. Ja seda ta tegi! :) Nõudlikkuse ja armastusega.

Nagu kunagi JCIs Maarja Jakobsoni tehtud hääletreeningul, alustasime ka seekord kehast. Keskendusime jalgadele, et kontakt maaga oleks kindel ja tugev. Treenisime kõhulihaseid, sest hääl algab ju kõhust. 
Suurendasime oma kehas ruumi sissehingatava õhu jaoks  - end venitades, oma selgroogu, ribisid ja vahelihast (diafragmat) sirutades  ja keskendudes kõhuhingamisele.  Hingasime nabani ja tunnetasime keha keskpunktis olevat füüsilist väge.  Jälgisime kaaslase abiga, kuidas õhk liigub kehas sabaluuni välja. 
Christiana toonitas ka seda, et kui me oskame hingamisega töötada, oskame me elus erinevatest seisunditest lihtsamini välja tulla.

Mängisime oma häälega. Suu kinni, häälides erinevatel kõrgustel tähte “Mmm”, tunnetades erinevates kehapiirkondades tekkivat vibratsiooni. Suu lahti, võttes ette erinevaid täishäälikuid (nagu ma ka siin kirjutasin) ja noote  (do-re-mi-fa-so-la-si-do) hoides häält paar kolm minutit erinevatel noodikõrgustel, tunnetades, mida see heli kehas teeb. Ja tekitades häälega vaiksest tuulest puhkevat tormi ja piksekärgatusi :).
Midagi sellist, nagu selles vahvas videos, ainult et meie olime märksa ebakindlamad ja mõistagi amatöörlikumad :))

Et õpiksime märkama, kui palju on meie ümber ja meie elus erinevaid suuga tehtavaid helisid ning milliseid erinevaid kõneviise me kasutame, mõtisklesime sel teemal. Inimese kõneviis võib olla soe või külm, pehme ja sõbralik või terav ja solvav, uhkeldav või alandlik, enesekindel või ebakindel, sümpaatne või antipaatne, kiire või aeglane, flirtiv ja miilustav või käsutav ja kamandav, selge ja sorav või kokutav ja kogelev… Me kasutame häälega väljenduses pomisemist, sõnade neelamist, nutmist, naermist, kilkamist, juubeldamist, kussutamist , vaigistamist (tss!), itsitamist, ohkamist jpm.  See on tõepoolest hämmastav, kui rikkalik on meie hääl!
Kodus sain hilisõhtul sellele taas kohe kinnitust. Sylvia lamas voodil ja las ühtäkki kuuldavale hundiulu:”Uuuu…” - “Mis on, Sylvia?” küsisin. “Ma olen lihtsalt kurb” vastas ta. “Miks?” - “Mul on kõht tühi” – “Hihh:)) Aga teeme siis süüa :)”

Christiana ütles, et “hääle tegemine on nagu koju tulemine”. Meie ühiskond ja normid suruvad meile sageli peale selle, et me väljendame end järjest vähem. Püüame olla “tublid ja korralikud”, “sobivad” ega väljenda end enam nii vabalt, kui meie keha ja hing seda tegelikult vajab.
Lapsed on veel vabad. Jälgige neid. Õhtul poes süüa ostes nägin jäätiseleti ääres lasteaiaealist tüdrukukest, kes omaette lauldes mõtiskles, kas võtta seda või hoopis teist jäätist :))

Äärmiselt huvitavad olid harjutused, kus pidime kahekesi paaris olles väljendama kordamööda teineteisele erinevaid  tundeid: pettumust, rõõmu ja viha.
Kõigepealt tuli minna sellesse tundesse sisse ja siis seda ca
3-5 minuti jooksul väljendama, Ainult häälega, ilma sõnadeta, ilma kehakeeleta.
Pettumust väljendades kõlas see mul nagu lugu. Lugu, mis algas pettumuse tunde väljendamisest, võib isegi öelda, et helilisest soigumisest, oma pahameele väljendamisest. Kõrgemaid toone tõid esile esialgsed rõõmsad ootused ja madalamaid toone kurbus, mis pettumusega kaasnes. Ja lõpuks väljendas hääl lahtilaskmist, andestamist. Ja huvitav, et vastaspool tõlgendas seda samamoodi!

Rõõmu väljendamine oli tõeliselt imeline! Helisesin rõõmust oma elus. Päikesest ja puhkevatest lilledest, talvest ja kevadest, inimestest oma elus, oma lastest - oma rõõmudest. Sellest et ka igas pimeduses on valgus. Et igas hallis on kusagil päike. Hääl helises ja kõlas, sillerdas ja mängis. Ma ei ole kunagi kuulnud oma häält sellisel kujul! Nii kõrgel, nii mänglevalt. Ma ei teadnud, et mu hääl on üldse võimeline selliseid trillerdusi tegema :) See oli tõeliselt fantastiline kogemus!

