Draakonid ja kingitused :)

Kui mulle varasügisel 300-tunnine koolitusprojekt sülle potsatas, siis ei osanud ma esimese hooga sellest midagi arvata.  
Müüja-klienditeenindaja koolitus, kutsestandardile vastavas teadmiste-oskuste mahus. See kõditas ja kutsus, nii võtsingi vastu. Olen ennegi elus asju niimoodi vastu võtnud, et mul pole õrna aimugi, kuidas ma hakkama saan… aga alati olen saanud :)
Ja kui see kõige raskematel aegadel endal meelest kippus minema, siis aidati meelde tuletada – nt. Raymond: “Emme, kas on kunagi juhtunud, et Sa ei ole valmis saanud?” - “Ei ole...” – “No, mis sa siis muretsed?” :)

Huvitav, et mitte öelda ebatavaline oli see, et kippusin tõesti palju muretsema. Tavaliselt ma tean, et ma teen ju nagunii oma parima. Ja seda teades, ei ole ju põhjust muretseda, et äkki ma ei tee piisavalt. Sest ma teen oma parima. Enda idealiseerimine – mida kõike võiks/tuleks veel suuta – toob ainult mõttetut kannatust.
Aga seekord pandi mu võimed tõeliselt proovile. Alustasin oktoobri keskelt. Enne seda olid mitmed projektid lõpusirgel, nii et ma kogu koolitusprogrammi – 30 päeva - ette valmistada ei jõudnud. Oli neli esimest päeva stardiks ja suur pilt kogu koolitusprogrammist, nagu üks suur maakaart:) Niimoodi selle endale abimeheks ka suurele lehele vormistasin. Sain aru, et mul tuleb siin rohkem anda, kui mul üldse täna anda on. Niisiis tuli seda töö käigus juurde luua :)

Edasised päevad kulgesid nii, et päeval koolitasin ja öösel valmistasin järgmist päeva ette.
Ettevalmistus on minu arvates eriti olulise kaaluga. Ülesehitus, jaotusmaterjalid, esitlus, tegevused, lood, arutelud… Teema tuleb koolitusel osalejate peale mõeldes läbi mõelda, mitte ainult sisuliselt (et millest räägin), vaid ka andragoogiliselt (kuidas seda võimalikult parimal viisil edasi anda).
Kuidas anda nii, et see puudutaks neid ja hakkaks neis kasvama. Loodetavasti mõne aja pärast õisi ja vilju kandes.

Huvitav oli jälgida, kuidas tugevaim tiimist  - vaim - hoidis töötiimi – meelt, keha ja vaimu koos.
Avastasin, et meel kippus muretsema. Kõigepealt, et kas ma see, mida ma annan, on ikka see, mida neil täpselt vaja on…. Et kas ma ikka oskan selle parimal võimalikul moel edasi anda… jmt. Mida hilisematesse öötundidesse-varasematesse hommikutundidesse tegutsemine kandus, seda rohkem hakkas meel muretsema ka keha pärast.
Mida aeg edasi, seda rohkem saatis keha sõnumeid, et tal on selle koormusega raske hakkama saada. Tekkis suur osa füsioloogilistest näidustustest, mis loetletakse keha stressisümptomiteks.  
Viimased on kirjade järgi järgmised: kuivav suu, niisked käed, külmetused või teised infektsioonid, südame puperdamine või pekslemine, hingeldamine , pigistustunne või valu rinnus, nõrkustunne või minestamine , migreenid, ebaselged valud või vaevused, pingepeavalud, seljavalud, seedehäired, ärritatud soole sündroom (viskab toitu üles, valulikkus), kõhulahtisus, nahaprobleemid või allergiad  või astma, ülemäärane higistamine, menstruaaltsükli muutus, kiire kehakaalu muutumine, kandidoos või põiepõletik.
P.S. Et kui Sul tekivad sellised vaevused ja Sa ei saa aru, kust see pärit, siis võib see olla keha sõnum, et talle ei sobi see, kuidas tema jaoks on asjad praegu korraldatud.

