Kuidas ma kooliga otsustasin ühele poole saada

Mul on arvutis minu õppeplaan, kus moodulite kaupa kirjas tehtud ja tegemata ained. Tean täpselt, kui palju on mul veel jäänud ajakirjanduse või riigiteaduste aineid, mitu vabaainet olen võtnud ja kuidas on seis valikainetega. Semestri alguses värvin need ained, millele end registreerinud olen, oranžiks ja kui ükskord hinne väljas on pandud, tõstan selle aine suurima rahuldusega "Tegemata" nimekirjast "Tehtud" nimekirja.

Praegu on värvimata veel 15 AP-d ja kaks bakatööd, mis tähendab, et pean sel semestril ekstratubli olema, sest oranžina särab vastu 22 AP-d. Pole eriti palju? Nojah, seda minagi alguses mõtlesin. Igaks juhuks tekitasin kohe oma õppeplaani korrastamise järel uue nimekirja, kuhu panin ritta kõik kodutööd, mis mind ees ootavad. Sain täpselt 18 kodutööd, lisaks reporteritöö kursuse igareedesed tööpäevad, mille lõpuks peab valmima samuti üks töö, 5 eksamit ja hunnik kohustuslikke seminare. Jah, ajakirjandust õppides end kirjutamise koha pealt juba tagasi hoidma ei pea, kirjutad, retsenseerid ja grupitöötad end täpiliseks.

Igatahes panin seejärel kirja oma prioriteedid selleks poolaastaks ning tegevused, mida nende prioriteetide all ette näen. Prioriteedid said seekord täitsa lihtsad (need ei ole tähtsuse järjekorras): 1) kool, töö 2) AIESEC 3) perekond, sõbrad 4) sport. Iga tegevuse alla tekkis hopsti! mingi nimekiri lubadustest, mis endale nendes valdkondades annan. Pean tunnistama, et ma isegi ei püüdnud ennustada, kui palju aega kõigi lubaduste pidamine ja tegevuste elluviimine reaalselt võtma hakkab, sest sellisel juhul oleks mu ajaplaneerimise üritus muutunud julgusevõtmise ürituseks. Kui mind innustab aga sügav veendumus, et no nagunii saan hakkama, siis tundub mõnedel mustadel hetkedel saabuv stress ka kuidagi ajutisem ja kiireltmööduvam nähtus. Nii et siis konkreetsemalt planeerin juba oma nädalaid ja kõik on kontrolli all, praeguse kiirelt ja spontaanselt koostatud plaani mõte oli pigem mu aju tagumisele poolele nõrk teadmine tekitada, mis seisus asjad on (teadvustamata teadmine on ka teadmine).

Edasi minnes püüdsin siiski järgmisel poolaastal saabuvat lööki võimalikult pehmendada, sest olgem ausad - kõige sellega, millega peaksin, pole võimalik 100% hästi toime tulla, midagi peab kannatama. Seetõttu genereeris mu kaval aju "kooli ja töö" alla kiirelt sellise lause: "Kodutööd – teha kiiresti ja suvaliselt ja ennetavalt ära." Poleks ilmaski arvanud, et ma sellise jumalavallatu avaldusega olen võimeline lagedale tulema! Ma küll kahtlustan, et mu põhjalik loomus veel hakkab selle suvalise ärategemisega vatti nägema, sest pigem kaldun üldse mitte tegema, kui halvasti tegema, aga mu soov kooliga ühele poole saada on suur, nii et vähemalt üritan.

Soovin üle kõige oma kõrgharidust juba kenasti kompaktselt diplomi kujul kätte saada, seega on mul peas raudpoltkindel plaan kõik oma koolikursused sel aastal seljatada. Bakatöid saab teha ükskõik millises maailma nurgas, need ei seo mind geograafiliselt ühte punkti pooltki nii palju, kui kohustuslikud kursused. "Kiiresti ja suvaliselt" kõlab ometigi üsna halvasti, mõni tööandja saaks seepeale kreepsu (ega ma sellist tööandjat endale tahakski). Mulle tundub aga täiesti siiralt, et minu edu saladus peitub milleski muus, kui heades hinnetes või nendest mõnedest kursustest saadavates uutes teadmistes. Kiiresti ja suvaliselt ei tähenda, et oleksin loll ja laisk, vaid seda, et mu aeg kulub juba ammu mujale, kust see aga näikse suuremat tulu tootvat, kui õppejõule kirjatükke sepistades.