Viha… see oli kõige raskem hajutus.  Olla viha energias… tunnetada seda vibratsiooni, seda võnget. Puhas viha… (mis ei teeks haiget ega lõhuks, vaid oleks enese väljendus). Kujutasin ette inimesi, kes on mulle haiget teinud. Seda viha jätkus ainult paariks sekundiks, kohe tuli viha asemele kurbus või pigem… pettumus.  Kujutasin ette kui palju on kurjust maailmas… et kui mulle või mu lähedastele on liiga tehtud… aga viha asemele tuli süüdistamine.
Püüdsin end kujutada vihaseks tormi-iiliks, aga see tundus olevat hoopis lõbus.  Kõige puhtam tundus olevat viha tunne, kui ma tajusin olevat mu piire ületatud. Siis oli viha, ilma igasuguste alltoonideta :)
Ei tea, miks see nii raske oli:)) Ma vihastan oma elus küll. Aga see kestab ju vaid mõned sekundid :) Küll aga oli sellest tundest, mis see (kujutletavas) vihaenergias olemine kaasa tõi, raske vabaneda. Ma raputasin ja puhistasin, aga ikkagi oli jupp aega kehas mingi sisemine värin.
Väga huvitav oli paarilisena neid teise tundeid ka vastu võtta. Rõõmuga kaasa rõõmustada, pettumuse ja viha korral lasta teisel end välja elada, olles lihtsalt kohal.

Meie kahe päeva õppetöö lõppedes tuli meil teha ka lõputöö, nagu Christiana ütles. Me pidime esitama loo enda elust. Kasutades selleks võimalikult palju helisid ja häälitsusi. Story with voice.
Ma pean ütlema, et ma pole ammu enne millegi esitamist nii närvis, et mitte öelda totally scared. Me pidime tegema miskit, mida me polnud kunagi varem teinud, ja seda oma häälega, kõigi ees…
Ma otsustasin viskuda määramatusse, alistuda, hüpata lihtsalt lennukist alla, olla lihtsalt kohal, lootuses, et mu hääl ja mu keha ise teavad, mida teha. Ja et kui see kõik läbi saab, ei “sure kuulajad ära”, sest see on nii õudne olnud. Ega mina. :))  Hihh, ja et keegi ei taha mind tomatitega loopida :))) Ma alustasingi oma lugu selle väljendamisest, kuidas mu süda kurgus klopib:”Tuhh-tuhh-tuhh!!”  ja nii see läks… voolates :)
Huuhh, oli see vast kogemus!!! Ja ma pean ütlema, et väga-väga lahe! Väga võimas, väga eriline, väga vabastav! Vau:)

Jahh, tasub oma piire laiendada, sest nende piiride taga on nii palju avastamisväärt peidus! :)

Helide sees asuvad helid…

“…ja me võime neid hakata tajuma, kui oleme oma kuulamisoskust laiendanud”, ütleb Jonathan Goldman oma raamatus “Tervendavad helid”.

Olen end alati pidanud pigem visuaalseks inimeseks. Ja muusika… “sellega ei ole mul mõistagi midagi ühist” (peale “mussi” kuulamise), arvasin ma varem.  Ühel hetkel hakkasin märkama, kuidas minu keelde tekkis järjest enam auditiivseid (helidega seotud) sõnu: “hea kuulda”, “kuidas kõlab”,”jäi helisema”. Ja seda ka siis, kui vestlus oli kirjalik! Miski on hakanud mind ühendama helide maailmaga. Ja see teeb mulle väga rõõmu!
Kitarriõpe on siinkohal selge sünkroonsus:)

See raamat on kohati raske lugeda, kuid minu jaoks äärmiselt huvitav, kuna käsitleb helide nii teaduslikke kui vaimseid aspekte.
Kas Sina teadsid, et muusika ja matemaatika on omavahel väga lähedaselt seotud? Koguni nii, et matemaatika arvatakse olevat muusikast välja kasvanud?!

Või seda, et üks kõrva peamisi funktsioone on heli kaudu ajukoore laadimine (andes koguni 90-95% ulatuses keha koguenergiast)?
Et laulul on teraapiline ja laadiv mõju? Muidugi, kui Su ümber on selliseid helisid, millega laadida…
Raamatus tuuakse näiteid, kus inimesed on elurõõmu ja energiat juurde saanud, hakates laulma ja/või valides teadlikumalt muusikat.

Oleme vist kõik seda omal nahal tundnud, et mõni muusika  teeb meid nõrgaks, mõni tugevaks. See on mõistagi ka teaduslikult tõestatud. Mis on aga huvitav, et üks aspekte, miks muusika nii mõjub, pidavat sõltuma inimesest, kes selle muusika loonud on!  Või dirigendist:)

Raamat käsitleb palju sellist huvitavat teemat nagu ülemhelid. Öeldakse, et ülemhelidest kui fenomenist teadlikuks saamine muudab kogu kuulamise viisi. Inimene võib hakata kuulama harmooniat kraani  tilkumises või ülemhelisid akna taga vihisevas tuules.

Universum on helidest tulvil ja kõik helid sisaldavad ülemhelisid. Ülemheli on heliline nähtus, mis esineb alati heli tekitamise juures. Kuigi me tajume heli ühe toonina, on see tegelikult helisageduste segu. Kõige madalam võnkesagedus on põhiheli ja kõik põhihelist suurema sagedusega on ülemhelid.