Mina tempot väga maha võtta ei saanud, aga õnneks muutusin järjest efektiivsemaks ja nii kulus ettevalmistusele vähem aega. 
Selleks, et keha suudaks vastu pidada, väljendasin talle pidevalt oma tänulikkust. Silitasin teda oma vaimusilmas hooliva tähelepanuga. Iga kehaosa ja organit.
Igal ööl magama minnes tänasin teda, et ta nii kenasti vastu peab. Ütlesin, et mõistan neid vaevusi, mis tekkinud on. Ütlesin, et olen teda kuulnud. Projekt pidi küll lõppema alles novembri viimasel päeval, aga vahepeal oli ka Pärnus üks neljapäevane koolitus. Lubasin talle, et lasen tal seal olles Estonia Termides mõnuga lõõgastuda. Seda ma ka tegin. Peale projekti lõppu kadusid vaikselt kõik sümptomid, ilma et ma oleks midagi neist kuidagi ravinud. (!)

Aga vaim oli tugev. Teadmine, miks ma seda teen, kuhu liigun, mida sellega soovin luua… see toetas ja tänu sellele ei kukkunud ka meel kunagi päris ahastusse. Tema pidev muretsemine lihtsalt häiris. Segas keskendumast, olema 100% kohal. 

Ühel hetkel sain ma aru, et ma tegelen siin usalduse teemadega.

Meele muretsemine on sõnum sellest, et ma ei usalda piisavalt.
Ennast (et ma saan selle kõigega hakkama ja et mu keha tuleb selle pingutusega kenasti toime), osalejaid (et nad võtavad minu poolt antavast maksimaalse välja. Täpselt selle, mida neil selles elutee kohas vaja on) ja Elu (mis on meid kogu aeg, igal hetkel toetamas). 
Selleks et leida üles ühendust usaldusega, pidin ma nägema, kus ma hetkel olen. Ja seda olukorda täiesti aktsepteerima.

Ühel ööl kirjutasin oma heale sõbrale M-le. Esimest korda jagasin - kui hullult raske on - nii, et aktsepteerisin ise seda täiesti. Eks olin varemgi siin ja seal öelnud, et intensiivsus on nii kõrge, et teeb murelikuks. Aga alati olin ma varem seda rääkides tahtnud, et see olukord muutuks. Et EI oleks nii, nagu on.
Seda kirja kirjutades avastasin, et võtsin sisimas selle olukorra täpselt nii vastu, nagu see on. Ei pea muutuma. Ongi praegu täpselt nii, nagu see on.  
Sel ööl voodisse heites tundsin, et kuidagi palju kergem oli hakanud.  Ja ühtäkki tundsin, kuidas ääretu usalduse kergus minusse tuli, nagu õhkõrn tekk, mis otsekui sulas minusse.

Õppisin siit seda, kui märkan ka keerulistes olukordades peituvat jumalikkust ja võtan selle vastu sellisena, nagu see on, saavad nad muutuma hakata. Vastasel juhul hoian ma seda muutumist teatud mõttes oma teadvuses ise kinni. Sest mu tähelepanu kipub olema sellel, millisena ma ei taha seda olukorda näha…
See ei ole endale roosade prillide pähepanek  - küll läheb kõik hästi, ma lihtsalt teen näo, et ei näe seda jama praegu. Vastupidi, see on Surmajumalanna – Kali, Rangdanga, Persephone, Baba Jagaa vmt. – Suure Muutuste Jumalanna vastuvõtmine kogu tema hiilguses. Sest see kogemus ON mulle mõeldud.  Ja läbi selle vastuvõtmise vabastan ma uue alguse energia. Alles nüüd saan ma meeles looma hakata seda, millist muutust ma soovin.

Kui edaspidi meel ka vahel muremõtteid genereeris, nägin neid vaimusilmas kui ümber maja (minu pea) lendavaid (roosasid ja ümaraid, nagu Shrekis) draakoneid. Minu viis nendega võidelda oli, et ma ei lasknud neist end häirida. Ja kuna ühendus usaldusega oli taasloodud, polnud see sugugi raske:)
Ja selline visuaalne pilt aitas ka.

Kuidas siis lugu lõppes?
Olen ennegi kogenud, et sellised suured ettevõtmised (kuhu tuleb endast palju panustada) toovad palju “kaasavara” kaasa (hea sõna on kaasavara – kaasa toodud vara:) ) . Kingitusi uute teadmiste, oskuste, äratundmiste, uute suhete ja positiivse energia näol jmt.
Kui selliseid ettevõtmisi teha nii, et lihtsalt tehtud saaks, siis on kingitused olematud või väikesed. Sama suured, kui panus:). Olen kogenud, et mida rohkem südant ja armastust ma sisse panen, seda rohkem see tagasi kiirgab.