Oli äärmiselt tore korraks keskenduda oma ähmasele kartusele, et vaatamata suurele soovile ei jõua ma koolikursustega sellel aastal ühele poole. Soovitan kõigil, keda vaevab ükskõik milline hägune hirm, sellele hirmule otse silma vaadata. Too ta päevavalgele ja pane must valgel kirja, pärast seda läheb juba kergemaks. Kui on selge, mida sa kardad, siis oskad midagi ka ette võtta ja vajadusel ennetavaid samme astuda. Ajaplaneerimiseks iseenesest pole aga vajagi suuri eelteadmisi, usun, et igaüks suudab mingi oma meetodi välja mõelda. Nojah, kui ma nüüd kõiki kursuseid "kiiresti, suvaliselt ja ennetavalt" või mingil muul moel ära ei tee, siis leian endalegi uue meetodi:)

Aga siit mõned mu lemmikread Coldplaylt, mis on mõnede hetkede taustaks asendamatud. Tänaste tühiste murede jaoks on nad küll liigagi lohutavad, aga aitavad siis, kui asi ka endale halb tundub:

When I counted up my demons
Saw there was one for every day
With the good ones on my shoulders
I drove the other ones away

Ümber palava pudru

Olen terve päeva mõttes kirjutanud, et oma segamini mõtteid mingisse loogilisse ritta sorteerida, ja nüüdseks olen ennast ilmselt juba piisavalt sirgeks sorteerinud, et ma ei tunnegi enam suurt vajadust midagi kirja panna. Seega ei räägi ma asjadest konkreetselt, vaid sellest, millele need konkreetsed asjad mind mõtlema panid.

Mulle tundub, et mu suur nälg õppetundide järele oleks nagu kellelegi, kes inimestele õppetunde jagab, kohale jõudnud ja õppetunnid muudkui tulevad robinal minu juurde, ole ainult tugev ja võta vastu. Hetkeks tundub, et enam ei jaksa ja tahaks lihtsalt väikeseks rumalaks inimeseks manduda, kes teisi kirub ja süüdistab ning oma tühise elu juhtumisi täiesti oma isikliku kontrolli alt väljasolevaks peab. Siis ma ropendan valjusti mõnda aega, nii et vanainimesed, kui nad vaid kuuleksid, kergitaksid taunivalt kulmu, ja ropendan veel natuke, et hingel kergem hakkaks. Ja seejärel hingan sügavalt sisse ja hakkan jälle olukorrast õppima, kuni olen sellises faasis, et kõik, mis enne tundus raske, on korraga lausa imeliselt kerge.

Tänasel päeval pidin päris mitu korda sügavalt sisse hingama, et asju uues valguses näha. Seetõttu olen pisut väsinud ja ausalt öeldes ei tahaks ühtki õppetundi ligilähedalegi, vähemalt mitte järgmise 8 tunni jooksul, millest enamiku kavatsen magades veeta. Kui õhtul veel avastasin, et Maru oli mu savikujul, mida 1,5 tundi meisterdasin, lihtsalt käed otsast tirinud, siis oli tunne, nagu oleks ta mu enda käed ära närinud. Faking õppetunnid, tahaks vahel öelda, aga mulle tundub, et niipea, kui halamise nõiaringi astuda, kaob elu mõte käest ja igasuguse õnnelikkuse tagaajamine muutub kohutavalt keeruliseks.

Ma ei saa olla õnnelik, kui mind iga tühine või suurem elumure rööpast välja lööb. Kellegi kriitika või negatiivne suhtumine, kaotus, ebaõnnestumine, armukadedus, õnnetus, motivatsioonipuudus jne jne. Mu õrn ja tundlik ego pistab küll kiljuma iga kord, kui miski teda kasvõi nurgast riivab, aga kord korralt üha vaiksemalt ja vaiksemalt. Muidugi on raske, kui mõistad, et sa ei olegi maailma kõige tähtsam inimene, hiljem aga hakkad nägema, et just see, et maailmas on nii palju kõige tähtsamaid inimesi, teebki maailma huvitavaks. Ja nii ütlen oma õrnale ja tundlikule egole lohutuseks, et mida väiksem sa oled, seda suuremaks sa tegelikult saad.