Sellised kõrge sagedusega ülemhelid on võimelised stimuleerima kesknärvisüsteemi ja ajukoort.

Kuulamine. Vaikus.
Kuulamisega alguse tegemiseks on esimeseks sammuks töö vaikuseenergiaga. See aitab meil jõuda paika, kus valitseb rahu. Vaikuses on võimalik tunnetada kõiki helisid, mida üldse on võimalik tekitada.
Kuulamine on aktiivne tegevus, võrreldes kuulmisega, mida võib pidada passiivseks tegevuseks.

On olemas mitu kuulamistasandit.

Esimene tasand on see tohutu samm, mille puhul astutakse passiivsest kuulamisest tegeliku aktiivse kuulamise tasandile. Teadvustatakse meid ümbritsevate helide paljusust. Saame teadlikuks helidest, mida me varem ei pruukinud kuulda. Näiteks kella tiksumine, kraani tilkumine või mõne elektroonikaseadme surin. Teine tasand on helide harmoonia tajumine. Saame teadlikuks tekkivatest ülemhelidest. Võib tunduda, et saad minna sügavamale helidesse ja nendest rohkem aru saada. Kolmas tasand on see, kui hakkad kujutlemisvõimet kasutama. Me teeme seda sageli loomulikult, kuulates muusikat, mis näib meid kaugustesse viivat. Teatud muusikapalad võimaldavad meil rännata sügavale omaenda teadvusesse. Ülemhelidega töötades muutub kujutlusvõime väga kergeks. Neljas tasand hõlmab endas heli abil teistesse (heli)eksistentsitasanditele rändamist. See eeldab kujutlusvõime kasutamist ning enda täielikku allutamist usaldusele ehk mistahes kontrollisoovidest loobumist. Kui püüame heli kontrollida, mitte sellega ühele tasandile saada, siis  ei saavuta me iialgi järgmist tasandit. Siinkohal võib öelda, et inimene muutub ülemhelidega üheks ja rändab nende allika juurde. Seda on muidugi lihtsam öelda kui teha. See kuulamistasand on väga kaugele arenenud meditatsioonivorm. Viies tasand keskendub vaikusele. Nii nagu alustatakse, nii ka lõpetatakse.

Näiteks eelmisele: külmiku tööhelide kuulamine.
Kõigepealt pead teadvustama, et külmik tekitab helisid. Seejärel püüa neid helisid kuulates saada teadlikuks nende harmooniast. Seejärel kasuta kujutlusvõimet, et kuulda nendes helides mitte külmkapi häält, vaid hoopis munkaderühma, kes retsiteerib vahetpidamata mantrat OM. Kõige lõpuks võiksid muutuda heliks endaks. ning rännata sellega koos mõnele teisele teadvuse tasandile.
Tjah, ega see tegelikkuses nii lihtne olegi…

Mulle meenub sellega, et kui ma Indias olin ja meil seal see nelja-päevane vaikuseaeg oli, siis mulle tõesti tundus ühel hetkel, et kõik ümbritsevad helid (varblased, papagoid, vankrikriginad jmt.) teevad erinevate mantrate hääli või hõiguvad: “Guruji-Guruji”. :))

Kui me helisid aktiivselt kuulame, muutub kogu meie teadvus. Ülemhelide laulmisega (retsiteerimisega) ravitakse erinevaid haigusi, aga tervisehäireteta inimestele aitab kaasa õppimisvõime, muusikalise võimekuse ja võõrkeelte omandamise võime paranemisele.

Ülemhelidest mõned kuuldavad näited ka:

(1) David Hykes ja tema The Harmonic Choir– üks esimesi ülemtoonide (overtones) lauljaid. Lugu plaadilt Hearing Solar Winds.
Siin võid kuulda helisid, mis kõlavad nagu pärineksid nad külluslikelt sõrmistikelt ja pillikeeltelt… Aga tegelikult on need inimhääled… Muusika, mis võib olla abiks, kui tahad meditatsioonid minna muutunud teadvuseseisundisse.
Muide, ühe uuringu käigus leidis kinnitust fakt, et inimestel, kes kuulasid seda muusikat, aeglustus südamerütm ja hingamine ning naha vananemisprotsess. See kõik aitab meil üle saada stressist, mida kaasaegne elu põhjustab.

(2) Ülemhelilaulja Jill Purce – selge puhas ülemheli retsiteerimine.  Tema “One more breath”.

(3) One Voice Harmony Choir: loos sisalduvad ülemhelid, Tuva (Mongoolia) ja Tiibeti kõrlilaul, pühad mantrad, tiibeti kellad ja kõlakausid, gongid...

Põhiline erinevus Tiibeti ja Mongoolia ülemheli-laulustiilide vahel seisneb selles,et tiibetlased põimivad oma laulu ka püha teksti sõnad, kuid mongolid tekitavad sõnatuid meloodiaid. Siin on mõlemad kuulda.

(4) Steven Halpern – üks esimesi relaxing muusika loojatest (1975st aastast). Jonathan Goldman on temaga palju koostööd teinud ja viitab talle raamatus korduvalt.  Seda lugu kuulates tundsin, kuidas mul keha vibreerima hakkas.

