Liz bust - moulding #07

Liz bust's mould right after opening...

(There is neat optical illusion on the next photo - look at the face in the mould!)

...and after some quick clean-up:

Actually, there were some annoying bubbles, but I tried to fix/fill them with some silicone and a needle.

Liz bust - moulding #06

Here it is - silicone cube with Liz bust somewhere inside it, cured and removed from the Lego shell... The question is - can I open it? Was there enough vaseline, so the mould will open without using a knife?

Lihapallivihm

Animafilmide raamatuid on mitmesuguseid. Kehvema otsa omad sisaldavad ähmaseid filmikaadreid ja pealiskaudset udujuttu, mis otsekui kirjutatud inimeste hilinenult kinno meelitamiseks. Vahel ilmub seesugust mõttetuvõitu kraami ka headest filmidest, "Coraline" oma olevat näiteks seesugune. Kuid on ka hoopis paremaid raamatuid, kus valmimislugu põhjalikult ette võetud ja kus sees hulgaliselt filmi tegemisel valminud kunsti. Positiivsema poole peal on kindlasti Pixari filmiraamatud, kus filmikaadreid praktiliselt polegi. Samas aga ei nimetaks mina ise neid küll omas vallas parimateks, nii mõnigi konkureeriva stuudio film on tegelikult veelgi kobedama paberist kohtlemise osaliseks saanud.

"Cloudy With A Chance of Meatballs" oli üllatavalt vaadatav film, täis totakat toimuvat ja mõnusat teravat huumorit. Raamatust olevat olemas kaks varianti ja see uhkem on igatahes omasuguste seas üks paremaid. Kõvas karbis raamat (asjalik arvustus siin) sisaldab tavalistele lehekülgedele lisaks veel mitut ümbrikut eraldi piltidega, lahtivolditavad suuremaid illustratsioone ja lisaks kummalist suureformaadilist kleepsuraamatut, kus nii maasikas, banaan, šokolaad ja kõik muu lõhnavad just nii nagu päriselt!

Kuigi filmi enda stiil on teleanimatsioonilikult ümar ja isegi imelikult lihtne, on raamat kubinal täis vinget kunstnikutööd, tegelasvisandeid, toimumispaiku ja kõike muud, mida ühe animafilmi tarvis vaja paberile panna. Tähelepanuväärseimad kunstnikud, kelle pilte siin näeb, on kindlasti Robin Joseph ja Deanna Marsigliese, kelle stiilinäited kergeks tutvustuseks ka allpool.

Liz bust - moulding #05

Second side is curing... Now I just need to wait and hope there was enough vaseline, so the mould will pop open when ready and I don't have just a block of silicone with statue in it...

Ca 1/3 of the mould is recycled silicone from older moulds, cut to small cubes. On my similar older moulds I used cardboard inside the Legos for better sealing, but not this time. The cracks between the Lego blocks don't leak that much, but I bet that the cleaning will be pain.

Liz bust - moulding #04

First layer of silicone for the second side.

Liz bust - moulding #03

First side of the mould is ready.

Indy bust - What's out there?

This is a collage of some of the Harrison Ford statues, busts and toys, mostly based on Star Wars, Indiana Jones and Blade Runner. Some are official, some are garage kits; some are life size, some 1:6 or 1:4 or whatever scale the sculptor or producer wanted. I have some more examples I couldn't fit here, but it's pretty clear that it's not easy to sculpt Harrison Ford the way the result really looks like him.

Robin Hood

Robin Hood drawing for Joonistajad koos blog.

Vabariiklik kodune kiluleib

Midagi on mäda Eesti Postis

This entry is about problems with Estonian Post.

Tundub, et Eesti Post on võtnud uueks kombeks pakkide kättetoimetamise asemel nende salajase ja paar nädalat kestva kes-teab-kus vedeldamise ning siis adressaadile teatamata saatjale tagasi lähetamise. Vähemalt selline mulje kipub vägisi jääma...

Olen väga pika staažiga net-shoppaja - kusagil 1995. aasta oktoobri kandist vist, ehk Amazoni poe alguspäevadest peale. Kogu selle aja jooksul on pakijamasid ette tulnud väga vähe ja neistki enamus on juhtunud brittidega (kes absoluutselt ei valda ei internetti ega netikaubandust). Teine kriitilisem hetk oli omaaegse anthraxi pulberkirjade hüsteeria päevil, mil paar cdnow.com saadetud metallkarbis DVD-d ära varastati.