Arvan, et ei olegi raskemat asja, kui oma egoga toimetulemine. Kõik hädad on ju sellega servapidi seotud, igasugused sisemised kompleksid ja negatiivsed tunded, mida maailm tekitab. Mulle pakub ülimalt rahuldust, kui tunnen, et olen sisimas rahulik ja maailmaga harmoonias, kuigi olukorra loogilise jätkuna peaksin vihastama ja kellelegi käkki keerama. Kui olen seda suutnud, siis saan aru, et olen täiesti võitmatu, mitte miski ega mitte keegi ei saa mulle halba teha, sest on minu otsustada, kas selle halva vastu võtan või hoopis teisi teid pidi edasi liigun. Kahjuks ei ole ma oma igapäevaeluga nii nirvaanasse veel jõudnud, seetõttu pean praegu küllalt tihti leppima ka sellega, et mõtlen asjad hiljem selgeks ja annan vähemalt iseendale andeks, et ma nii paratamatult ebatäiuslik olen.

Aga tegelikult ei taha ma pikka mõistujuttu rääkida. Tuletan endale selliseid asju meelde ainult seetõttu, et täna oli keeruline päev ja õppisin palju. Iga päev õpin, faking õppetunnid, tahaks veelkord öelda! Kõige olulisemad asjad saavad ikka selgeks karmil moel, mitte läbi lillede ja linnulauluga. Ikka peab tundma ennast äärmiselt kehvasti, kohe nii kehvasti, et ei taha meenutadagi, ja alles pärast seda saad ennast hästi tunda. Kõige kummalisem on see, et selles kehvastitundmises on mingi magus maik küljes, kuidagi hea on, kui on halb, sest siis saab liikuda hea suunas. Hea on tunda oma puhtaid emotsioone liikumas, jälgida ennast kõrvalt, vaadata oma reaktsioone ja lubada kerkida kõigil mõtetel. Lihtsalt vaikselt lasta need endast läbi, mitte alla surudes või maha vaikides, korraks tunda ja siis hästi rahulikult kuulata oma sisemist häält, mis tavaliselt juhib õiges suunas (või vähemalt õigemas, kui esmane tundepurse).

Et siis veelkord – pole olemas kaotusi, on ainult õppetunnid. Kui need teinekord tunduvadki paganama rasked, siis seda enam on nendest õppida. Saan olla ainult õnnelik, et kogen oma elus asju, mis esmapilgul tunduvad painavalt keerulised, kuid selja taha jäädes on ennast lahti harutanud ja mulle nii mõndagi rääkinud. Ma kahtlustan, et selliste olukordade minu juurde jõudmine ei ole mitte juhuslik, vaid tõmbangi neid oma suure sooviga ligi, olgugi, et vahel sealjuures kirun ja nean. Pealegi pean tõele näkku vaadates tunnistama, et tänase postituse mustad toonid on tingitud üksnes mu mustast päevast, tegelikult ei pea õppimine alati mingi valulik protsess olema, teinekord saab asja juures ka muie suunurgast välja pigistatud. Erakordne see elu, seda ma ütlen!

Täna räägime raamatutest

Ma arvan, et ma näen arvuti kumas hetkel eriti kummituslik välja. Olen juba nii palju öid magamata, et mul on ammugi arvestus segamini ja tundub, et magamata olekus on midagi palju normaalsemat, kui nö. õigel ajal magamaminekus. Siiski tean, et näen väsinud välja ja seda vaatamata mu vaimule, mis hea meelega peksaks keha võitlusväljalt minema ja jätkaks oma põnevaid tegevusi ilma tüütult valutava kaela ja hiire hoidmisest krampi kiskuva parema käeta.

Siiski ei saa ma enne magama minna, kui pole jaganud üht sündmust, mis mulle hetkel oluline tundub. Ma küll arvasin, et mu blogist ei leia ühtki sissekannet, kus räägiksin sündmustest lihtsalt seetõttu, et nad juhtusid, andmata neile mingit omapoolset tõlgendust. Nüüd pean aga oma sõnu sööma, sest minuga juhtus nii imetore asi, et lihtsalt pean seda jagama. Nimelt leidsin ühe sellise raamatu, mis neelas mind nii tervenisti endasse, et elasin kaks päeva teises maailmas, ahmisin lehekülgi endasse sellise kiirusega, et see tundus raamatu autori suhtes, kes neid lehekülgi hoolega valitud sõnadega täitnud oli, lausa lugupidamatu.

