Corto Maltese Ameerikas

Esimene IDW Corto Maltese kogumik, mis püstitas isikliku rekordi - amazoni USA-s 29. detsembril tavapostiga teele pandud pakk oli 31. jaanuari keskpäeval kulleriga Tallinnas ukse taga

Euroopa koomiksitel ei lähe USA-s just ülemäära hästi, sealhulgas klassikal. Asterix ja Tintin on muidugi tuntud, aga üldiselt on nad üldpildis üsna marginaalsel kohal. Näiteks ka Hugo Pratti romantiline seikleja Corto Maltese on üsna tundmatu, kuigi "Soolase mere ballaadi" peetakse ju esimeseks koomiksiromaaniks.

Nüüd siis lubab IDW kirjastada kvaliteettõlgetena kogu Corto Maltese sarja. Kokku peaks ilmuma tosin mustvalget albumit, esimene neist ilmus juba detsembris 2014. Aastal 2015 ilmub kolm albumit, 2016 ja -17 igas kvartalis üks. Seega saab kogu sari lettidele kolme aastaga.

1991. aastal ilmunud Umberto Eco eessõna, maakaartide ja ohtrate kostüümi- ning paigavisanditega värviline album, mille ostsin elu esimesl Pariisireisil 1996

Eelmainitud "Una ballata del mare salato" alustas ilmumist aastal 1967 ajakirja järjeloona. 1976 koguti ribad Prantsusmaal raamatuks kokku ja kohe sai see ka Angoulême'is parima realistliku tõlkealbumi tiitli. Corto Maltese raamatuid on ilmunud üsna mitmes formaadis ja suuruses, mis tähendab, et originaalribasid on raamatute lehekülgedeks mitmel moel lõigatud ja paigutatud. Lisaks on olemas ka värviline versioon. 

Ameerika versioonid võrreldes värvilise prantsuse albumiga

Tegelikult on ka USA-s tehtud mitu katset Cortot ilmutada. NBM kirjastas juba üheksakümnendatel rea mustvalgeid albumeid ja tegi aastal 1996 ka katse sari vihikutena järgnema panna. Minu teada ilmus neid vihikuid küll ainult kaks.

Ameerika vihik ja prantsuse album

Samas, kui vaadata, siis on vihikutes säilitatud suure prantsuse albumiga sama kompositsioon, kuna aga USA vihiku formaat on tunduvalt piklikum, on teises osas lehekülgede ülaserva ruumitäiteks lisatud veel geneeriline korduv pildiriba.

Prantsuse albumi võrdlus 2013. aastal ilmunud Universe'i raamatuga

Viimane katse enne IDW-d tehti võrdlemisi hiljuti, kui märtsi 2013 ilmus kirjastuselt Universe värviline väikeses formaadis 254 lehekülge paks "Soolase mere ballaad". (Tegelikult küll on juba nimes kirjas tõlkeviga - Salt Sea, mitte Salty Sea, nagu peaks) Kuigi failid saadi Itaalia kirjastusest, oli väike formaat õnnetu valik, sest rikkus tihti loo visuaalse struktuuri ja lehekülgede kompa, ka lõigati kaadritest vajadusel suured tükid ära. Lisaks on failide must joon madala resoga ja silmnähtavalt sakiline. Üleüldse tundub, et värviline versioon ei ole fännide hulgas üldse mitte hinnatud.

Uus IDW raamat on aga igati kvaliteetne ja ilmselt üks ilusamaid ingliskeelseid tõlkekoomikseid. Formaat, lakkadega kaaned, hea paber, kõik on paigas. Loomulikult pole ka sisus vaja kahelda - tõlge on esimest korda tehtud otse itaalia keelest, tõlkijaks on romaani keelte professor Simone Castaldi. Esimesena ilmunud raamatus on kuus lugu varastest seitsmekümnendatest, viimasena tuleb "Soolase mere ballaad", ms veel teiselt kirjastuselt saadaval. Ühesõnaga - jälle on olemas üks kvaliteetsari. Kes veelgi ilusamaid raamatuid soovib, võib oodata ära sama sisuga kuus originaalsuuruses koomikseid sisaldavat kõvas köites raamatut. Nende kaasi kaunistavad Pratti akvarellid ja sees on igaühes lisaks kahe pehmekaanelise raamatu sisule hulk lisakraami - esseed, fotod ja taustamaterjalid.

