Lugesin Paul-Eerikut ja lootus ehitas end krõbinal üles. Tagant järele leidsin ees kuju. Kui kõik oli juba valmis kirjutatud.
Et oleks miski, mis tantsitaks! Et kirjutamisel ongi mõte. Luba. Loen hing õõtsub kaaluka kaalukast kergeltvõtmisest. Kass astub tasakaalu kobavalt luuletusele, mis tule tõi silma – tõestisurnud mesila luuraja ja luuletaja silmavaaduhetk. "väljavõtteid". 

Saatesõna ent. Mi(k)s eraldi hirmutusvahend see luule analüüs olgu?

krestomaatiline <krestomaatili|ne -se -st 12 adj> (< krestomaatia) • klassikasse kuuluv, ametlikult väga heaks peetav; omas vallas oluline #kirstunael

"Isa Pluche ütleb, et tegelikult pidanuksin ma olema ööliblikas, aga midagi läks sassi ja nii ma sattusingi siia, aga siia ei pidanud ma otsaga jõudma, ning seepärast ongi kõik pisut raske ja pole imestada, et kõik teeb mind haigeks, ma pean olema väga kannatlik ja ootama, ega pole lihtne liblikast naisterahvast teha..."

Alessandro Baricco "Ookean meri"

Üsna väike sitke kärbes veab seinapidi üles rammusat heledat ämblikku.
Vägagi elus kärbes surnud ämblikku.
"On teistpidi, kui sedapidi midapidi nad arvavad olevat."

30.06.2020
hea tüdruk

me tellime kaks koppa
et kaevata maasse mu ankur
(suure sisendusjõuga)

kaks aastat
(ausa) tuulelipuna pöörates armastuse lõhna
kolme aeda
(kust ma ta seekord leian)

ma kaevan oma ankrut maasse
(võiks tulla välja, et ta on püsimatu)
õrnalt silitamas

Täiendus 08.02.2021
seeriast luuletusi, mis kaaluvad tonne 

Väga sageli on Arvo Pärt võtnud aluseks mingi teksti ka teostes, kus keegi ei laula. Ta on öelnud, et tekstid on põhjus, miks ta muusikat kirjutab. Püha sõna. Aluseks. Muusika on kindlalt teisel, mitte esimesel kohal. Vaikivad tekstid, hääletud palved – muusikasse sisse tikitud… 

Vaikus. Sõna. Heli. Need kolm elementi – ja võib-olla just sellises järjestuses. 

Arvo Pärt on öelnud, et ta kirjutab heliloomingut nagu skulptor loob kuju. Esialgu on ees kivikamakas, mida tahuda. Pika aja jooksul võtab vähemaks, mitte ei lisa juurde. Tarvis järjest ära visata… Siis on alles valmis, kui piisavalt vähe on alles. 

Pärdi õpetaja Heino Eller andis oma õpilastele edasi mõtet: “Kõige tähtsam ei ole mitte pliiats muusika kirjutamiseks, vaid kustutuskumm teises käes. Pead julgema oma loomingut kustutada.“

Muusikapäevikud. “Issand Jeesus Kristus, halasta.” Seitse korda kirjutatud. Häälestumine ja puhastumine on tähtis. Kalli asja kallale pesemata kätega ei lähe, samuti muusikaga. 

“Ikka ja jälle olen mittekeegi, tabula rasa, ja otsin teda, kes on kõik.” 

/Valikud. Ruum. Kes sõidab tööle Arvo Pärdi keskuse raamatukogusse, kuuleb./

puudutad kui maailma 

kuidas ta vastab 

mispidi 

kummub vormub 

miskujju 

kui maailma puudutad 

puudub ta sinu vastu 

puutub ta sinu vastu 

jäljend 

kummale poole jääd 

18. juuli 2022 / Suurupi suvi

Liblika jaoks kaob kogu maailm valguse ümber.

Kass on nõus liblika nimel lammutama valgust ümbritseva maja.

Inimene vaagib ja kahetseb.

Millest koosneb ta sisemus? Tahtmisest uskuda, et seal väljas on vähemalt üks salakoodiga inimene. Puhas, suudeldav, usaldatav, sulandutav. Kas tahkusid on liiga palju?

Kas peab otsima? Lepime kokku, et ma lihtsalt olen, kus ma olen, ja teen, mis ma teen, ja mind on võimalik leida. 

Mis on edu? Hingerahu. Vahendid, usaldus, julgus, kurat!, proovida. Keskendumine, armastus, deformeerumata rästikuosast supp...

 pilt: kass 

kui Tema on käest selle andnud

tooni võin valida mina

tooni võin valida mina

tooni võin valida mina.