Ja ometi olin ma koolituse viimasel päeval, tunnistuste jagamise päeval, kui osalejatega lõpuringis istusime, täiesti pahviks löödud. See kestis veel mitu päeva.  Lilled, kingitused, isetehtud luuletused ja iseheegeldatud sall… Inimestel oli keeruline kokkuvõtteks sõnu leida, sest paljudel olid pisarad silmas ja kurgus. See pani mõistagi ka minu kurgu kipitama…
Alles hiljem ma mõistsin, kus tulid need pisarad, kust tulid need imelised sõnad koolituse ja minu kohta… See tuli sellest, et ma andsin neile inimestele võimaluse näha nende enda suurepärasust. Luua taasühendust nende enda tõelise olemusega. Nende hingega. Võibolla polnud nad ammu seda näinud või olid unustanud, kaotanud usu… 

Mõistagi ei teinud ma seda üksi. Tegin koos oma koolitusel osalejatega, kelle avatus ja valmisolek kogu aeg enda piire mugavustsoonist välja nihutada oli märkimisväärne! Ohati küll, et “mismõttes nagu..?! peangi sellist asja tegema või?” aga tehti ära.

Ja eks kõigi jubedatena tunduvate sildade ületamine on astuma hakates märksa hirmuäratavam kui hiljem tagantpoolt vaadates :)

Küpsetame leiba!

Kui ma eelmisel suvel leiba hakkasin küpsetama ja seda igal võimalikul juhul külakostiks kaasa võtma, ütlesid mitmed inimesed, et “mu leib olevat jumalikult maitsev” ja et “nad tahaksid tulla mu juurde leivategu õppima”. Milline imeline tunnustus!
Esimene õpetamiskogemus oli minu jaoks äärmiselt huvitav. Esiteks oli nii hea anda edasi mingit praktilist OSKUST, mitte TEADMIST:). Teiseks lõi mind tookord pahviks mõte, et sellise koduse leivaküpsetuskoolituse  eest on täiesti ok võtta vastu rahalist toetust.  Aga selle vastu võtnud, sain ma aru, et see on igati normaalne – energiavahetus :)

Nüüd on juba kolm leivakoolitust seljataga. Naudin seda protsessi täie hingega! Ja veelgi enam - näha ja kuulda pärast koolitust inimeste muljeid ja rõõmu nende leivategudest – on tõeliselt ülendav!

Vahva on see, et ikka on inimesi, kes ütlevad, et neile kahjuks see või too aeg ei sobinud, aga tahaksid ka väga mu juurde leiba tegema tulla:) Ju siis küpsetame koos veel ja veel, seni kuni huvilisi jagub!
Jätku leiba! :)

P.S. Jõulude ajal venna pere juures käies oli tõeline nauding süüa vennanaise küpsetatud leiba ja kuigi igaüks teeb leiba omamoodi, tunda selles siiski natuke ära minu käekirja :)

Armastus on ka äris jumal

Vauu kui vägev!! kostis mu seest, kui lugesin laupäeva hommikul koolitusel osalejate tagasisidet. Koolitasin sel nädalal Paides 4 päeva alustavaid naisettevõtjaid. Teemaks “Kliendisuhete juhtimine, müük ja teenindus”. Esimestel päevadel panin omast arust  hooga põõsasse... ja nüüd siis selline tulemus! :)

Kogu see koolituskogemus oli muidugi äärmiselt huvitav.
Esimesel päeval ja päeva lõpul valitses minus suur segadus. Tundsin, et neis ka :) Rollimängud, grupitööd… oli vastasseisu, keskendumisraskusi. Samas - mina leian, et kui minu poolt edasiantav teema ei jõua inimesteni nii, nagu ma näen, et see  jõuda võiks, siis teen mina midagi valesti. Ma lähtun sellest, et õppijatega on kõik ok – mina pean koolitajana suutma kohanduda.