Muidu aga polegi erilisi jamasid esinenud, seetõttu on viimastel kuudel toimuv kergelt imeliku maiguga. Järgnevalt kolm näidet iseenda elust:

ESIMENE
Ostsin septembris Kanada raamatupoest neli raamatut. Ma pole neid siiani kätte saanud.

TEINE
2010. aasta 13. jaanuari ennelõunal helistati mulle äkitselt Eesti Postist (kust mu number?) ja küsiti, kas ma oma pakile järele ei tule? Ja kui ei tule, siis nad saadavad selle tagasi. Kuulsin paki saabumisest esimest korda, MITTE ÜHTEGI tavapärast pakiteadet polnud mu Peapostkontori postkastis selle kohta olnud. Ja kui ma poleks telefonile vastanud, olekski pakk läinud samal päeval Amazoni tagasi ja ma oleksin jäänudki seda ootama.

Loomulikult läksin ma samal päeval pakile järgi, sain Amazoni saadetud raamatu kätte ja kuulsin, et arvuti järgi oli see kohal juba 28. detsembril. Seega kaks nädalat varem! Kusjuures - päris aasta lõpus teisel pakil järel käies küsisin ma, ega's mulle mõnda muudki pakki saabunud pole. Siis ei näidanud arvuti, et midagi mind ootaks.

KOLMAS
Maksin 22. veebruaril postkontoris oma nimekasti arve ja küsisin ühtlasi võimalike saabunud postipakkide järele. Hetk enne seda vaatasin muidugi ka postkasti, mis oli tühi. Selgus, et pakk on täiesti olemas, taas kord raamat Amazonist. Sain selle kätte, meel rõõmus ja puha, kuna Amazon prognoosis paki saabumise hetkeks 23-ndat veebruari. Saabus seega üsna täpselt!

Aga kas ikka saabus? Nimelt oli postikoti küljes silt, mille templi kohaselt oli see Tallinna Põhja Kandekeskuses juba KOLMANDAL VEEBRUARIL! Ehk praktiliselt KOLM NÄDALAT VAREM!

Kus see pakk kõik need kolm nädalat oli?
Miks ei oldud mulle selle kohta postkasti pistetud MITTE ÜHTEGI pakiteadet?
Kuna pakk oli juba nädalaid siin, siis kas ta oleks saadetud üsna kohe Amazoni tagasi kui ma ise juhuslikult poleks küsima juhtunud?
Miks ei oska keegi seletada, milles on põhjus?

Postimaja kassast öeldi, et pakiteateid trükivad inimesed, kes töötavad nimekastide osakonnas ja nende ülesanne on pakiteateid väljastada.

Nimekaste valvav tädike teatas kurvalt, et neil ei ole üldse kassaterminali, millest saaks pakiinfot järgi vaadata ja ilmselt siis ka pakiteateid printida ning et nemad saavad pakiteated ja postkasti arved ülevalt korruselt ja panevad siis need lihtsalt kastidesse.

JÄRELDUSED:

• Eesti Postis valitseb organiseerimatus ja korralagedus ja see ei ole ilmselt vahetult klientidega tegelevate inimeste süü.
• Pole mingilgi moel võimalik garanteerida, et postipakk adressaadini jõuab, sest Eesti Post lihtsalt ei teata paki saabumisest ja saadab selle tagasi.
• Kui pakil ON saatja aadress, läheb see saatjale tagasi, nii on mulle mitmel korral postkontorist väidetud.
  
• Kui pakil saatja korrektset aadressi POLE, läheb pakk ilmselt meedias kajastatud Paides asuvasse hoidlasse. Sealt pakkide leidmiseks või järelpärimise tegemiseks pole mitte mingisugust reaalset võimalust. Kes väidab, et on, võib ju proovida.
  
• Tobe "postikandekeskuste idee", mis paneb inimesi paki kättesaamiseks oma kodulähedase postkontori asemel mingitesse kõrvalistesse urgastesse ristlema (nagu see mitmes Tallinna linnaosas tänaseks toimivat), on üks väga loll idee. Seda enam, et tolle reformiga kaasnes lubadus soovi korral pakid inimestele otse koju sõidutada. No kus on siin kokkuhoid? Pakkide laialivedu pole ju võimalik mingitki moodi optimeerida, sest adressaadid on ju kodus eri aegadel.
• Too uus-vana taastatud ülimadal tollivaba paki piir on veel omaette ajuvaba teema, millest seekord parem ei kirjutaks.