Сергей Бабкин - Бомба-ракета (official video)

Kolm, kaks, üks, ja!
Oled Бомба-ракета!

Kõik on võimalik.

Edit: Uskumatu, kui kiiresti muutuvad tähendused.

7. jaanuar vs 24. veebruar – Minu armastatud Ukraina muusiku plahvatuslikult hea tuju tantsulugu vs plahvatavad pommid ja raketid...

Сергей Бабкин:

"Я хочу обратиться ко всем моим друзьям, слушателям, подписчикам из России. Тысячи людей знают меня лично, со многими мы прошли длинный путь, искренне дружили и общались. Сейчас ваш президент и правящая верхушка окончательно сошли с ума и развязали в Европе войну, равной которой не было с момента окончания Второй Мировой. Наши города бомбят! На нас падают ракеты, бомбы и снаряды. Атаке подверглись Киев, Харьков, Одесса, Херсон, Ивано-Франковск, Луцк, Краматорск и другие населенные пункты. Не верьте вашим пропагандистам, по российскому ТВ не скажут ни слова правды! Сейчас от каждого из вас зависит будущее не только Украины и России, но и всей Европы. Не будьте безучастными статистами и соучастниками военных преступлений! Поддержите Украину! Скажите свое «нет войне»! Покажите, что в России остались честные люди!"

Hoidke ja olge hoitud!

Ringtee harutee teeharuring. 

Kuidas looja ruumid on looja nägu. Mis nägu on looja ruum, kellel pole oma ruumi?
Kui palju ruumi kasutavad ära nööpnõeltega ajju kinnitatud credo ja inico killud? 

Kui palju igakordset nullist alustamist see tähendab, mõistan ma nüüd. 
Kui palju igakordset enese/kindluse üles leidmist ja ehitamist. 

.. it also means beginnings.

Mine sinna tunnelisse, kass! 

Liig väsinud, et end magama panna.
Oma kodus, kui Johansonid laulavad, et tahan koju.
Pisarhingil.

Ainult failid ja mina. Ainult sõnad ja mina. 

"Siianigi olen elanud maas nii vähe kui saab, kuid hoojooks on pikaks jäänud, tuleb kas õhku tõusta või siis maasõidukiks hakata, lõputu hoojooks kurnab paratamatult surnuks sossi. Sossitase ongi käes, seepärast lasengi vaikset sörki. Halb, kui tuleb elu lõpuni inertsi jõul sörki lasta."

"Oled oma asjade ja tunnete hindamisega just nii kaugel kui oled." /.../ "Pean olema oma hinnangutes ettevaatlik, et mitte koguda maailma absurdsuse hunnikuid. Vaid see, mis on õige, ei jäta jälgi, sest tal on tegelikkuse kuju."

1:05 "Me ütleme küll, et meie hingame... aga kes hingab? Keegi hoolitseb selle eest ise..."
Johansonid 2018. Theatrumis: https://www.youtube.com/watch?v=AIet5jt8zwo

Neile tundus maailm habras juba siis. Jõuluöö-öö algas nii. Iga aasta on habras, kas nii?

"Tõuse üles mu kuldne sõber, sellest tulla võib õnnelik päev. Pane tõmbama pidulik tee...

Hakkab aga peale jälle. Hakkab aga hakkab peale jälle. Maailm hakkab peale jälle

ühekorraga kõik."

Keset kõike seda 

ometigi tunda

et ometigi

neljapäev tuleks kiiremini.

Aga mida Mina teha saaks, et neljapäev kiiremini tuleks?

Kooriku murenemise algus.

Sisemiselt süütav

Kodutee taasleid

On üks raamat
Mis tuletab meelde.

Oh.

Aja.

Aeg

Tuleb meelde

Mis on oluline.

Selle, mis sa mäletad, et sa oled olnud

Mitte vaid sõnad

Puhtas olevikus. 

Olemas. 

Murenemine.

Ma olen elus
olevik ja tulevik

"Nagu oleks keegi talle need tagasi andnud."

Kõige täpsemalt vast – ma tunnen ennast elusa inimesena.
 

"/.../, nüüd aga oli ta füüsis ebalev nagu valgusevirve lusikas."

"Kuid minu jaoks on peatunud kellad ja jõed" laulab Tõnu Trubetsky Mait Vaigu tõmmatud minu lapse- jamuupõlve kananaha meelemaastikujoonestikul. 

 pilt: kass 

Täiskuu sees veel koorumata rongapoeg

hinga
hinga
hinga
musta suitsuna välulume kohale

see kõik on
kerge
kerge
kerge

kuivanud kaheladvase kuuse tütar
iseenda jälgedes jooksed
tagasi
peadpidi
homse täiskuusauna puhtusse

pekslevi südami
pea oma mõtteid silmas pea
pea kuud silmas
õige pea

Kas ma olin eelmises elus sookail? 
Kas ma olen praeguses? 