Lisaks kirjutab Goldman sellest, kuidas ise oma häälega oma energiakeskuseid aktiviseerida, kuidas endal stressi minema pühkida ja end lõõgastada. Või aktiviseerida :)
Selleks võib kasutada mantraid või lihtsalt täishäälikuid.  Täishäälikutega töö tekitab keha erinevates piirkondades tõesti võnkumist, resonantsi. Proovi mõned minutid võtta järjest do´d, re´d, la´d. Mida ja kus vibratsiooni tunned?  Madalad helid resoneerivad keha kõige alumist osa ja juurtšakrat, keskmised keskmist ja võivad kõrgusest olenevalt mõjutada põikesepõimiku, südame või kõripiirkonda.

Goldman soovitab alustada tööd täishäälikutega. Ja sealjuures pidades meeles, et iseseisvalt helidega töötades on eriliselt tähtis roll heli tekitamise taga oleval Sinu taotlusel.

Koonda oma tahe sellesse kehaosasse, mida soovid heliga mõjutada. Tavaliselt erinevatesse peenenergiakeskustesse – tšakratesse. Koonda oma fookus ja tähelepanu 1-2- minuti kaupa järjest erinevatesse tšakratesse, häälides iga tšakra juures sellele vastavat vokaali, alustades alumisest, juurtšakrast ja lõpetades kroontšakraga. Võid visualiseerida ka tšakraga soetud värvi. Heli algab kõige madalamast häälikust, mida sa teha suudad ja lõpeb kõige kõrgemaga.   Kroontšakra – III Laubatšakra – EI Kurgutšakra – AII Südametšakra – AA Päikesepõimik – OU Sakraaltšakra – UUU Juurtšakra – UU Heli peaks olema pehme ja õrn. Kujusta, kuidas energia tasakaalustub ja sinu keha avardub.

Jonathan Golman ütleb, et “hakates märkama helisid enda ümber, hakates aktiivselt kuulama või tehes tööd täishäälikutega on võimalik saada helidest helide sees. See ongi harmoonia.”

Me võime õppida häält kasutama erinevate kehapiirkondade mõjutamiseks ning neid tasakaalu viia. Need helid mõjutavad keha – südame ja hingamisrütmi, vereringet, nahatemperatuuri, ajulaineid. Aitavad vabastada energiat ja võimaldavad energiavool vabalt läbi leha liikuda.  Inimese hääl on kõige iidsem tervendusvahend :)

Jahh… olen minagi ise viimastel päevadel koolis kogenud heliga seoses imepäraseid kogemusi. Tasub helidemaailmaga lähemat tutvust teha :)

Milline on Sinu kõla? Muljeid HTI lahtiste uste päevadelt…

“Elades oma igapäevast elu, peab aru saama, et mitte õnn ei tee tänulikuks,
vaid tänulikkus teeb õnnelikuks”
~D.Steindl-Rost~

Suur oli minu üllatus, kui 2. novembril toimunud  Holistilise Teraapia Instituudi (HTI) lahtiste uste päevadel, ürituse alguseks lubatud üllatuskontserdiks, ei hakanudki Marina Paula Eberth ja Katrin Saali-Saul laulma ega pilli mängima. Nad panid hoopis mingid klemmid ja juhtmed kahe taime - ühe krüsanteemi ja viigipuu külge ja lasid meile heli, mis muutvat taime vibratsiooni heliks ja seeläbi meile kuuldavaks. Hämmastav! Suurte roosakaslillade õitega krüsanteem helises kohe väga ilusti!
“Huvitav, kas see on üks tore trikk või on see tõesti nii?” mõtlesin. Oleks kohe tahtnud mõne füüsiku või inseneri selgitust, kuidas see võimalik on… Vaat, kui keeruline on teinekord uskuda miskit lihtsalt niisama, tõestamata, käega katsumata…

Taimede vibratsioon. Aparaat, mis teeb võnkumise kuuldavaks…. See pani mind mõtlema… Milline on minu kõla? Sinu? Me ei kuule seda, aga meie intuitsioon püüab selle kinni…

Mulle täitsa meeldis see üritus.
Alguseks rääkis kooli looja Marina Paula Eberth HTI sünniloost ja muuhulgas sõnastas väga kenasti ja täpselt ka selle kursuse eesmärgi, kus mina praegu käin (Holistiline treening):
“Parem kontakt iseendaga. Et tunnetaksid paremini oma potentsiaali  ja  oleksid õnnelik.” :)

Edasi jagasid erinevad koolitajad infot oma lühikursuste kohta. Mul tekkis soov nii mõndagi neist külastada… :) Toon siin ära kolm, mis mulle kõige inspireerivamalt mõjusid.

