Mul on hea meel teatada kõigile mu ajaveebilugejatele, kes on viimasel ajal end minu läheduses positiivsuse propaganda ohvritena tundnud, et tasakaal on olemas – ka minu elus on ajad, mida tagantjärele nimetatakse õpetlikeks, hetkel oleks aga kergem öelda, et lood on halvad. Ma magan viimasel ajal kuritegelikult vähe, tegin unetusest autoõnnetuse, mille kulusid ma veel ei taha teada, ma ei saanud konverentsi jaoks toetust ja seisan seega ühe eelarveaugu (või olgem ausad – kuristiku) serval, mu kuhjunud koolitööde rohkus on rabav (eriti mu vanematele, kui nad sellest muidugi teaksid:).
Pärast autoõnnetust tundsin kummalist tunnet – sattusin korraga reaalsesse maailma, tundsin lausa füüsiliselt, kuidas kadusid mitmed tasandid ja ma olin korraga lihtne, väike, füüsiline inimene. Kõik oli korraga nii pisike ja kombatav – auto, selle kahjustused, telefon, millega asju ajada, inimesed, kellele sõbralikult ja süüdlaslikult naeratada, tänav, killud. Elu mõte oli autoõnnetus, ma ei vabanenud sellest terve õhtu.
Homme on kontrolltöö ja täna on kodutöö. Kui ma neid ära ei tee, siis ma ei saa kursust läbida. Punkt. See on reaalsus. On arvuti, juhend, fail, seljavalu, kollane valgus, pimedus akna taga. Ausalt öeldes ei ole selles hetkes mitte midagi ülendavat, selles puudub perspektiiv ja sügavus. See on ühetasandiline. Mu elu mõte on kodutöö.
Mida siis teha olukorras, kus igapäev on korraga nii põletav, et varjutab kogu maailma väljaspool seda? Mina igatahes ei taha olla stuck in a moment, nagu laulis U2, kuigi vähe teistel põhjustel. Ma ei taha istuda üksinda oma momendis, hoida oma probleeme suurendusklaasi all, omamata kõiki oma tulevikuvisioone, mälupilte, inspiratsioonimomente, üllatuslikke avastusi ja muid põnevaid asju, mis mu aju on talletanud, käeulatuses. Ma ei taha väga põhjalikult tundma õppida REAALSUST selles tähenduses, millena teda tunnevad paljud lootuse kaotanud inimesed, kes on välja mõelnud või negatiivselt tähenduslikustanud terminid nagu “elukauge”, “idealist” ja “unistaja”.
Minu tahtmisest saabki kõik alguse. Ma ei taha jääda probleemidesse kinni. Tahan nendest õppida. Oma vaimse tervise huvides luban endale ühe õhtu halinat ja mõnusat kurja saatuse kurtmist (ja võibolla isegi paar fraasi teisest päevast, seda seetõttu, et olen alles algaja), seejärel aga võtan vastutuse oma elu eest. No olgem ausad – mul ei ole enam erilist tahtmist unise peaga rooli istuda ja võibolla surma saada. Samuti ei taha ma tähtaegu üle lasta ja tunnen suurt vajadust õppida efektiivsem olemist.
Need on aga üsna praktilised õppetunnid. Kõige tähtsamaks pean hoopis võimalust töötada oma vaimu kallal. Ma olen sunnitud pingutama, et õnnelik olla, head asjad ei jookse mulle mugavalt sülle. Pean keskenduma, fookuse paika panema, välja ronima oma mugavustsoonist, pean süvenema oma frustratsiooni tagamaadesse ja üles leidma sisemised blokid, mis seisavad mu rahulolul ees.
See on huvitav.
Ma ei taha probleemivaba elu. Ma ei karda probleeme. Olen valmis oma masenduseks, sest sellele järgnev selgus on sedaväärt. Perspektiivis vaadatuna ei ole mu praeguseid muresid olemas, aga õppetunnid jäävad kusagile kogemustekapitali alles.
Seega olen tagasi hetkest väljas, veel küll pisut räsitud reaalsuse hoobist ja endiselt hädas oma kodutööga, aga ikkagi – hetkest väljas. Naudin hetke koos kogu niidistikuga, mis teda eilse ja homsega seob. Multireaalne mõtlemine.