/mõrkjas jõud

jäätunud asfalti küpsis / ruutmeeter

armastuse jagamist armastust jagades
ükski kord
nägin unes sama mis ilmsi
"ma armastan sind."
"mjau."
päri- või... 

undpidi nägin?

Mulle tundub, et ma leiutasin sõna. 

TUUMKOND. 

Nüüd mis? 

Tead seda tunnet, kui tahad kirjutada, et meeskond, sest see kannab õiget tunnet, aga samas 89 või 100% koostisest ei ole mehed? Tiim on okei, aga mitte päris see, tolles kontekstis tiba veider... Initsiatiivgrupp krigiseb liivana hammaste vahel... Kui vedajad-tegijad ei sobitu teksti muu stiiliga... jäävad amatöör-entuks vmt. Naiskond kõlab teise värviga, kui see, mida soovid edasi anda, ning õige pisut võrkpalliselt. (Ja sugu ei puutu ju tegelikult üldse sisusse, asjasse.) Edaspidi ütle(n) tuumkond.

Seeriast meie igapäevast johannesaavikut.

Kodumeri. (full screen)
Video: kass

Mirtel Pohla napsab põrandalt õunakoore ja sööb. Mirtel Pohla on metskits. Risto Kübar. Marika Vaariku istuv vana naine ütleb viimaks oma lause. Ainukese. ("Miks keegi ei küsi, kuidas minul läheb?")
Lembit Peterson peseb laval valget särki. Selle kohta ei olegi sõnu.
Teater.

Igatsus / saudade…
"Minu kõige suurem unistus. Nagu just praegu. Lauljate hingeõhu peal astun."


Kui veider. Nüüd, kui NO teatrit ei ole, ongi jäänud vaid Lembit Peterson? Kas ongi nii?
"Nüüd muudkui ela! Iga päev on see viimane. Või esimene."

"Või mis mure! Mis mure see ikka niiväga on, kui oled harjunud?"
Ma ei taha midagi arvata. "Ma tahan Koju."

“Tagasi” / Eva ja Indrek Koff / Theatrum


Vesi, mis su palja naha ümber jäätub. Ilma fotoaparaadita tehtud fotod, fotoaparaati välja võtmata tehtud fotod, varastatud fotod. Fotod, mida sa enam ei mäleta. Draakonitaltsutuse ja mõtteviisi eluaegsuse küsimused. Sigaretimürk, teeveemürk, alkoholimürk, enesekindluse mürk, enesehaletsuse mürgistus, valetaltsutuse mürk. Liibumine.
Vastuokslikkus vastuokslikus mõttes. Küsimärkide ja küsimärgituse küsitav-väsitav vaheldusvool. Oluline on mitte mõelda.

Varsti on vaimudega aelemine. Varsti on ma lähen maa alla pimedus. Aga enne seda on jupp aega praegut. Sekundi kaupa nii parimat selgust, kui ma oskan. Elektersinise täpiga, ma palun.

Tundsin täna, mis see on, mis teeb leivateo selliseks rõõmsaks siseüminaks.
Et leiva tegemine on kuidagi nagu minu pärisõigus.
Minu sees ise olemas. Minu asi on vaid ninaga tõmmata ja käega puudutada ja temaga rääkida. Verejuurestikuna hargnev elujõudne rahulik rõõm. Juuretisena vastu vaatav, teadvel ja mängu ootav. Mhmh. Olen korraks vait ja tunnen, kuidas ta minu kehas hingab. Elus igal sammul mõttest maitseni. Mina olen ainult jahurõõmustaja ümisev naine, kergnaeratav tekstuuriröövik muutlikes kaalutuks tegevais leivaelu lõhnades.

Mis muu see saab olla, kui lapsepõlve ja tallaalust pidi pärisõigus, mis veab ninapidi pliidiukse juurde ja ütleb, et keera kinni!, kohe!, öelgu mistahes see kell! Sest niigi palderjanlikku lõhna ilmus punkt sekund tagasi see täpne küpsuse noot.
Kanepiseemne praksatus.
Leib.

Mõttega ei oleks seda teadnud arvata.

 pilt: kass 

Tänasest on õuel taas linavästrikud. Nüüd on kõik korras.