LISANDUS:
inforikas intervjuu sarja toimetajaga
veel üks intervjuu tõlkijatega 

Koomiksid Euroopas ja Ameerikas

Kui päris viimased ajad välja arvata, ei lähe Euroopa koomiksil (kui selle all mõelda peamiselt prantsuskeelset bande dessinéed) USA turul just ülemäära hästi. DC proovis koostööd Humanoidsiga ja kirjastas näiteks Enki Bilali ja Yves Chalandi albumeid, Marvel andis välja Soleili Sky Dolli ja Universal War One kogumikke. Kõik sellised koostööd kippusid aga üsna ruttu kokku kuivama.

Ameerikas ja Euroopas on lihtsalt väga erinevad koomiksikultuurid. USA on harjunud floppy'ks kutsutavate perioodiliste vihikukestega, mida viimasel paaril aastakümnel on hakatud hiljem ka kogumikena kirjastama. Sellise kombe teetähiseks võib pidada edukaid Vertigo seriaale, eelkõige "Sandmani", aga muidugi ka sellesama DC klassikalist "Wachmeni", mis mõlemad müüvad hästi tänase päevani. Pikapeale hakkas paperbackidele lisanduma ka kallimaid kõvakaanelisi versioone, kuni jõuti ülipaksude ja suureformaadiliste "Omnibus"- või "Absolute Edition"-tüüpi luksköideteni.

Üks viimaste aastate suund on ka vanade klassikaliste leheribade ja sarjade kogumike massiline ilmumine. Neid on tõeliselt palju, alates Lloyd Gottfredsoni ja Carl Barksi kogumikest Peanutsi, Popeye ja Milton Caniffi sarjade ja Tascheni hiiglasliku "Little Nemo" kohvrini. Seejuures on kvaliteet enneolematult hea, taastatud on nii tušijoon kui rastrid ja värvid. Võib väita, et nii mõnigi vana koomiks ei ole kunagi nii hea välja näinud kui nüüd.

Samal ajal on Prantsusmaal igakuiste konveierkoomiksite asemel pea alati kombeks olnud autorisarjad ja -albumid, mis ilmuvad ehk korra aastas suures formaadis kõvaköitelise albumina. Mõnel kirjastusel on ka oma ajakirjad (nagu Dupuis' iganädalane "Spirou"), kus tulevane album enne järjeloona läbi käib. Aga põhiline on ikkagi vana hea suur albumiformaat.

Loomulikult on ka sealmail väga märgatav mangakoomiksi osakaalu kasv, aga oma 5000 iga-aastase koomiksiraamatu hulgas domineerib siiski kodumaine toodang. Samas pole kahtlust, et prantsuse keelde tõlgitakse ka kogu maailma juhtiv koomiksikirjandus, sealhulgas USA superhero albumid, mis tihti on tehniliselt parema kvaliteediga kui origiaalid. Väga ilus näide prantsuse tõlke kenadusest on kasvõi Jeremy Bastiani piraaditüdruku raamat.

Kuid ka Prantsusmaal on viimastel aastatel toimunud muutusi. Kordustrükid, kus mitu varasemat albumit või minisari on ühtede kaante vahele toodud, on tihtipeale väiksemas formaadis ja elitaarsemal paberil. Ka siin ilmub suuri luksköiteid, millest mõnes koomiksileheküljed nende võimalikult originaalilähedasel 1:1 kujul ära on trükitud. Sarnaseid suuri ja kalleid raamatuid teeb USA-s näiteks IDW oma "Artist's Edition" sarjas.