Hea, et Paide-Tallinna vahe oli tund aega sõitu, nii sain ma teel kõik tagasi kerida ja läbi mõelda. Mõtlesin, et millist tüüpi inimesed mul grupis on? Mis on nende taust, varasemad kogemused? Mil viisil oleks neil kõige lihtsam õppida? Mis on nende jaoks motiveerivad faktorid? Mis on need teadmised, mis nende jaoks sellel koolitusel kõige kasulikumad, vajalikumad, huvitavamad oleks? Kuidas seda kõik viia nendeni lõbusal ja kaasaval moel? Jne,jne.  Tavapäraselt ma püüan need asjad enne koolitust läbi mõelda, aga seekord ei teadnud ma enne kohalejõudmist osalejatest suurt midagi. 

Ja see, mis vaikselt sündima hakkas, oli kui ime. Inimesed üllatasid nii mind, teisi kui iseennastki! :) Grupp muutus omavahel lähedasemaks, inimesi võeti rohkem sellisena nagu nad on, toetati ja tunnustati. See on just see, mis mind koolitusprotsessis võlub. Need positiivsed nihked, mis inimestes toimuvad :)

Ja nii juhtuski, et olin mina nende nelja Kui palju päeva lõpuks õnnelik ja rahul ja olid ka osalejad. Mis väljendus nende nägudel ja nende tagasisides. Väga hästi pani üks osalejatest, üks vägev naine sõnadesse minu lähenemise kliendisuhetele… julguse ja järele-andlikkusega: “Armastus on ka äris Jumal”. Ja nii see on.

See neli päeva Paides käimine oli nagu… katseaeg.  Kas ma tahan, et mu elu olekski selline? Ettearvamatu, määramatu, kohanemist vajav? Jah :) Praegu küll!

Puhkus ja Jaan :)

Jaaniaeg on võimalusi täis. Võtsin töölt puhkust kolm ja pool päeva ning sain kümme :)

Käisime venna pere juures Tartumaal. Naudin seda alati!
Seekord olid märksõnadeks ema värskelt korjatud metsmaasikad ja Lõunakeskuses uisutamine, koosloodud pizza ja kodumunadest kollane kook kollase mangojäätisega, sõnamängud, koosolemine ja muidugi saunamõnud :)  

  

Jaanitulel olime nagu juba traditsiooniks saanud, Meelise ja Cerly juures Kõrvemaal. Armastan seda kohta. Armastan neid inimesi.. Nad on minu inimesed:)

   

Esialgu arvestatud suure rahvaga pidustustest sai ühtäkki kolme pere koosolemine. Täpselt just seda ma vajasin!
Grill, chill, tünnisaun koos mõnusate vestlustega hommikuni… Hing puhkas!

Võtsime lastega mu puhkust mõnuga. Nautisime ilusaid ilmu, lugesime, hullasime, olime lihtsalt koos.

 

Mis veel?

Ahjaa, käisin naistevaimus pööripäeval Siniallikatel. Tegime tuld, musitseerisime, jagasime, võtsime vastu, tantsisime… olime ühenduses oma naiselikkusega. :)

     
 

Ja 26.06 tegin esimest korda elus ise täiskuutseremooniat. Et me saaksime kahanema hakkavasse kuusse lahti lasta kõik,  mis meid enam ei teeni. See võib olla mentaalne mäng, aga see on igal juhul toetav.
Võtsin viirukid, küünlad, tulepuud. Soovisin ennast lasta lahti sellest, millest kunagises suhtes veel kinni hoian. Ja üldse, oma sisemistest hirmudest ja piirangutest.

 
Täiskuu pilt: Margus Muts

Kirjutasime selle, mis meid ei teeni, paberile. Lugesime selle ette ja põletasime ära. Heitsin tulle ka ühe foto, kus me neljakesi Katariina käigus seisame (nautisin seda päeva Vanalinnas!) ja valge pehme elevandi, mille kinkisin Talle meie suhte arengu alguses, mida ta oli alles hoidnud ja mulle koos teiste asjadega tagasi tõi. Seda viimast oli kõige valusam teha.. Aga vabastav.

Puhkuse lõpetas andragoogika sümpoosion 28.06. Rääkisin seal natuke enda lõputööst ja hoiaku seotusest õpioskustega.

  
Kuidagi ei viitsinud alguses kodust, lastega puhkamisest välja astuda. Aga oi, küll oli hea näha enda õpingukaaslasi andragoogika kursuselt  ja tunda end nii oodatuna ja rõõmsasti vastuvõetavana :)

Peale minu puhkuse lõppu 29-ndal on lapsed nüüd poole augustini issi päralt ja issiga koos.