U.N. Avenue’l tuterdab mähkuväel paljasjalgne vastkõndija kolmese venna käekõrval, mudila sihikindlusega kahekesi minemas kuhu?,
ärapööraval tänaval väänab üks mees pükse välja, pesupäev, 30 meetrit edasi, selg liikluse poole tänavanurgal istudes kraabib üks kuivetu mees ilma peeglita altlõuga üles habet ajada,
kümmekond last poolpalja viineripakina järgmisel asfaltil, magavad kella 10.30se leitsaku käes, sama nirud, kui see haigusetäpilise näoga kassipoeg,
klõpsud maanduvate küünetükkide häälega, vanamees lõikab tänaval kükitades varbaküüsi, siia puu alla oleme sisse seadnud oma suguvõsa, märgistab tihedalt okstel kuivav pesu, kaks noort naist
magavad pool-lusikas kõige juhuslikumas kohas autotee kõrval keset tänavat, ainsaks kaasaskantavaks varanduseks iseenda pesemata kehad, rikkamal ka plätud, vanalinna servatänav, tihe teeservaasum, jookse vastassuunas õliste eemaletõukavate jõleonude valimisplakatid vaesuse kohal lipendamas, kirevad ja konutavad võitluskuked nööripidi jalg- ja mootorrataste külge seot, lahjade määrdunud kasside kiired vilksatused, veel avanemata silmadega viiksuvad vorstkutsikad kuumavas kastipõhjas tänavakraami müügikärul, pesukauss palja kaheaastase poisikesega, kes valab plasttopsist vett tagasi kaussi, pesupäev, terav pissihais, spaniardide ehitatud ”mässulised hiinlased raiusid 1593. aastal ta pea pooleks ja samal päeval pragunes kaheks temast kiriku seinale maalitud portree” ilusad sõdimise maailma müürid, käigud, aianurgad, kloostrid, kirikud - arhitektuuriväärtused, ”New York, New York...” üürgab bravuurselt-vastuvaidlematult üürihobuvankri kõlaritest Frank Sinatra, ”Intramuros is six hectars, mam, too much for walking, the tour is free”, ”Senjora, want to ride my Lamborghini?”, hüüab kelmnoor kulunud rattataksojuht,
Tormi mõõtu poiss magab keset tänavat prügihunnikul, käsi püksis... ja mina... mina mõtlen, et ikkagi tahaks seda Starbucksi lattet ja et miks seda ikkagi ei pakuta, kuigi kaart väitis, et siinjaseal. Mees sätib kuumauravat söögipanni keset tänavat, kolm põlvkonda naisi keset tänavat, ühe plika pea ema süles, tänavaprimaat otsib ja leiab juustest tinge ja prõgistab täisid, möödun... Keset tänavat...
Tunnen, et nägu kaitseb end kuumuse eest juba roosaga, peeglit mul ei ole, kahe tunni ainus ”Hello, beautiful!” kinnitab, et on okei. Üle tee lehvitab säravrõõmsalt relvastet noor politseinik: ”Morning, mam!”, ma arvan see on neil tööjuhendis. ”Good morning,” vastan kõigile naeratades, tundub kohane. Silma vaatan vaid üksikuile.

Manila, 31. märts 2019 9.00-11.10 pühapäeva hommikut
”Keset tänavat”


***
”Duerte is good president for me. Before him the police sleeps.” Naerab. Sümpaatne poiss. Tahaks küsida, et aga need heakskiidetud vägistamised ja surnud inimesed; miks ta Grabi sõidab, aga ei päri.
”Is it safe for me to take an evening walk?” 
”Yes, this is Manila!”


Kui veider on peale seda istuda lennukis, leida end keelel kaalumas lennujaamahinnaga ent kõrgkaheldava maitsega topsikohvi,
olla ja vaadata kõrvalt valgeid inimesi, pealiskaudse laia joonega elu kommenteerivaid lopsakaid blonde sisselendajaid...


Milline luksus, milline luksus. Sudusse varjatud silmapiir, perfektsed valged linad, mille vahelt vaade tuledesäras 12-miljoni linnale, pehmekspestud valged rätikud, SMEGi külmkapikesest tasuta Sprite ja okseleajava torulõhna ülelõhnastamiseks ülepiserdatud okseintensiivne Lysoliõhk.


Kell on 15.09, delayed flight to Busuanga lendab siiski, stjuuardessid on ilusad, suitsupääsukesega logo rinnal, soolast sööki pole eilsest Turkishi hommikusöögist veel leidnudki.

”Meil on elu keset metsa...”

”Breathe. Recharge. Repeat.” loevad tüdrukud mu kõrval lennukimagasiinist. Hea kopiraiting.