MIS ON LAHENDUS?
Ainus lahendus on pakki oodates käia postkontoris ise kohal ja saabumise järele uurimas, kusjuures teha tuleb seda üle nädala, vältides kahe nädala pikkusi infoauke.

Mis kuradi pärast ei võiks üks riigifirma lihtsalt toimida ja oma tööd teha?

Kellel analoogseid kogemusi või kommentaare, võib neid siiasamasse kirja panna, huvitav oleks!...

Liz bust - moulding #02

It's hard to get air bubbles out from the silicone without pressure/vacuum tank and a compressor. But it doesn't really matter if there are some small bubbles in silicone. If the surface touching the original statue and later the casting material is bubble free, then the castings will be okay.

To ensure that, it's a good idea not to pour all the silicone at once, but at first mix just a small amount of it and to brush the statue's surface with a thin film of silicone. This layer will get to all the cracks and cavities and cover the statue with smooth uniform silicone layer. Small air bubbles will not get trapped to the deeper corners of the statue's textures and details, but they will surface and pop. It's good idea to help it with air blower.

When this layer is hard, it's easy to pour in all the other silicone and to recycle older silicone mould pieces as a filler.

I didn't invent the idea of using Legos in mould making. But it works and it's actually a pretty good trick! Here's my Liz statue with one side of it in "plastiliin" (look at the earlier picture in part 1) and other covered with silicone. Big part of it is not the freshly mixed silicone, but small cubes, cut from older moulds.

In some 18 hours it should be hard, then I will open it, clean up the other side, cover silicone with vaseline to keep mould sides separate and start making the other side. Again - first just the thin film of silicone, the same way as on the first side. Then all the other silicone. On the next day the mould will be finished and is ready for casting first resin test copies.

Liz bust - moulding #01

It's 1:45 a.m. here and I'm gonna mix some silicone. It's simple enough statue, so the mould will be a simple box mould with two sides. I included some punching tools on the photo, used them to make those syncro-elements. One channel at the bottom of the bust is for air and another for resin.

KUMU-s

A Sunday trip to Art Museum of Estonia - KUMU.

KUMU-s oli tasuta sissepääsuga talvepäev. Kuna ma olin seal ainult paaril üritusel käinud (pluss kunagine ehituspaiga fototrip) ja juhtus olema vaba päev, võtsimegi käigu ette.

KUMU oktoobris 2003

Põhiline atraktsioon hetkel on muidugi Anton Starkopfi (1889-1966) retrospektiiv. Ausalt öeldes lootsin paremat, paistis, et nii mõnigi koledate proportsioonide ja loppis lõustaga käeharjutus poleks küll pronksivalu väärinud. Huvitavam ja viimistletum osa olidki hoopis puuskulptuurid, eriti mõned portreed. Muidugi, pisut kumas suurtes puu-puuslikes ka meeldivaid art deco mõjusid, aga üldiselt olid ka sedasorti tööd kuidagi nagu lõpuni viimistlemata.

Ühesõnaga - kuigi KUMU valgustus on kohe oluliselt parem ja pronksisõbralikum kui näiteks Pariisi Rodini muuseumis, siis jättis Starkopfi näitus kuidagi kahetise tunde. Elegantsi oli ta töödes tegelikult väga vähe... Kuigi siin oli anatoomiliselt päris huvitavaid figuure, siis tervik minust fänni küll ei teinud. Minu seisukoht üleüldse igasuguse loomeprosessi osas on, et päris iga asja, mis otsingu- ja õppimisprotsessis valminud, ei peaks mitte teistelegi näitama... Mulle ilmselt lihtsalt ei istu tema stiliseeringuvõtted. Ka väljapaneku ülevaatlikkuse osas võiks esitada küsimusi, seinafotol ja tekstides mainitud loomaskulptuure ei näinud ma näiteks ühtegi.

Hoopis teisest puust olid varasemate meistrite tööd, mis kannatasid kohati välja isegi Louvre'i vastava perioodi väljapanekuga. Loomulikult on ka mõjud ilmsed. Üleval August Weizenbergi (1837-1921) keelemees Wiedemanni büst, allpool paar Heinrich AmandusAdamsoni (1855-1929) tööd - "Koit ja Hämarik" ning "Eva".

Veel üks elegantsemaid kujusid domineeriva ugriliku töntsakuse keskel:

Teisal aga näidati stalinliku propaganda ja ängi vahel täiesti korralikku tänapäevalgi tarvitamiskõlblikku sotsrealismi:

Etskae, KUMU-s on väljas isegi Edgar Valterit! Tõsi küll, mitte originaal vaid propagandaplakat aastast 1953, mil autor oli... kahekümneviiene?