Ja mul on ka omamoodi puhkus:) Olen kõik pikad suveõhtud täitsa iseenda päralt :)

Koolitamisest

Seljataga on kaks nädalat järjepidevat koolitamist. See tähendab, et 2 täispikka koolituspäeva 4-le grupile, teemaks müügivõimalused reisiteeninduses.

“Ei, ma ei ole töölt ära tulnud:))” sai vastuseks mitmetele, kes küsisid. See ju lihtsalt minu rõõm ja minu hobi… Kui Sa surfama lähed, võtad ju ka lihtsalt puhkuse? Hmm.. muidugi kui surfamine väga armsaks saab ja võimalusi on, võib sellest ka elu saada :)

Sedakorda pidi kogemus olema ootuspäraselt eriline, kuna viimase aasta jooksul olin vaid mõned koolitused teinud, pangas ja mõned JCIs. See mind iseenesest ei häirinud, tuleb lihtsalt inimestega kontakt luua, teadsin.
Aga elul oli mulle uus kogemus varuks. Nimelt, kuna ma ise ei olnud tellijaga suhelnud, aga samas koolitustesarjas juba mitu koolitust tehtud, siis uurisin natuke maad. Ja kuulsin osalejate kohta päris karmi kriitikat.

Eks koolitustel osalejatel on ikka vahel teatud enesekaitsetaktika, kui nad midagi ei oska või aru ei saa… Või hoopis, kui nende tass liiga täis on ja midagi uut sisse ei mahu:)) A la “meie äris see ei tööta”, “päris elus asjad nii ei käi”, “meie kliendid on teistsugused” jne.jne.
Alati olen aga suutnud panna suurema osa rahvast keskenduma võimalustele mitte piirangutele, kuigi alati on grupis mõned… virisejad. Aga et nad kõik on?! Rahustasin end sisimas, et kindlasti on seal midagi head ka ja ju võimendatakse lihtsalt üle. Et mul see ei õnnestunud, sain ma aru sellest, et kodus koolitust ette valmistades läksin laste hullamise peale närvi. Esialgu tundus mulle, et olin rahulik, aga ju tegelikult ikka ei olnud, kui nii reageerisin!

Ja kui käes oli esimene koolituspäev, siis võttis hommik mind vastu peavaluga. Mõistagi! Esimest korda mõtlesin seoses koolitusega, et "Miks ma seda ometi teen?!" Ma tean vastust. See on minu viis “maailma parandada”. “Aga kui need inimesed ise ei taha seda?!”
Usun, et mu grupp ei saanud sellest väljastpoolt kuidagi aru, milline võitlus minus käis - minusse istutatud ja seal peadtõstnud hirmu ja minus elava sooviga inimesteni oma teadmisi tuua :)

Ja muidugi – milline oli reaalsus? Mu koolitusel olid lihtsalt suurepärased inimesed! Töötasid kaasa, olid aktiivsed, rääkisid kaasa, tegid kaasa, tõid häid mõtteid, lihtsalt super! Ainult et esimese grupi mõlemal päeval mul pea nii valutas, et ma ise ei suutnud seda nautida :(
Koju tulles – tegin lastele süüa, tegin nendega väikese tiiru õues ja siis juba magama, sest keha oli nii läbi. Pinge oli nii kõrge olnud…

Pärast mõtlesin ja analüüsisin seda juhtunud olukorda. Minu enda tunnetatud võimekus sai hoobi, kuna sellist olukorda ei olnud ma kogenud, et terve grupp töötab pigem vastu kui kaasa. See tekitas alateadlikku hirmu, ärevust. Samas sain kinnitust sellele, et õpetaja käitumine ja suhtumine mõjutab seda, kuidas õppija reageerib ja ka omandab materjali. Ma ehitasin kohe alguses üles võimalikult positiivse, palju isikuvabadust pakkuva (olla hea on tore, olla kole on ok!), kuid samas konkreetse fookusega (lisamüügile) ja vastutusega (õppijal) keskkonna.
Pealegi usun ma, et täiskasvanud õppija võib meid endid, koolitajaid, tagasi peegeldada… Nii positiivses kui negatiivses suunas.