*
”Mina Filipiine ei igatse,” ütleb ilus ja tervislik Marika, ”võrreldes näiteks Baliga.”
Mida me otsime? Reaalsust või valikulise vaatega illusiooni, teenindust, joogat, (kelle)vaimsust*, täiusliku maitsega lattet.
Ma ei tahaks olla mitte üks inimene neilt tänavailt..

Lennuk maandub hoogsa mürtsuga. Coron. Transfeer ootab, 200 pesos each.

*
Mida need inimesed teeks, kui meid ei oleks?
Lennujaamast 800 m kaugusel olen näinud rohkem ehedust ja loodust, kui kogu Vietnami jooksul kokku.

Tolmava sõidutee ääres okastraadil kuivav pesu.

”Ma elan selles sõrestikus.” Suurupi mahajäetud suvilad on paleed.


Läbi Coroni põrkekruiis... Mis koht, mis koht, mis tihedus.
Hm... kas oli nii, et sa mõtlesid lennukis tervelt kaks korda privaatsusest?

”Palun mitte minu peatus, palun mitte minu peatus...”
"Ma'm..."
"Oplaa..."

Coron? Ise näed.. :D

”No service.”


***
1. aprill 2019
01.16
Kui turvaliselt, vanaeuroopalikult koduselt kõlas 10.30ne St Augustini kell, kui veritsevalt.

Lennujaamas ”A love to last” seebikat jälgides mōtlen, kus nad täna hommikul olid?
Viisakalt riides inimesed. Järelikult on olemas kontoritäied, kaubanduskeskusetäied - umbestäpselt 12 miljonit vaid selle asustusüksuse nime all.

”Elekter ja raha”
Turvalisus püsib headusel ja usaldusel, mõtlesin lebades tuules krägiseva öö maailmas.
Ja rahal, lisasin. Sest reaalsus vist. Keskmel, isiksusel?

Kui sa ei ole elanud maal ja kui sa ei ole elanud Nõukogude liidus, kuidas see sulle mõjub?
Et vee tõmbad peale käsi loputuskastis...

Kui illusoorne on turvalisus. Nelja hõreda seina ja katuse psühholoogia.
Kell 3.17 Filipiini kolkaküla nurgataguse õues üle okastraadi meri, kõik kõigub ja krigiseb valjus tuules.
Taevas on piimasädemeid täis, Suur Vanker on linnuteel kummuli käind. Tuppavilksatav mehekuju teisel pool õue. Miks tema ei maga?

Turvatunne, kui saab sissepoole ust jõudes mõtted itelefoni toksida. Elekter.


*
Juhuslikel hetkedel ärkavate, lärmama kukkuvate ent siis jälle tukkuma vajuvate kukkede kired.
Ritsikate ja mere häälte vaikus, mida ei ole, sest vietnami poiste diagonaaltoas keerleb tiivik, nemad kuulevad jällegi minu köhimist.
Naf-Nafi kvaliteedes maja, mida vaibumatu kõikekõigutav tuul iilikaupa ööhaaval maast ja lülidest lahti nagistab. Õhk on pehme ja ei lämmata.
”Sinu toas on see eelis, et aknast puhub tuul sisse,” ütleb Vilma. Seda ta tõesti teeb, aknaklaasi ei ole.
Kahe avaga punutud bambuskorv.

*
Pisike hambaarsti vajavate esihammastega poisike ütleb oma ”Hello!” ja puutub välkkiiresti tillukese käega su nahka.
Välks. Läind.

*
Ebareaalne ebareaalne tuul... paneb hindama olukordi, kui sul on kedagi suudelda, nina vastu vaba nahalappi panna.
03.53, kollased tropid kõrva, 4h und, 2,5h iseennast tuule- ja ajutise eralduse peeglis ja ööd, katse kaks.

Kusagil väga kaugel on Tormi. Paar tundi tagasi mõtlesin, et kas ta kirjutab ise endale tunniplaani või kas saab märkuse?

”Ma vaatan vabal ajal palju iseendasse, see on kaugel,” kirjutas ta kümme aastat tagasi.
Mis põhjusel ma siin olen oma Ilfi ja Petroviga?

*
Jälgida enda suhtumist, arvamisi arvamisest. Naine, kelle kõrval sa lennukis magasid, kes läks isa matustele.

Olin valmis, aga ei olnud valmis.
”Let’s say I work in the theatre.” ”Oh, you’re a teacher!! My sister is a teacher too, what you teach?” ”No, I said theatre, you know - plays...” Noogutab tunnustavalt: ”Her daughter is a teacher too.”

”I take this,” selgitab ta mulle Turkishi pleedi dressikasse peitu mähkides. "I like this."