Ja lõpuks toatäis päid, osa neist pobisesid ka omaette kõneleda...

Üldiselt jättis nii hoone kui väljapanek päris hea mulje, igatahes tasub Kadriorgu teine kordki minna. Ja miks mitte kolmaski.

EKA-ERKI lammutuspidu

Eesti-Soome koomiksikohtumine

Some photos from the meeting of Estonian and Finnish comic book artists and activists in Finnish Cultural Centre in Tallinn, February 19th, 2010.

There are plans for joint exhibition of comic art at the end of the year, on the Pöff film festival weeks. It will be seen what comes out of all this...

Lõvikuningas

Pilt joonistajate blogisse. Kuigi teemaks oli "Loomade kuningas", on pildil pigem kuninganna...

Vastlakuklid 2010

Kodused vastalakuklid! Retsept põhineb The Guardiani ginger beer scones'i retseptil. Kuna sedasorti scone-saiu söödavat nii vahukoore kui moosiga, siis tundus hea idee paari nädala eest proovitud retsepti vastlakukliteks kohandada. Domineerivate ingveritükkide asemel on ananassi ja papaiatükid ja maitseks lihtsalt veidi riivitud ingverit. Nämm!!!

Today was here in Estonia the national folklore holiday called "vastlad", where the main atractions are sliding with sledge, pea soup and "vastlakuklid - buns with whipped cream. We made a little modifications to the usual "plain" sort of buns, using the recipe from The Guardian. Instead of chopped ginger we used pine apple and papaya bits.

Liz bust - still tweaking the hair

After some valid criticism from fellow Hellboy fan, I took another look of the bust. I removed sticky silicone layer ( as I already started moulding...), made some complicated clean-up and removed the front part of the hair from the hot-from-oven statue. (Hot clay is soft and bendable.) Then I mixed some yellow, red and green Cernit to make somehow darker mix and tried to make new hair.

New part is more coherent with the the other hair and really is much better (again!) than the previous version. It's not baked on the photo, but will be soon. Is it ready now? I don't know.

Venemaa koomiksilugu

Text coming...

Indy w.i.p.

Indy bust - (re)start

This time I made some new year's resolutions. One of them - on 2010 I will finish one statue every month. 12 statues from January to December, me? Scary... Some of them new, some of them waiting there for years now, dusty and sad. Like Mathilda... Most of them made from polymer clay, some from Aves and some may even be digital. Actually, I'm ahead of the schedule by now, as I already have two - Liz and Hamster! :-)

I have a list of statues I'd love to have and the only way to get them is to make them myself. No one is making busts of Johnny Depp as Ed Wood from Tim Burton's movie. No one is sculpting statues of Johnny Weissmüller as Tarzan. Or busts from the "Le pacte des loups" or from "The Fifth Element"... I'd love to have something based on Bruce Timm's artwork, but they are too rare and expensive.

Of course, there are several garage kit statues and busts of Indiana Jones. So, why to try to sculpt one if I could just look around and buy one? The answer is simple - most of them look just awful. Actually, I have a folder full of images of Harrison Ford statues, most of them as Indy, some as Rick Deckard. The only decent sculpts are one Blade Runner bust and some official toys, but even big SideShow statue looks too much like Ron Perlman.

It just looks like Harrison Ford may be the hardest likeness, as not even sculpting wizards Andy Bergholtz or Trevor Grove can't get it 100% right (too handsome or too youngish). All the other statues are way off, be it a small statue or life size bust. It's just amazing how different from the screen character can a statue look and still be called Indiana Jones.

I think the challange here is that Ford is not that "movie star handsome". It's hard for me to describe it in English, but let's say there are radically different traits on the same face and they are extremely difficult to balance and to get right. (I think I should do another posting for all the reference materials I have...)

So, long time ago (May 2007?) I made my first try to sculpt Indy. Not much luck. In 2008 I made another try. It was better, but the main lesson from this one was that I really HATE Super Sculpey - it's way too soft for any kind of details or textures. I started over with Cernit, made pretty decent Fedora, leather jacket and left ear... but the face was still off and the bust as a whole didn't look quite right.

Now it's 2010. I'm smarter, I know much more about anatomy and sculpting. I started over again and this time I hope I can crack this bust. If I can't make it, at least I will learn something from the process. One can hope...