Kui prantslased kirjastavad vaevata mistahes kandis tehtud koomikseid, siis USA-s on suureks takistuseks olnud justnimelt formaatide erinevus. Kuna riiulid on olnud kohandatud vihikute mõõtudele, siis tehakse Euroopa koomiksialbumid sageli pisemaks ja pehmekaaneliseks. Reaalsuses tähendab see seda, et kandilisema leheküljega prantsuse album muudetakse sama laiaks kui USA vihik, ehk siis oluliselt väiksemaks nii sellestamast vihikust kui muidugi originaalist. Pildid muutuvad kribuks ja arvutis küljendatud tekstid veel eriti pisikeseks. Tulemuseks on väga halvasti loetav raamat, nagu neid teeb näiteks NBM. Pole ka ime, et ostjaid ja lugejaid vähevõitu, need raamatud lihtsalt eeldavad head silmanägemist.

Viimastel aastatel on Euroopa koomiksite tõlkeid ja nendega tegelevaid kirjastusi siiski hulgaliselt juurde tulnud. On nii neid, kes otsivad tõlkimiseks huvitavaid albumeid ja autoreid, aga on ka paar prantsuse kirjastust, kes on ise aktiivselt USA turule tulnud - Humanoids näiteks. Aina enam Euroopa koomikseid jõuab USA turule, mis tähendab, et hoopis levinuma inglise keele kaudu jõuab prantsuskeelne koomiks nüüd aina rohkem ka kogu maailma lugejateni. Infot tuleb aina juurde ja seda ei pruugi olla just lihtne leida. Netis tuulamise asemel on seda ilmselt kõige lihtsam teha  Facebooki gruppi Eurocomics USA Invasion jälgides.

Väikese kõrvalpõikena tuleb lõpuks tõdeda, et ka meie põhjanaabrid soomlased on koomiksiekspordis aina edukamad, ja seda mõlemal pool ookeani. Hiljuti ilmus USA-s metallikoomiks "Perkeros", uueks nimeks "Sing no Evil", juba varem tuli Dark Horse'ilt "Pikku Närhi" ehk "Jaybird". Ja ainuüksi 2015. aasta alguses tuleb Prantsusmaal välja vähemalt kolm uut soome tõlget, mis näha ka juuresoleval pildil.

Kõhe Folk Tallinnas

We organized small folklore-themed comics exhibition in 2014, first in Helsinki, then in Tallinn.

Ühel hetkel jõudis pakitud näitus tagasi Tallinnasse.

Algselt pidi "Kõhe Folk" Tallinnas varasemate näituste kombel üles saama festivali "Animated Dreams" ajaks, aga viimasel hetkel selgus, et tuttav koht oli juba Soome animatsiooninäituse poolt hõivatud. Seetõttu nihkus näitus hilisemaks, aga kokkuvõttes ehk polnudki see halb, sest nii sai näitusüleval olla ligi kolm aastalõpunädalat.

Tallinna näitusele lisandus ka kolm uut lugu, mis ühel või teisel põhjusel suvel ei valminud. Kokku oli Solarises näha seega 13 folkloorikoomiksit.

Soomes oli näitusel lugemiseks ka kolmes keeles selgitavad sisukokkuvõtted, pisut lühendatult lisasime eestikeelsed seekord ka näituse sisukorrale.

Harjumuspäraselt sai seegi koomiksinäitus riputatud Eesti Koomiksiseltsi stendidele, mille konstruktsiooni autor on siinkirjutaja.

Nagu ikka, algas püstitusoperatsioon kusagil kella 23 paiku. Seekord oli stende nelja asemel kolm ja kui poleks olnud vaja tegeleda ka eelmise muusikanäituse eemaldamisega, oleksime hoopis kiiremalt hakkama saanud. Aega läks üle kolme öise tunni.

Järgneval päeval kolis näitus platsi vastasserva.

Vahel püstitas ETV "Ringvaade" oma võttetehnka otse stendide vahele...

"Kõheda Folgi" lugu ei lõpe detsembris 2014. Edasi kolib näitus Tartusse, et tulla sealt tagasi Tallinnasse, koomiksikollektsiooni arendavasse Paepealse Raamatukokku. Ja, ega tea, koomikseid ilmselt lisandub veelgi, välistatud pole ka trükis. Aga see on veidi kaugem tulevik, enne jõuab Eesti Koomiksiseltsilt ilmuda veel mitu koomiksiraamatut.

***

PS: 30. detsembri õhtul käisime Solarises ja tunnikesega oli näitus kokku pakitud ja asus teele järgmisse paika...