Kogemata Säinase juurest leitud Dan Browni “Da Vinci kood” osutus siis selliseks raamatuks, mis minu ühe osaga väga hea klapi leidis. Siiani hoidsin sellest teosest kuidagi üleolevalt eemale, sest massivaimustus on asi, mis mind eriliselt peletab. Filmi polnud ma ka õnneks vaatamas käinud, sest olen veendunud, et raamat oli parem, aga lõppu teades ei saaks seda kunagi sellisel määral nautida.

Mul ei olegi selle kohta palju muud öelda, kui et kahepäevane retk koos selle raamatu sündmustega tekitas minus otsemaid soovi Pariisi ja Londonisse minna, samuti oli tore esimest korda elus tunda, kuidas mu üldine skeptilisus vandenõuteooriate suhtes korraks oma valvsuse minetas ja lubas endale salaühingute ja varjatud sümbolitest tulvil maailma sisseelamist.

Selline ajas tagasirändamine kulus mulle väga ära. Olen viimastel aastatel ilukirjandusest (kuigi “Da Vinci kood” seda kõige klassikalisemas tähenduses pole) päris võõrdunud ja veetnud enamuse oma ajast ajakirjanduskompendiumide ja juhtimisõpikute seltsis. Toredad raamatud needki, aga ei suuda kunagi luua väga reaalsena tunduvat uut maailma, mis täielikult erineb sellest, mida mina parajasti kogen. Seekord aga sain endale lubada luksust reisida aega, mil ainult ilukirjandust hindasingi, ühe ööga kolm raamatut läbi lugesin (siinkohal räägin Barbara Cartlandi hindamatutest teostest, mis ühe teismelise arulagedat romantikanälga üpris hästi toidavad) ja oma silmad ära rikkusin. “Da Vinci kood” meenutas mulle oma tempolt ja süžee keerdkäikudelt väga Robert Ludlumi “Bourne’i identiteeti”, mis on mu hilisteismelise aja mõnusamaid lugemiselamusi ja mulle samamoodi täiesti tundmatut, kuid millegipoolest kutsuvat maailma tutvustas.

Niisiis, selline suur sündmus. Mul ei olegi moraali vaja, aga hetkel tundub, et eelarvamuslik suhtumine on end vahel nii ära peitnud, et ma end huvitavatest asjadest ise eemale hoian. Olgu massikultuuri osa, mul kama kaks. Tolkienist on ka massikultuur saanud, kuid minust ei saa kunagi nii suurt eliiti, et tema triloogiasse mitte armunud olla nii pea, kui mõne selle osadest suvalise koha pealt lahti löön. Praegu tahaks aga mõne asjatundjaga rääkida ja kuulda, kuidas ta Dan Browni väited ümber lükkab ja osutab kohtadele, kus fakte on varjatud või nendega meelevaldselt ümber käidud. Olen veendunud, et see raamat on neid täis, kuid siiski on selline kahtlane tunne, et vahel suhtun sümbolitesse üleolevalt ja tähendusi on seal, kus neid oodata ei oska.

Olen minevikust pärit

Maailm oli olemas juba enne minu sündi

Rossetti "Lilith"

Oma eileöisel retkel mööda raamaturiiulit sattus mulle näppu ühe maadeuurija A. Th von Middendorffi reisipäevik "Reis Taimõrile". Selle 19. saj elanud mehe ema oli eestlasest pärisorja tütar, kes ise sündis samuti pärisorjuses ja vabanes sellest alles 28-aastaselt. Middendorff aga saavutas hilisemas elus teadusringkondades suure tuntuse, töötas ülikoolis õppejõuna ja hankis tollal üsna tundmatu ja karmide tingimustega Siberi kohta hulga uusi teadmisi.

Mulle hakkas silma eessõnas antud Middedorffi tsitaat: "Ometi olen selles kindel, et teaduslik anne, kuivõrd see minus avaldub, pärineb mu emalt, ehkki see tema enda sugupõlves on hariduse puudumise tõttu olnud varjatud."

See pani mind esimest korda elus tõsiselt mõtlema sellele, et tõepoolest - enamus tänaseid Eesti suuremaid ja väiksemaid tegijaid põlvnevad pärisorjadest, kes elasid oma lühikese elu ilma suuremate eesmärkideta ja kellega ausalt öeldes ei tundu justkui palju ühist olevat. Minu puhul on veel lootust, et mõni Saare randa sattunud viiking kalurineiuga hullates mu esivanemate ritta pisut värsket verd tõi, aga ega sellegi segaverelise esivanema saatus pärisorjast erinevaks kujunenud.