***
12.48
Hommik.
Introspektsioon - ma olen privaatsuse ja sõltumatuse maniakk. Nähtamatuks tegevat mantlit...
Huh... okei... Vilma oli selle sõbralikkuse nimi..


17.19
Levi ei ole, internetti ei ole, aga The Coca-Cola Company on.
Õhtusöögiks planeeritud pool raskemetallikaevuri riisiportsu on tihedalt tillukesi sipelgaid täis.
Oh, well.

Kuked, meritibud, magama heitva kassi seljaringituskaar.

Õues toimub ”Karaoke for people who can’t hold a tune to save their lives” - sobivalt sai ta alles nüüd aru, et tegemist on kuulsa lauluga. ”I can be your hero, baby! You can take my breath away...”


*
Mida sa täna tegid?
Kuumaveeallikate juures oli pilet, keerasin tagasi.
Ronisin ookeani sees ookeani kohal puu otsas, tukkusin päikeses ja varjus ja lugesin.
”I just called to say I love you” kaja üle lahe ja mingi eriti püsihaukuja koer, kes vist ainsana teadis.
Ookeani sees ookeani kohal.


20.51
Nagu maailm oleks mingi kindlakujuline heliruum, mis servast sulab. Nagu Joosep Toots venitaks pildiservas aegluubis grammofoni... Häältemüra pimeduses. Bambusjalgadega vesiämblikpaadid pimeduses. Prügi pimeduses. Okastraat pimeduses, 10 m sellest selili murdunud jalaga rannalaeval valgel pingil, meri on kõige vaiksem helitekitaja, tuul on vaibunud.

Tähistaevas. ”Neever bee in laav” kordab hele lapsehääl karaookemasina lõputusse tininasse. Siiralt ja mööda.
Need on selle loo ainsad sõnad, selle loo ainus sõnum?

Milleks inimesed elavad? mõtlen ja imestan. Nad naeravad, kümmekond täismeest laulab pool esmaspäeva karaoket. Aga võibolla see ongi see?

Metafooride silmusesse astuvad vaid inimpelguritest vaikust otsivad üksiklased?

”Kukerõõkrõõ!” väänavad kramplikul toonil üksteist ületrumpavad ärakiretud kukekurgud käbi pimeduse.
Rannatäis lapsi, natuke loomaaialõhnaline õhk, tillukesed laineserval siblivad kanad.


”Räägitakse, et Kotofei põiktänavas pesitseb juba igiammu raskelillendustööstuse Heliotroop esindus, 
mis on saanud enda kätte Moskvast kelmustükkide pärast minema kihutatud Usbeki Nektari Ühingu esinduse ruumid.”

”Heliotroobi koosseisus oli kaks inimest: dekoratiivmuru arvepidamise volinik seltsimees Abukirov 
ja dekoratiivvaaside arvepidamise volinik Ženeralov.”

Nagu oleks augustiöö, ritsikad, Karlson on läinud magama, ent püksid toolileenile surisema unustanud. Pisike ühtlaselt usin tiivik pimeduses. Vietnami poiste ukse taga sammuks seisatades kuuldub väikelennuki propelleri kume jõrin...

Kuked on öösiti täiesti häälest ära.
Kaheksa õue kesiselt tempereeritud kukkede kräkärääkkrääõä. Kukkerkrääukruu!


***
9. aprill 2019

Sõidame Eestisse reisile. Mitte koju, vaid pikale reisile. ”Milline imeline maa!” ütleb Juhan Viidingu häälega tema tädu. Bioluminestsentseeruvad vetikad lainepiiril, lõkerdavad, itsitavad, kihistavad, üle kere naervad filipiinod jäävad meist rõõmsuslikulikult üksteist bambusämblikelt tulisoolasesse merre lükkama.

villased sokid asfaldil

“sa oled kogu elu olnud sitt, oled praegu ja oled ka tulevikus mitte millekski kõlbav sitt. sa oled selline sitt, et sult tuleks laps ära võtta ja anda inimestele, keda ma vihkan, sest sina oled sitem sitt.”
lörts

sajatajatar  

sajatajatar 
'piisavalt hea' seeneniidistik
närvirakkude vahel
mikroskoobis sädelev hallitus
võrkkestal kaduaeg 

kuninganna Lear

viharüüs maani

kogu kaitsetuses

sajatajanna/ rünne

**

kui neid asju ees ei oleks

asjad

asjad asjad tee oma

aknast mets kättesaamatu

ja asfalditriibu tarneahel

asjad asjad tee oma püsi.kurat.püsti.

siis...

mis siis?