Heili Laido tutvustas oma 3-kuulist tulemustreeningut “Teotahte tuumani”.
Ta tõi vahvalt kujundliku paralleeli, öeldes, et alateadvuses võib olla aastaid peitu surutud asju, mis on tolmu all ja võibolla koguni haisevad… Palju mittevajalikku… ja nii ei leia me õigeid asju üles…
Me liigume oma igapäevaelus edasi, aga sügaval sisimas tunneme, et midagi on puudu. Ainult et me ei saa aru, mis see on? Et endas selgusele jõuda, tehakse kõige esimese asjana suurpuhastus :)
Kogu kursuse eesmärgiks on saavutada oma eesmärke rõõmu, kerguse ja naudinguga.

Kristiina Garancis rääkis oma kursusest “Millest märgid kõnelevad?”  ja ka see paelus mind väga.  Olen oma elus palju sünkroonsusi (kummalisi kokkusattumusi) märganud. Need on mind toetanud või  hoiatanud, vastavalt olukorrale:) 
Kristiina  sõnul kõneleb Universum meiega märkide teel (keeles). Just nii saame me aru, kas me oleme õigel teel. Jah, nagu sees, nii ka väljas, ütleb ka üks Universumi seadusi.
Mis on märgid? Näiteks juhuslikud kokkusattumused, unenäod, ootamatult pähetulnud mõtted, inimeste peale mõtlemised, raamatust lahtivõetud suvaline koht,  juhuslikult pealtkuuldud vestlus...

Katrin Saali-Saul tutvustas oma kursust naiste arhetüüpidest.  Tahtsin seda kunagi kuulama minna, aga miskit tuli vahele. Neid arhetüüpe ehk algkujusid - kuninganna, tütarlaps, armastaja, perenaine  – on läbi aegade peetud küpse naiselikkuse nurgakivideks.

Kuninganna Õhk	Armastaja Tuli
Perenaine Maa	Tütarlaps Vesi

Nagu Katrin ütles, on naise arhetüüpidega tutvumine üks võimalus leida endas naiselik vägi ning avastada endas (või oma naises, emas, sõbras) :
- tark ja väärikas kuninganna,
- elurõõmus ja muretu tüdruk,
- hooliv ja hoidev perenaine,
- naudingutealdis ja sensuaalne armastaja.

Väga huvitav oli kuulata, kuidas meid, naisi, võivad mõjutada ka nende arhetüüpide negatiivsed poolused.
Tundsin ära, et kui K-ga olin meie headel aegadel see naudingutealdis ja sensuaalne armastaja, siis lõpuks olin (Jää)kuninganna. Ehk siis Kuninganna negatiivne vorm...

Viimasel ajal on minu energia taas Armastajasse ja Tütarlapsesse tulnud. Kas tänu sellele on viimasel ajal taas rohkelt meesenergiat mu ellu tulnud? :)
Katrin ütles, et kui sisemised suhted oma arhetüüpide vahel läbi teadvustamise korrastuvad, siis muutub ühtäkki ka maailm. Nii see on :)

Päritolu armastus Sul, muud ma ei tea…

“Tänagem Jumalat naiste eest, kes ei soostu vabandama oma hinge ookeanilaadse sügavuse ega emotsioonide murdlainetuse pärast”.
Sellise reaga David Deidalt alustab Kati Lumiste oma raamatut “Minu Ibiza” .

22. oktoobril, reede õhtul, kogunesid Kati sõbrad, tuttavad ja muidu huvilised von Krahli baari, minu hea sõbra Kati uue raamatu “Minu Ibiza” esitlusele.

Oo, see oli sama kelmikas, naiselik, sügav ja särav, nagu Kati isegi!
Kui paljudel raamatuesitlustel laulab autor oma imelisel kõlaval häälel kokkutulnud austajatele ja paneb nemadki lõpuks kätest kinni hoides koos laulma? :)

Kati alustas koos ansambliga “Hundva” ja hiljem laulsime ühises ringis koos shamaan Carlose ja Tom Valsbergiga Rainbow laule ja muudki imeilusat.

Kati ütleb, et olles seal käinud järjepanu 13 aastat, on ta Ibizale kinni jäänud nagu kärbes meepotti.
Jah, Kati näitab meilegi Ibiza seda külge, mida eemalt vaadates selle pahelisena tunduva saare puhul tavaliselt ei nähta. Veelgi enam, selles raamatus näeb ühe imetlusväärse naise sügavust  ja tema särisevat armastust, mis (nagu ka üks meie ühine sõber tabavalt ütles) ei jäta teel kedagi puudutamata.

Muusika.. Minus ja minu ümber

Meil oli täna Sylviaga neljas kitarritund. Minu unistuste nimekirjas on juba mitu aastat soov osata kitarri mängida. Aga ettevõtlikkust pole piisavalt olnud… Kõigepealt insipireeris mind Meli juures olles Maris, kes ütles, et tema sai meie LifePlanning koolitusest nii palju inspiratsiooni, et hakkas otsast oma unistusi täitma. Ja õppis kitarri mängima.