Kõhe Folk Helsingis

We organized small folklore-themed comics exhibition in 2014, first in Helsinki, then in Tallinn.

Korraldasime Eesti Koomiksiseltsiga selgi aastal väikse koomiksinäituse. Kui kahel eelmisel korral olid üheleheküljelise koomiksi teemadeks eesti filmid ja muusikapalad, siis seekordne näitus "Kõhe Folk" põhines kõhedamat sorti folklugudel. Pikkuseks seekord kaks lehekülge ja osalejateks inimesed, kes varem juba koomikseid teinud ja avaldanud.

Augustis 2014 oli valmis kümme koomiksit. Valik, nagu ka pärast seinal rippudes välja paistis, sai meeldivalt mitmekesine nii stiililt kui teostuselt. Oli koomiks, mis oli täies mahus pliiatsiga paberile pandud, oli täisdigitaalset, oli digijoonistust, vektorit ja tavapärast arvutis töödeldud-värvitud joonist. Ka sisu üle ei saa kurta - päris loetav kraam sai kokku.

Kõik kakskümmend lehekülge, plakat ja sisukord said trükitud kapadele...

..ja pakitud kotti, et kõik see 25. augustil Helsingisse viia. Oli nimelt kokkulepe, et "Kõhe Folk" ehk "Kammottava kansa" läheb esmalt üles sealsesse Eesti Majja, kus ta jääb vaadata ka septembri alguses toimuva Koomiksifestivali päevadel.

Ilm oli vihmane ja veerandtunnine teekond trammiga kesklinnast künklikusse äärelinna võttis aega.

Aga kohale saime ja paari tunni pärast oli ka näitus üleval. Samal ajal möödusid akna tagant ka päeva kõige kõvemad vihmahood.

"Kammotava kansa" oli Helsingis näha 26. augustist 12. septembrini ja, nagu vastukajadest kuulda oli, meeldis maja külalistele.

I: Noored Eesti Illustraatorid

There's a new artbook out - collective book about 47 young Estonian illustrators.

Eestis on ilmunud üks üsna tähelepanuväärne raamat - Elina Kasesalu mõtles välja, viis Hooandjasse ja toimetas trükki koguteose "I: Noored Eesti Illustraatorid". Raamat sisaldab 47 eesti nooremapoolse illustraatori loomingut. Igale neist on kakskeelses raamatus pühendatud neli lehekülge, millel nimi, foto, kontaktid ja ühed-samad küsimused-vastused, ülejäänud pinna täidavadki pildid.

Valik on loomulikult subjektiivne ja ilmselt sõltunud koostaja tutvusringkonnast, aga autorid siin on siiski üsna mitmekesised. Seda nii kogemuselt kui vanuselt, mõne puhul torkab tudenglikkus ka ilmselgelt silma. Tundub, et puhtalt arvutis tegutsejaid on väga vähe, enamus joonistab oma asjad paberil ja siis järeltöötleb neid mingil moel ka digitaalselt.

Olin alguses raamatu autori-kaupa ülesehituse osas mõnevõrra skeptiline. Mu enda lemmikud sedasorti kogumike seas on prantslaste asjad, eriti Gorilla Artfare blogi artbook, kus raamatu sisu on pigem temaatiline, pildid moodustavad sarnase terviku ja autorite andmed on kõik lõppu kokku koondatud. Selline raamat, mis koosneb üksteisele järgnevatest autoritest on tihti kuiv ja kataloogilaadne, ka sisu ei ole seetõttu ühtlaselt huvitav ja läbikomponeeritud.

Siin aga tegelikult see struktuur töötab, autorid on järjestatud üsna vaheldusrikkalt, mistõttu ei saa öelda, et raamat mõnes osas silmatorkavalt ära vajuks. Samas tundub, et päris kõik autorid endale aru ei andnud, et see kogumik on põhimõtteliselt nii visiitkaardiks kui ka võimalikuks vahendajaks mõne tulevase tööpakkujaga, ega valinud siia just parimat ja mitmekülgseimalt valikut oma loomingust.