kui seda metsa ees oleks

lumevaal

hommikuvalguse sinivaal

**

sinu värvid on puudu

verevaene

salasüdameläige

sinunäoline luunikerdus 

selgroos mu

halljumiste sõrmedega ülelibistaja

käeulatusest väljas

mälestus jumalannast

tiivanukkidel istub valu

teraseil terassilmil
imestab

aeglast su elukobavat

õppimist


**
enesearmastaja eneseleid
eneseleidja eneseleib
käär käärinud ajukääru
hing ringrattas hing


"Sa peaksid rohkem blogisse kirjutama." ütles ta.

tema peopesas on mu hingamine
sinu sõrmede vahele vasak käsi
sinu sõrmede vahele parem
poen
rakklähedus, hüvastijätt
(b)ambivalent

Pilved, mille all pilved, mille all järv, millel pilvede peegeldus ja varjud.
Ja nendel pilvedel tiibklaver.

Der über-maler, ööpimedani lonkimist võõras linnas, valgustatud monarhi visandi järgi linna heidetud peotäis rokokoo-aedube ja Ida-Saksa kosmosevallutuspannood. Süüdimatult lõbus. Lähedus. Kättesaamatu. Värviline ja tulisärav kerges nihkes hõõglinn, metrood, intensiivravipalatid, muusad, kunstnikud, haikud ja koristajad.

draakoneid taltsutatakse udusulega
meriluigeudu, millele toetada lõug
kogu maailm korraks ja mõtted
magnetusalduse, ettevaatliku tähniga silmis
draakoneid taltsutab energia
kuklast tõstetavaiks kassipoegadeks
draakoni enese nõidusega
silmade tumeniiske raskus
kirgas
mehest mehe teeb draakon
ja mehe puudutus -
draakonienergia särajaamad hoiavad käimas maailmu
eriti neid, mida ei aimanudki

päikesesoe
hoitud
elus
armastav
tänulik

õunapuulumeakud.

 pilt: kass 

ühel lörtsisel õhtul Overallis. Kaupo Kikkas. kiirgav.

notes to self.

“eeterlikud ja portselanist, lihtsalt lõhutavad.

tunne, et ma olen sinu poolt.

ma kunagi ei kräki jõuga. see ka ebaõnnestumine.

tabamata ime just laval vs tähelepandamatu mees metroos.

4-6h tundi tööd kliendiga /1000-1200 pilti / kliendile valikusse u 400 / üle 10 kätte.

olla iga päev pisut parem inimene ja fotograaf.

ei ühtegi päeva ilma sõnata / pildita.

kolm kuud maksimum on vajalik õppimiseks, mis tehnilises mõttes on võimalik teha. 

intensiivne 10000 h tööd vs oled külaline valdkonnas.

sügavust.

insta - nagu reporteri saade ainult telefonis.

kõigepealt ise pead aru saama ja uskuma, et sa tahad see olla.

aeg. ruum su enda sees on väga palju muutunud.

armastus ja käerauad korraga. ja jumal tänatud, et on.

kui ei saa muud teha, siis tee pilti.

tööta inimesega, mitte fotoaparaadiga - kaamera on tore, aga objektiga peab olema suhe - süda ja hing sisse.

vormimängud / valgus / iseloom - location scout - oh, jumal, tuim nühkimine.

15-16 km Londonis jalutad ja skaudid ja keegi ei maksa.

me ei näe ennast ise kunagi peeglist ilusas valguses + soovmõtlemine.

nõrgestad karakterit, kui liiga palju valguse mambodzambot teed.

kui see korp. hoor olemine võimaldab mul kunsti teha.

kas sured nälga või kibestumusse?

lähiportree / näomaastik.

12x pildistanud, seekord vahetasime sõna A. Pärdiga.

palju räägin, aga mitte pildistamise ajal.

2h juttu 1 min pilti.

pigem pildistan 10 min intensiivselt kui 2h. 

ei taha väsitada.

eeltöö eeltöö.

muusika müümine vs ausus, kuvand vs päriselt.

ma ei oska eriti photoshoppi.

al 18 a tōsiselt pildistanud, kōik vead olen ära teinud.

mida abstraktsem on inspiratsioon, seda parem. stoori taga, seos, mõte = väärtus.

lugu on taga pikk, aga pilt on imelihtne.”

pikaliniitevelus heli: Henning Kraggerud “Between the Seasons” 

See ja Patti Smith. Kass, kas lepime kokku, et poolelamise lõpp? (pehmendatud versioon).