Mul ei ole varem muusikaga üldse mingit kogemust olnud... olin end kammitsenud lapsepõlvest pärit uskumusega, et mina ja muusika.. ei lähe kuidagi kokku.. Elevant kõrva peale astunud ja mis-kõik-veel...
Aga muusika on mind viimasel ajal väga valjusti kutsuma hakanud. :)
Olen juba kogenud, et mu hääl on võimeline "häält tegema" :) Läbi mantrate laulmise, Euphorias bhajanitel ühislaulmise ja Kristiga häälimise. Ja trumm kutsub väga ka. Õigemini kutsub mind rütm. :) Dzembe.. või ka shamaanitrumm. :)

Ja nüüd me siis käime Sylviaga Nõmme Noortemajas kitarritunnis.   Õigemini tema käib ja mina jõlgun kaasas :)) Tahtsime minna tundi, kus me saame mõlemad õppida... Aga võimalikud variandid olid kas alates 16 a. Või kuni 19 a. :))
Niisiis mina endale õpetajat ei saanud. Aga ma vaatan, mida Sylvia õpib ja teen õhtul kodus järgi. Eile mängisime noodilehtedelt juba oma esimesi lugusid – Rongisõit ja Vares Vaga linnukene :)) Väga abiks on ka olnud Kristo Käo magistritöö tulemusel loodud eestikeelne ja õpetaja tagasisidega e-õpe aadressil www.kitarrikool.ee.
Eks näis kuidas läheb:)

Life is flowing… again ;)

Käisime eile lastega kinos. Nemad käisid vaatamas Lelulugu 3 ja mina täpselt samal ajal Kirjad Juliele. 
Ma ei tea, kas ma mäletan valesti, aga minu meelest pole ammu kinopiletite hinnad olnud nii odavad – 55 eeku :)
Kirjad Juliale oli armas kerge romantiline film. Suvine Itaalia… mis võiks olla romantilisem, eks:)

Sõnumi, mis ma sealt välja noppisin, oli, et ela oma elu igal hetkel! Ära muretse, elu hoolitseb ise kõige eest. Ole vaid enda vastu aus ja mine oma hirmudest läbi :) Seda just suhetes. Ehk siis õigel hetkel ole valmis oma valikuid tegema.

Õhtul käisin taas Euphorias Bhajaneid laulmas. Oo, ma naudin neid õhtuid! Seda rütmi, üksolemist, energiat, mis selles on!
Seekord olid eeslauljateks  Tom ja Kati,  Jonathani ei olnud. Esimese hooga mõtlesin, et mulle meeldiks rohkem, kui oleks tuttavamaid laule, hihh.. aga siis mõistsin - siin on hea õppetund – kogeda uut, laiendada piire, mitte januneda tuttavat raamistikku :)

Nii hea oli laulda koos oma armsate sõpradega ja nüüd ka oma kursaõdedega:) Jõime chaid, laulsime, nautisime… ei saanud arugi, kui kell oli juba pool üks saanud! Kui koju jõudsin, oli üle pika aja mõnus särts sees :)

Ei läinudki veel magama, kirjutasin ja muudkui laulsin:

“River is flowing, flowing and growing..
River is flowing.. down to the sea
Mother Earth, carry me,
Your child I will always be...
Mother Earth, carry me,
back to the sea..“

Rainbow lauludest :)

Your love… is a miracle

How could anyone ever tell You
that You`re anything less than beautiful?

How could enyone ever tell You
that You´re less than whole?

How could anyone fail to notice
that Your love it is a miracle?

And how deeply we´ve connected in our souls..

Words and music by Libby Roderick 

Olen teel

Ma olen oma eluteel taas sellises kohas, kus ma loon.

See on külvamise aeg.
Ja ma ei pea veel täna saagi pärast muretsema ;)

Enne tseremooniat teeb shamaan sissejuhatuse ja ülevaate sellest, mis toimuma saab ja räägib tagamaadest. Meie ring pühitsetakse ning igaüks jagab oma taotlust tseremooniaks.

Minu taotluseks selles tseremoonias oli saada ühendus oma väega ja universaalse energia-allikaga. Saada selgust oma valikutes sellel Eluteel.

Usaldasin ja olin nõus kõigele alistuma.  Otsustasin mitte olukorda kontrollida :)
Ja kõik läks nii lihtsalt! Ma sain kõike seda, mida soovisin  ja palju enamgi veel! Juba taotluste jagamise ringis istudes tundsin endas nii tugevaid energiaid vibreerimas, et kui A. ütles, et tal on selline tunne, nagu oleks juba lõpuring, siis see oli täpselt sama mida minagi tundsin. 
Aga ma ei osanud siis veel arvata, et sel ööl on mulle palju pakkuda. Palju äratundmisi, palju juhatust, sõnumeid, tunnetust. Piilumist tulevikku… või siis lihtsalt oma soovide laekasse :)

Vaatasin musta pimedust, mis roomab mööda mu keha… vaatasin ja lõdvestusin – usaldan… see ju vaid mu meel… las olla ja tulla, kõik mis tuleb. Selle peale kadus see kõik ära ja mu keha läks üleni õide. Ma sain aru, et see on vaid minu otsustada, millisena ma oma reaalsust kujutan. See on vaid hetke, valiku ja lõdvestumise  küsimus, et muuta hirm armastuseks.