Seega ikka hallid kujud sajandite kaupa reas. See mõni põlvkond, mida juttude põhjal tean, ei ole küll otseses orjuses elanud, kuid tegemist on siiski lihtsate maainimestega (ainsa erandina mu Ingerimaalt pärit orvust vanaema osas, kelle vanemate nimed ja lood sõjas kaotsi läksid, mistõttu ma ei tea, kuhu mu esivanemad sealtpidi ulatuvad), kes oma elu aastaaegade vaheldumise järgi sättisid ja kelle puhul on raske ette kujutada mingeid ülevamaid tundeid. Minnes veel ajas tagasi mu juba unustatud esivanemate juurde, siis nende jaoks oli orjuses elamine kahtlemata harjumuspärane elukorraldus.

Tundun nendest nii erinev, ometi pärineb just nendest maainimestest kõik see, mis minus on. See mõte on minu jaoks midagi nii keerulist, nagu universumi lõpmatuse mõtestamine, mis aju kiiresti kokku jooksutab. Kuidas küll sai see allasurutud rahvas olla minuga sarnane? Nende elu oleks olnud nagu pidev paigalseis, pidev ajupotentsiaali raiskamine, lihtsalt eksisteerimine. Ja ikkagi olen siin sellisena nagu olen, nagu ka paljud teised inimesed, kellest lugu pean, aga kelle esivanemate suurim saavutus oli ilmselt piisavalt pikka aega elus püsimine, et oma geenid enne liigraske töö kätte otsa lõppemist edasi anda.

Ma ei suuda lõpuni selgeks mõelda seda küsimustepundart, mida sellisesse arutlusesse minek minus tekitab. Kas see tähendab, et tollased inimesed kannatasid oma vaimu allasurutuse tõttu rohkem kui raske töö tõttu? Kust läheb piir geenidega kaasasaadud küündimatuse ja potentsiaali raiskamise vahel? Kuidas eristati pärisorjuse tingimustes andekamaid inimesi vähemandekatest, kas need erisused üldse torkasid silma? Kuidas saada aru, et inimese vaimne potsentsiaal on suur, kui temalt oodatakse põhiliselt füüsilise töö tegemist? Kas vaimse potentsiaali mittekasutamine ei raiska seda siis ära ehk kas andekus saab kanduda varjatud kujul geenidega edasi, kui seda pole põlvkondade kaupa kasutatud? Ma võiksin endalt küsida veel kümneid küsimusi, kuid satun omadega aina enam rappa. Universum.

Seetõttu jään oma arutlustes Middendorffi esitatud mõtte juurde, kelle jaoks pärisorjast esivanem polnud mingi utoopilisena tunduv mõttevälgatus, vaid hiljutine reaalsus. Meie esivanemad, olgu nad kes nad tahes, kandsid endas kõike seda, mis meis täna on. Seega nad ei saanud olla väga erinevad inimesed tänastest, mingi rumal matsirahvas ja ilma inimlike tunneteta tööloomad.

Kui mulle varem on tundunud, et taolises karmis elus polnud ruumi armastusele ega isegi mitte leinale (olen mõelnud, kas lapse kaotus valmistas tollastele emadele hingepiina või tundus see vaid elu paratamatus, mille puhul valmistas meelehärmi hoopis vajalike töökäte kaotus ja mahavisatud aeg lapse kandmisel?), siis nüüd arvan, et sellele kõigele oli ruumi, kuigi minule harjumatul kujul.

Ma ei hakka siin mingit etnograafilist heietust venitama, sest mu teadmised sellest valdkonnast on ja ilmselt ka jäävad liialt napiks, kuid siiski on südamelähedane mõelda, et mu esivanemad oma ihad, hirmud ja unistused rahvajuttudesse, kirjudesse seelikutesse ja mujale panid. See teeb nad inimesemaks, sest vaatamata kõigele hariduse puudumisele ja valitsevale olukorrale leidsid nad siiski tee end väljendada.

Lõpetuseks tahan öelda, et ma ei räägi seda selleks, et ülistada eestlast kui erilist tõugu rahvast. Need on lihtsalt minu juured, ainsad mis mul on. Mul ei ole vähimatki tunnet, et need oleksid erilisemad kui prantslase või nigeerlase omad, kuid need on minu omad. Oma esivanematele mõtlemine ja nende mõista püüdmine annab mulle jõudu. Olen küll väga avatud ega soovi isegi kaljukindlalt Eestisse elama jääda, kuid hea on tunnetada enda puhul mingit järjepidevust, tajuda, et olen ühe lüli ots ja see lüli ise on pikem kui mälu. Juba seegi teadmine ei lase mu egol liiga suureks minna.