Kaks vana naist jooksevad ilmaga võidu. Mina puuladvas üle korstna, kuuskedele vööni. Rohelises kohinas sirge rahulik nigu vanasti kui õunapuud veel laevad olid.

ma nägin täna öösel unes, et ma teadsin, et ma suren umbes pooleteist tunni jooksul. vastu vaidlemata ja rahulikult.

ja mu põhimure oli, et mu arvuti desktopil valitseb kaos. 

et kellelgi pole aega aru saada. 

et keegi ei saagi kunagi teada, mis oli mu tegelik sisu.

hm.
(ja et ma peaksin oluliselt täiendama faili "playlist mu matuste jaoks")

pilt: kass

Sama viissekundi sees rähnitärin ja sookurekruu.
Kevadelõhnaline turbulents.

"The Forgetting of Air" by Francesca Grilli @ Homo Novus festival. 
Ma mõtlen, mõned inimesed ei satu eluski nii ilusasse keskkonda. Ja siis mina. Minul on võimalus seal olla, kondenseerunud hingeõhu ja tähenduste kihiga kattuda ja seda jäädvustada. Kogu see ilu. Mjau. Multiversum, aitäh!

Kas kivi on loodud veerema või sammalduma?
Kas inimene on loodud veerema või loodusega ühte sulama?

 pilt: kass Mis juhtub kassidega, kui jahtuvad kaminad?

pilt: kass

pilt: kass

Holy Motors. 
vol2.

“meelitada euroopa neogeeniasse natuke pinget,” ütleb mu aju hetk enne uneruumi kukkumist.
"...kuidas palun?"

Neogeen on kronostratigraafiline üksus (ladestu) ning geokronoloogiline üksus (ajastu). Neogeen vastab ajavahemikule 23,03–2,588 miljonit aastat tagasi. Neogeen kuulub Kainosoikumi aegkonda. Neogeenile eelneb Paleogeen ja järgneb Kvaternaar. Neogeen jagatakse kaheks ajastikuks.

"Emme, miks su lemmikasi on magamine?"
"Sest see võimaldab mul minna kõige sügavamale enda sisse. Kõige põnevam koht, kus ma kunagi käinud olen."

kodumeri.
Pilt: kass

pilt: kass, kassipildid makarevitš

mis su eesmärk on?
puuotsasmerekohalpäikesekäes.

pilt: kass

pilt: kass

Pilt: kass

november.
pilt: kass

"Niiviisi muidugi just tulebki lohedega rääkida, kui sa ei taha oma õiget nime paljastada (see on sinust tark) ja kui sa ei tihka neid ka otsese keeldumisega vihale ajada (see on samuti väga tark). Ükski lohe ei suuda mõistujutu võlule vastu panna ega keelduda tõe äraarvamisega aega raiskamast."

kelle jaoks sajab vihm?

vihmajärgsele seisjale.
et vaikuses okstelt langevad pärlid näitaksid orava teekonda ladvarajal.
helitud pärlid.

ja veel ühe kraavi taga ootab mind metskits. päikese ootel roostekollased sõnajalad ja kaks pohla.
aga seda ma veel ei tea.
seeriast: läksin lihtsalt korraks õue.

"Aga kolp naeris jälle, seekord oli tema hääl kaastundlik, peaaegu sõbralik. "Tuleta meelde, mis ma sulle aja kohta ütlesin," ütles ta. "Kui olin elus, siis uskusin ma - nagu sinagi -, et aeg on vähemasti sama reaalne ja käega katsutav nagu ma ise, ning võibolla veel reaalsemgi. Ma ütlesin "kell üks", otsekui oleksin selle kusagil kaardi peal leidnud, ning ma lasksin ennast tagant kihutada ühest minutist teise, päevast päeva, aastast aastasse, otsekui oleksin ma tõesti liikunud ühest paigast teise. Ma elasin nagu iga teinegi inimene majas, mis oli kinni müüritud sekundite ja minutitega, nädalalõppudega ja aastavahetustega, ega väljunud sellest enne, kui ma surin, sest sel majal polnud ühtki teist ust. Nüüd ma tean, et ma oleksin võinud minna läbi seina."

Molly pilgutas segaduses silmi, aga Schmendrick noogutas. "Jah," ütles ta. "Nõnda käituvad tõelised võlurid. Aga kell on siis..."

"Kell ei löö kunagi õiget aega," lausus kolp. "Haggard rikkus kellavärgi juba ammu, kui ta püüdis ühel päeval temast mööduvast ajast kinni krabada. Aga sul on oluline mõista, et see pole tähtis, kas kell lööb järgmiseks kümme või seitse või viisteist lööki. Sa võid ise oma aega määrata ja alustada lugemist ükskõik kust. Kui sa seda mõistad - siis on suvaline ajahetk sinu jaoks õige aeg.""