Milline on üks koolituspäev koolitaja silmade läbi?

Nagu enne öeldud – teemaks oli lisamüügi võimalused (reisi)teenindusolukorras.
“Reisile minek – see on ju inimeste unistuste realiseerumisele kaasa aitamine, mis saab siin üldse rasket olla?” mõtlesin. Aga nagu igas olukorras, on ka siin teatud kaljuteravikud ja kitsaskohad.

Kui päev algab, siis on kõik vargsi, istuvad omaette, käed risti rinnal, keegi teisi ei tunne… ruumis võib aimata ebakindlust, soovi olla võimalikult palju oma mugavustsooni piires.

Usun, et iga koolituse puhul on koolituse sisu kõrval sama olulised osalejad ise. Just neist ja nende seisundist oleneb, kas sisu üldse jõuab nendeni… Seepärast, nagu ka prof. Ülo Vooglaid ütleb:” Mida ka koolitusel ei käsitleta, laske osalejatel kõigepealt vaadata iseennast.”
Seda ma ka alati teen. Lasen neil enda sisse vaadata, end avada -endale, teistele. Seada enda õpieesmärke… Kõik see toimub sujuvalt, kaasavalt, isegi lõbusalt. Jälgin neid, et ära tabada see koht, millal nad on valmis vastu võtma. Mida pikema kogemusega inimesed, seda rohkem “täis” kipuvad olema nende tassid. Täis tassi midagi juurde kallata ju ei õnnestu. Ma püüan keskkonna loomisega neisse ruumi juurde tekitada:) ning võtta juba eos maha nende võimalikke kaitseseisundeid.

Vahel tekib olukord, et ma ei saa aru, kas osalejad on oma tähelepanus minuga või kusagil eemal - inimesed istuvad, kuulavad ja mõned koguni haigutavad. Sel juhul ma küsin neilt küsimusi, nende mõtteid, kogemusi, kommentaare. Ja lasen neil rääkida. Räägime lugusid. Viimastega tekivad kohe seosed. Nii saan ma kohest tagasisidet olukorra kohta, lisaks rikastab see koolitust ja hoiab osalejate tähelepanu erksa.

Kui mulle tundub, et inimesed ei ole minuga “koos ree peal” või tunduvad olevat hajevil, siis teen neile mõne kõiki kaasava tegevuse, mängu või grupitöö. Kõik see on mõistagi ette planeeritud, kuid reaalsuses tuleb tegutseda osalejate vajadustest lähtuvalt.

Jah, ja inimeste inimesena (DISCist domineeriva I-na, värvimudelist kollasena) on minus vajadus olla inimestele meele järgi, mitte panna neid ebamugavalt tundma. Kuigi minus sellegipoolest kripeldab selge soov vajutada nende (teadlikkust tõstvatele) ebamugavusnuppudele :)) Sest vaid nii toimub areng!

Mida aeg edasi, seda rohkem tunnetan töist õhkkonda. Tunnetan positiivset keskkonda, usaldust minu ja teiste suhtes. Ja sealt edasi on kõik puhas rõõm ja nauding koostööst ja ühisest loomingust!

Koolituse kõigi gruppide tagasiside oli ootamatult ülipositiivne. Nagu näiteks: „Programmi ülesehitus – mitmekesine ja loogiline. Koolitaja poolt loodud õhkkond – KÕIK osalesid – pingutuseta ja hea meelega“ -“Aeg möödus kiirelt, sest oli huvitav” - “Meeldis, et koolitaja oli rõõmsameelne ja soe inimene – oma ala professionaal; särav, rahulik, ülisümpaatne, tekitas usaldust“, -“Enam paremini vist ei saagi teha:)“

Positiivne tagasiside kindlasti tõstab ja mõjub hästi. Kuid mina ei koolita selle pärast.
Ma olen pigem ikka n.ö. “maailmaparandaja”.
Minu jaoks on koolitus korda läinud, kui osalejate vastused tagasisides küsimusele – “Mida nüüd teisiti teed?” on sisukad.
Nagu näiteks: “mõtleks müügist kui kliendi aitamisest” ja “„ma pean meeles, et mängin päris tähtsat rolli kliendi unistuse täitmisel“ (!) - paremat lähtekohta tööks klientidega annab leida! Eriti reisiteeninduses :)