Üsna kiirelt tuleb pähe ka mitu tegijat, kelle koht oleks päris kindlasti pidanud siin raamatus olema, kes aga siiski puuduvad. Ka on vähe sellist lihvitud ja kalligraafialaadset joont, mida mina isiklikult huvitaks. Nagu ka selliseid kommertslikuma joonega autoreid, keda ka kasvõi mõne lasteraamatu lehekülgedel ette kujutaks.

Raamat on formaadilt väiksem kui ma arvasin, katmata paberil lähevad tumedamad pildid pisut probleemseks ja kambaga lehitsedes jäi silma ka üks piinlik trükiviga, aga üldiselt on siiski täiesti tänuväärt dokument eesti illustratsiooni tänasest ja ilmselt veelgi rohkem homsest päevast. Kuuldavasti on plaanis ka järgmine samalaadne kogumik, mis ilmselt mõne eelmainitud puuduse ära täiendab.

Serge Clerc - Rockikogumik

Serge Clerc (1957) on üks prantsuskeelse koomiksimaailma klassikuid, itaalia juurtega kunstnik, isa kommunist, ema katoliiklane. Juba 17-selt alustas ta tööd legendaarses ajakirjas Metal Hurlant, olles enne sõpradega oma provintsilinnakeses paar fanzine'i ilmutanud, sealt julgust saades oma näitepilte Moebiuse väljaandesse saatnud, ning, saanud kutse toimetusse, kaks kätt taskus, Pariisi kolinud. Algselt ulmeline, arenes tema joon edasi ja jõudis läbi kõigi sci-fi ja Tardi mõjude lõpuks stiilse ja selge "aatomi-stiilini". (Atom style on teatavasti Tintinist alguse saanud ligne claire-stiili alajaotus, mille sisu ja visuaalia ammutab inspiratsiooni optimistlike viiekümnendate stilistikast.)

Aastal 1976 ilmusid ta esimesed pildid ajakirjas Rock&Folk, esimene album - Le Dessinatieur Espion - tuli 1978, samal aastal ilmus ka esimene pilt briti muusikalehes New Musical Express. Sellel oli The Stranglers, järgnesid veel paljud-paljud teised. Siis tulid kaastööd ajakirjadele Hollandis ja Jaapanis ning näitus New Yorgi rockiklubis. Kaheksakümnendad oma klubide, ajakirjade ja poppmuusikaga oligi Serge Clerci kuldaeg.

Muusikal on ta loomingus üldse üsna oluline koht. Nüüd koguski kirjastus Dupuis kokku tema rockiteemalised illustratsioonid ja koomiksid ning andis neist välja massiivse 380-leheküljelise raamatu "Intégrale Rock", mis sobib riiulis ideaalselt täiendama sama kirjastuse mõnevõrra õhemat kogumikku "Phil Perfect".

Raamatus on umbes 550 pilti - koomikseid, plaadikaasi, postereid, ajaleheillustratsioone, kalkale tehtud visandeid, mida iganes, osa neist varem avaldamata. Materjali on mitmetest aastakümnetest tänapäeva välja, läbi piltide on ka väga hästi näha autori stiili areng ja selginemine. Tegelikult võib öelda, et kusagil 1982. aasta paiku oli talle iseloomulik selgete ja lakooniliste joontega stiil juba praktiliselt paika loksunud.

Üldiselt koosneb kogu see massiivne teos piltidest, ainult alguses on umbes 30 lehekülge pikk autori töömeheelust pajatav essee. Toda illustreerib lisaks fotodele ka hulk noorpõlve-joonistuste-kujulist komprat. Päris vinge raamat, mille teeb veel vingemaks see, et tiraaž oli kõigest 2500 ja kõik raamatud sisaldavad alguses Serge Clerci originaalsignatuuriga akvarellpaberil alguspilti!

Prantsuse koomiksikujud

Poppskulptuurist kui hobist või valdkonnast ei ole just üleliia palju raamatuid olemas. Ilmub küll ajakirju, mis pühendatud mudelitele, anime-kujudele ja isegi garage kit-tüüpi horror- ja fantaasiakujudele, loomulikult on ka Internetis hulgaliselt nii kodukaid kui foorumeid. Raamatutega on aga, jah, kehvasti. Kiirelt meenuvadki vaid ühe märuli-lelude (action figure) skulptori loomingust pajatav raamat "Babes, Beasts, and Brawn", hiljutine pop-lelude autorite ülevaade "We are Indie Toys" ning väga korralik ja sisukas poppskulptuuri õpik "Pop Sculpture: How To Create Action Figures and Collectible Statues".