Minu väike tulevikumissioon

Täna jäi silm kogemata pidama ühel lehepealkirjal, ilmunud 27. juuli Meie Maas.

Kuressaare Põhikool
Ole sina nii- või ole sina naasugune,
Kuressaare Põhikool teeb sust lõpuks inimese

Olin seda lugedes esialgu jahmunud, seejärel meenusid suure laviinina oma isiklikud mälestused kooliajast, mil minust inimest kasvatati. Tagantjärele vaadates näen, et mu tollal kõige rohkem probleeme tekitanud isiksuseilmingud, mis inimesekskasvatamise teel julmalt maha suruti, on mu tänase mina põhitoed. Kool, kes lubab nii- ja naasugustest noortest inimesed kasvatada, lubab tegelikult seda, et erinevad isiksused saavad ühte malli surutud. Inimesemalli, mis on paika pandud tundmatu autoriteedi poolt. Kes otsustab, milline inimene olema peab? Kes on see inimene, kelleks nii- ja naasugused õpilased lubatakse teha?

Mulle kangastuvad hallid kujud, kes käivad linti mööda, hinge kinni pidades, et mitte vääratuda paremale või vasemale, kust nad ootamatult kõigi tähelepanu alla satuksid. Hallid vanemad, kes jaburas soovis oma lapsi kaitsta näeksid neid meeleldi niisama hallidena, nagu nad ise. Koolid, mis sooviksid toota õpilasi, kes oleksid oma keskpärasuses hiilgavad. Isegi protestivaim, mis paljudes noortes tärkab ja mida nad ennatlikult keskpärasusele vastanduvaks peavad, on sageli tegelikkuses vaid poos, ilma sügavamate veendumuste ja tegelikult jõuta, mistõttu mandub peagi vaid osaks suuremast keskpärasusest.

Näen vaimusilmas ideid, mis murduvad enne, kui jõuavad teadvuses kanda kinnitada. Inimesi, kes kivinevad oma valeminadesse veel enne õigete mina-otsingute alustamist. Tubadetäisi noori isiksusi, kelles ei nähta ainulaadseid kombinatsioone omadustest, tugevustest ja nõrkustest, vaid ühesuguse läbimöödu ja värviga kuubikuid, milles iga tükk on sama kaaluga ja pole vahet, kuhu ta täiuslikku kuubikut ehitades asetada.

Ma ei ülista individualismi ja teistega mittearvestamist, räägin iseenda aktsepteerimisest sellisena, nagu oled sündinud. Kui sa ei teagi, milline sina oled, ei tunne oma tugevusi ja nõrkusi, siis pole lootustki, et suudaksid kunagi oma tugevustele keskenduda ja inimesena tõeliselt õnnelikuks saada (lähtudes minu eeldusest, et inimene saab tõeliselt õnnelik olla vaid iseendaks jäädes). Mul on tunne, et õpilased, kes ei ole veel sugugi teadlikud oma individuaalsuse tegelikust väärtusest, on kaitsetud rumala propaganda ees ja peavad hilisemas elus (kui nad targad on) hulga vaeva nägema, et eristada enda puhul tõelist ebatõelisest ja kaasasündinut juhuslikult külgepoogitust.

Ma ei soovi sellest probleemist liiga pikalt rääkida, et vältida virisejaks muutumist, kes näeb teiste tegematajätmisi igas valdkonnas ja teab alati, kuidas asjad on, tegemata ometi ise kunagi midagi, et maailma oma ideaalile lähemale aidata. Arvan, et olukord pole lootusetu. Minu enda puhul mängisid võtmerolli mu isiksuse üsna kaitsetus etapis mõned tõeliselt väärt õpetajad. Piisab ühestki avatud inimesest stagneerunud mõttemalliga õpetajate hulgas, et "päästa" hulk lapsi. Seetõttu on mul plaanis oma tulevase põhitöö kõrvalt anda aeg-ajalt tavakoolides mõned kursused, et viia sinna mõned sõõmud värsket õhku ja loota, et seetõttu on tulevikus maailmas terveid isiksusi rohkem.