Tundsin ühendust, üksolemist kogu looduse ja looduga. Ühes nägemuses sain üheks voolava jõega dzunglis… Mina olingi see jõgi, kust tiiger janu kustutamiseks vett lakkus.. Järgmisel hetkel olin mina ise see tiiger... tundsin märga ja jahedat vett oma keelel...ja möirgasin... Järgmisel hetkel olin lind, kes siristades järjest kõrgemale puude vahele keereldes lendas.. ja siis olin ma puu...
Igal hetkel on vaid see hetk, mis meil on… Kas kujutad ette, kui imeline tunne selle äratundmine on? :)

Tundsin sügavat armastust, kõrgemat juhatust… äratundmist ja üksolemist…  kõrgemat vibratsiooni ning valguseks olemist.
Tundsin sügavat üksolemist kõiksusega… aga ka oma lastega… ning oma ema ja isaga. Tundsin, kuidas oleme üks liha ja veri. Läbipõimunud hinged.
Tunnetasin õppetunde, mida on toonud mu ellu mu suhted meestega. Kui palju on neid suhteid vaja, et õpiksin tundma end Naisena? Et õpiksin kogema armastust enda sees? Seda jagama…  ja vastu võtma.

Jah, selles öös oli palju… kõike on raske sõnadesse panna… kui vaid, siis värvidesse või muusikasse… ja kõike ei saa ju jagada ka :) See jääb minu südamesse.

Mäletan hetke, kui seisin uksel, heliseva tuulekella all… ja nautisin värskeid, pehmeid, öiseid tuuleiile mu põski paitamas. Astusin õue, tundes paljaste jalataldade all öiselt jahedat kivipõrandat ja sirutudes tähisesse musta augustitaevasse. Silitasin puid, katsusin mulda... ja tundsin sügavat armastust ja tänulikkust kõige eest, mis on.

Bhajanid kuumas suveöös

Mõnusad on need pikad soojad suveõhtud! Naudin täiega hilisõhtust õues olemist... seda soojust, mis paljaid sääri ja õlgu paitab.
Valged ööd on selleks suveks ajalugu, aga peatselt tulevad varahommikused päikesetõusu valguskuldsed augusti-udud! Kui vaid saaks päeval magada... aga töölaua taga magada ju ei lasta :P
Õnneks on meil meie miljonivaatega kontoris Liivalaia 11 korrusel jahe. Kuid see kuumus mõjutab ka meie konditsioneeritud ruume - miskit õhus toimub.. ja see võtab mult mõtlemisvõime... tunnen end päeval vahel täitsa nüri pliiatsina ja see ei meeldi mulle mitte üks teps... Õhk peaks vaimu värske püsimiseks vahetuma terves ruumis ca 2 h tagant, kuid meie kinniehitatud akendega lossitornis on see vist küll vaid unistus…

See-eest naudin suve ja selle soojust sellest hetkest alates, kui kontoriukse selja taga kinni panen:))
Kodus on väga mõnus, toad on parajalt jahedad, õhk liigub (ja neil kordadel kui ei taha ise liikuda, siis panen toetuseks kas propelleriga ventilaatori tuulutama või siis konditsioneeri (mida meil põhjamaades teatavasti hellitavalt õhk-soojuspumbaks kutsutakse) jahutama.

Õues on ilus päikesepaisteline, roheline aed mu avatud klaasuksest paistab kui toa pikendus.. istun aias või trepil, naudin muusikat, raamatuid, jäätist.. oma mõtisklusi, iseennast... milline paradiis :)

Eile õhtul käisin Roosikrantsi tänaval asuvas hostelis Euphoria, Jonathani eestvedamisel korraldataval bhajanide õhtul. Laulame seal bhajaneid ja Rainbow laule.
Euphoria on täiesti omanäoline koht. Juba õues, ukse all võtavad külalise vastu suured seinamaalingud... mis nagu kusagilt muinasmaadelt või nägemustest pärit :) Inimesed on vabad, avatud, kõik tulijad on omaksvõetud.
Esimest korda sattusin siia, kui Merle tegi siin 2008 kevadel oma ärasaatmispeo, seejärel korraldasin ise siin ühe reisimuljete jagamise õhtu JCI-katega.

Tom ja Jonathan korraldavaid bhajanite [hääldus: badžan] õhtuid läbi terve suve. Olen juba suve algusest alates oodanud võimalust sinna minna, aga kogu aeg on kolmapäeviti mingi muu üritus :)) Kojakoosolek, Jaanipäev, siis Pollis metsiku kuninganna tantsudel, siis Indigolaste kontserdil, siis grillpiknik sõpradega, seejärel M. sünnipäev… Suvine elu on ju eriti põnev!

Bhajanid on India spirituaalsed laulud. Neid on lihtne kaasa laulda, sõnad või mantrad korduvad. Osad meenutavad natuke regilaule, mida saab esilauljale järgi laulda. Teiste puhul on sõnad piisavalt lihtsad ja korduvad, et need kiiresti ära õppida.

