Nagu siin mõni aeg tagasi mainisin, pean kiiremas korras kolm esseed kirjutama. Nendest kaks juba edenevad, sest sel nädalal jõudsid pärast tervet igavikku lõpuks ometi kohale need raamatud, mis ma kohalikust raamatukogust tellisin, et oleks millestki kirjutada. Hoopis nutune on aga seis kolmanda esseega. Nimelt, Austraaliasse tulin ma seekord eelkõige antropoloogilist välitööd tegema: intervjueerima kohalikke põliselanikke oma doktoritöö teema raames. Minu antropoloogiamentor Tallinna Ülikoolis rahustas mind juba enne ärasõitu, et küll ma kuidagi intervjueeritavate leidmisega ikka hakkama saan, kui selles osas talle oma kahtlustest rääkisin. Aga võta näpust!
Teadsin juba ette, et Denmarkist ma kedagi ei leia: ajaloolistel põhjustel elab siin ainult käputäis aborigeeni päritolu inimesi. Selle kandi põlisrahvast elab aga üsna palju Marco sünnilinnas, Albanys, mis on siit u 50 kildi kaugusel. Albanys on kaks tähtsamat asutust, mis "aborigeeniküsimustega" tegelevad: üks valitsusasutus (amet, nagu haridusamet või maanteeamet) ja üks era-asutus (kultuurikeskuse moodi asi). Olen mõlema asutuse vastuvõtulauatädidega peaaegu, et teretuttav; lehvitanud mõlemas kõvasti oma ISIC-kaarti ja jätnud pikki seletuskirju selle kohta, et kes ma olen, kust ma tulen, ja mida mul vaja oleks. Valitsusasutusest on mulle selle peale mehaaniliselt ja osavõtmatult naeratatud ning lubatud, et küll minuga ühendust võetakse. No seni pole võetud. Aga samas ei teagi ma praegu peast ühegi riigi ühtki valitsusasutust, mis erilise töökiiruse või usaldusväärsusega hiilgaks. Ja selles teises asutuses on peaasjalikult tegeletud minu viisaka p*rsesaatmisega. Absoluutselt iga kord, kui ma sinna läinud olen, olenemata sellest, kas olen oma tulekust enne ette teatanud või mitte, pole mulle võimaldatud kohtumist kellegagi, kes mulle mingeid kontakte anda saaks. Küll on seal kõik koosolekul, küll lõunal, küll niisama majast ära. Viimati anti mulle sealt suure vastumeelsusega ühe valge naise number, kes on seal kõige-kõigem tädi antud küsimustes, nagu kultuuriasjur või nii. Helistasin siis ühel nädala-alguse tööpäeval ja tooksingi nüüd ära meie telefonivestluse, sõna-sõnalt.
Tere, siin Kristiina, aborigeenide kultuuri uuriv doktorant Euroopast. Mulle anti /sealt asutusest/ teie number, kuna olete just see inimene, kellega peaksin antud teemal rääkima.
- Ahsoo, jajah, aga tead, helista parem laupäeva hommikul.
Helistasin siis laupäeva hommikul. (Ise mõeldes, et eriti kummaline on nädalavahetusel tööasju ajada. Aga muidu rahulik, sest Kyle'il on laupäeviti Albanys jalkaturniirid, nii et sinna oleks nagunii asja.)
Tere, siin Kristiina, te tahtsite, et ma teile täna uuesti helistaksin.
- Küll aeg möödub alles ruttu!
Tõepoolest. Et siis... kas lepiksime äkki kohtumise kokku?
- Tead, väljas on nii ilus ilm, ma lähen ja viin parem oma lapselapsed ujuma. Helista mulle parem kolmapäeval, eks?
No mida mul ongi sellise jutu peale öelda? Ei tea, kas nutta või naerda. Mul jälle kaks nädalat raisus.
Olen kõikidele oma tuttavatele teada andnud, et otsin intervjueeritavaid; seni tulemusteta. Essee tähtaeg on iseenesest alles 1. septembril, aga kui nii edasi läheb, siis ei jätku sellestki ajast. Ja doktorantide atesteerimiskomisjon koguneb vist juba augustis. Väga vähe on puudu sellest, et ma sõidaksin Albanysse ja kõnetaksin tänaval suvalisi vastutulijaid, et kas nad annaksid mulle intervjuu. Ma ei tea, kas sel puhul saaks enam rääkida erapooletust ja juhuslikust valimist, või oleks see just eriti erapooletu ja juhuslik?