Nüüd on ilmunud ülevaateraamat Prantsuse-Belgia koomiksimaailma kujukestest ja nende autoritest - "Les sculpteurs de BD". Raamat on põhjalik ja väga kvaliteetsete fotodega, kuuldavasti tegelesid autorid selle koostamisega aastaid. Loomulikult on siin rõhk oma kandi koomiksitel, nagu Asterix, Tintin, ja Spirou ajakiri kõigi oma kuulsate tegelastega, kuid Prantsusmaal toodetakse ka Star Warsi ja teiste rahvusvaheliste kaubamärkide tegelaskujusid.

Üks suur erinevus võrreldes angloameerika samalaadse valdkonnaga torkab aga juba pealiskaudsel lehitsemisel silma - prantslastel on hoopis suurem huvi kõiksugu koomiksites kasutatud sõiduvahendite vastu, seestõttu on mõni kunstnik vaat et pühendunudki autode, lennumasinate ja rakettide modelleerimisele. Selliseid sõidukimakette on hulgaliselt ja sageli istuvad seesuguses sees ka tuttavad koomiksitegelased. Ka on mõned prantsuse kujud uskumatult suured, seda ka hinnanumbrilt.

Igatahes on tegu päris asjaliku raamatuga, kus lisaks skulptoritele ja stuudiotele-firmadele saab ülevaate kogu aastakümnete jooksul toimunud tegevusalast, alates konarlikest Tintini leludest kuni  tänapäevaste lihvitud skulptuurideni välja. Ka räägitakse fotoseeriate abil lahti autorite töömeetodid ja päris mitmete kujude sünnilood, andes nii lugejaile ülevaate ka kogu loomisprotsessist, vajalikest materjalidest-tööriistadest alustades kuni vormide valmistamise ja kujude värvimiseni.

Igatahes - kes ise alaga tegeleb, saab siit küll päris palju kasulikku teada. Usun, et ka tavalisel koomiksihuvilisel on huvitav näha, kes ja kuidas lemmiktegelasi paberilt käegakatsutavateks kujukesteks võlub. Mulle endale tunduvad küll mõned prantsuse poppskulptuurid koomiksipiltidega võrreldes kuidagi steriilsed ja puised. Aga tervikuna on sealkandis ikkagi mitmeid meistreid, kelle loominguga tutvuda tasub. Peale seda raamatut on skulptuure ja autoreid igatahes hoopis lihtsam kokku viia.

Roman Muradov - Yellow Zine 5 ja teised

Roman Muradov on üks viimaste aastate siilsemaid uusi illustraatoreid ja koomiksitegijaid. Moskvast pärit kunstnik elab San Franciscos, naudib pikki sihituid jalutuskäike ja joonistab selle kõrvalt äärmiselt esteetilisi illustratsioone kõiksugu kuulsatele klientidele. Sügisl 2014 ilmus kirjastuselt Nobrow Muradovi (In a Sense) Lost and Found, vist isegi esimene tema suurem koomiksialbum.

Ise koostab Roman Muradov oma koomiksilugudest väikeseid raamatukesi nimega Yellow Zine. Kui uus selline valmimas, paneb ta püsti järjekordse Kickstarteri kampaania ning müüb neid väga mõistliku hinnaga nii ühekaupa, koos mõne varasema koomiksiga või isegi ühes linoollõigete või tellitud originaaljoonistustega. Tegelikult paneb ta igasse postipakki nagunii lisaks mõne oma joonistuse. Nagu pildiltki näha, saingi mina koos Yellow Zine 5 ja Picnic Ruined raamatukestega kaasa postkaardi ja originaalvisandi. Peaks uurima, kus loos seesugune tegelaskuju esineb... Piknikuraamat on seejuures signeeritud. Ja nagu sellest veel vähe oleks, sai iga ostja alla laadida ka kõigi varasemate asjassepuutuvate raamatute pdf-failid.