Mmm... see on hämmastav, kuidas mina, kes ma eluaeg olen teadnud, et mulle on elevant kõrva (ja kurgu peale) peale astunud, olen võimeline nii täiest hingest kaasa laulma, oma häälel kõlada laskma, mõtlemata, kartmata, tagasi hoidmata... Istume kõik põrandal patjadel ringis, laulame ja meie kehad tantsivad.... Taas, tõeline koosloomine… Imeline, lihtsalt imeline õhtu!
Kui laulmise aeg läbi, et raatsi veel keegi laiali minna. Jagame kogemusi ja muljeid…Istume, tunnetades vaikust ja meis ikka veel helisevaid viise…

“I love You so
You helped me to see
see You in all
see You in me
I´m in You and You´re in me...”

lõõritan valjusti koduteel, kui saan ühtäkki aru, et ka siin ei ole mõeldud armastust ainult inimese, vaid näiteks Jumala vastu :) Kõiksuse. Elu. Looduse…
Jah, see äratundmise sügavus tuleb meie enda seest.

Muide, kui öösel kella ühe,-poole kahe paiku jõuan, siis on õues 27 kraadi!
Whatta summer!

Vabastav tants + gongid

Reede õhtu, inimesed kiirustavad kõik linnast eemale. Mina liigun seekord veel sügavamale linna südamesse. Eeva kutsus tantsima, Almer Jansu juurde, vabastavasse tantsu. Ja peale seda gongide saatel lõõgastuma. Kuidas ma saaks mitte minna? :)

Tartu mnt-l SEBi kõrval asuva hoone lillaks värvitud koridoris pole üldse õhku. Teisel korrusel asuva kiirlaenukontori avatud uksest tuleb suitsuhaisu… tõusen neljandale korrusele ja mõtlen, et miks keegi tahab sellises kohas üldse stuudiot omada…?!
Jansu stuudiosse sisse astudes mõistan küll, miks:) Mind võtab vastu avar, maast laeni klaasist seintega ruum. Põrandal põlevad oranzid soolalambid, tekitades õdusa tunde. Ruumi keskosas ripuvad erinevad gongid, akende all istuvad nagu ootel erinevad muusikariistad – trummid (jembad, shamaanitrummid..), kõristid jm pillid, millele ma õigupoolest nime anda ei oskagi.  Üks trumm teeb näiteks ookeanihäält – seda kuidas laine mühinaga rannale jookseb :) Teises nurgas on erinevad kristallid… Kolmandas raamatud.

Meid sedakorda üle kahe rohkem ei kogunegi. Seepärast on algusel natuke kummaline hakata ilma igasuguse sissejuhatuseta lihtsalt end muusika saatel tantsitama…
Jansu laseb esimese tantsu ajal võtta meil kaardipakist toetuseks ühe kaardi. Tõmban “Trust”. Muigan ja saan aru, et täpselt seda ongi mul vaja. Liigun muusikas… algul ebalevalt, aga järjest enam iseendale ja muusikale keskendudes ning varsti olen juba omas elemendis :)
Muusika vaheldub, alustades sambalikest rütmidest, hoogsate trummipõristamiste ja meloodiliste salapäraste lugudeni. Väga huvitav on jälgida seda, mis  kehas toimub. Esialgne kohmetus ja ebamugavus muutuvad tõeliseks hetkes olemiseks – mõtlemata mismoodi ja kuidas ma liigun, lihtsalt olles selles hetkes ja lastes kehal toimetalda. Varsti kahman juba kätte kõristajad, et anda liikumisele ja helile veelgi hoogu juurde. Proovime ka trumme. Hakkan aru saama, miks seda “vabastavaks tantsuks” nimetatakse. Heidan endalt maha kihid – ebamugavuse… hirmu, et ma ei oska, ei tea…et kuidas ma välja paistan… Olen hetkes. Iseendaga.
Ja mina.. kes ma tavaliselt kunagi ei julge laulda…  me laulame, et mitte öelda üürgame kaasa… teeme hääli, mille olemasolust mul enda sees aimugi polnud. :))  Eks siin polegi tegu lauluga, vaid pigem erinevate häälitsemistega :))
Ühe pala ajal lauldakse-leelotatakse mingis mõistmatus keeles (minu meelest see küll Maal räägitav keel ei saa olla:)), mis meenutas pigem  nn. valguskeelt... siit Youtube lingilt võid viimasest aimu saada, kuigi seal seda pigem räägitakse, mitte ei laulda). Kuulasin seda algul imestusega, et kuidas sellist asja on üldse võimalik järgi teha… Aga oli :) Ja väga huvitav ja tõesti… vabastav! :)

  Kui tantsusessioon läbi, siis heidame mattidele pikali ning Jansu paneb gongid helisema. Öeldakse, et gongi tervendavad helid aitavad kehal ja vaimul paremini lõdvestuda.  Et helid aitavad alateadvust ja mõtteid korrastada. No tõesti, keha võtab vibreerima see heli. Väga lõõgastav… Ma ei jää magama, olen nagu mingis muutunud teadvuseseisundis, kuigi pärast ei mäleta oma meelerännakust midagi.

Kui virgun, olen nagu uuesti sündinud. Värske, ergas. Töönädal on unustatud :)

Õhtu lõpetuseks saame veel naisteõhtul ujumas käia ja lõkketule paistel indiaanitipis täitsa päris laulude moodi laule laulda:)