Ebaõnne pole olemas

Alanud on minu kuulsusrikka töö viimane nädal. Selle taustaks sobiks väga hästi Rammsteini ükskõik milline lugu, aga playlist valis minu jaoks just välja nende kuldsete sõnadega hiti "Ich Will". Ich will und Ich bin, rohkem isegi viimast, sest ma ei ole kunagi ühtegi homset näinud, ainult tänast, seetõttu olen arvamusel, et kohe täna tuleb endast parim anda, muidu on homne "täna" kehvem.

Ma ei taha eriti vihjata sellele, kui suurepärane on hetkel mu elu, sest vaatamata oma totaalsele ükskõiksusele ebausu vastu tundub mulle, et liigne oma isiklikust heast rääkimine jagab hea jupikaupa maailma laiali, nii et lõpuks polegi enam palju, millest rääkida. Olen aga avastanud, et sellel, kui hästi või halvasti end parajasti tunned, ei olegi palju pistmist sündmustega, mis sind tabavad, vaid hoopis tõlgendusega, mis neile annad. Sündmused ise pole ei positiivsed ega negatiivsed, nad lihtsalt on, mina ise oma sisemiste filtritega annan neile tähenduse. Seega ei tasu kunagi kadestada kellegi teise õnne, sest õnn on suhteline asi ja tegelikult kogu aeg läheduses, tuleb lihtsalt see ära tunda.

Ilma sellise arusaamiseta oleksin ammugi suurest enesehaletsusest nurka kerra tõmmanud. Ütlesin kunagi kellelegi, et ma ei ole elus õieti kaotanud. Ilmselt mõtles see inimene, et minu puhul on tegemist vati sees kasvanud eksemplariga, kes ei tea tõelisest elust midagi. Tegelikult olen päris palju kaotanud, mõnele minevikku jäänud asjale on ebaõnnepitser lausa raidkirjas sisse löödud. Vahel on mul aga tunne, et ma ei saa lihtsalt pihta, et nüüd on käes hetk, mil tuleks loobuda ja tõele näkku vaadates öelda: "Ma kaotasin." Minu jaoks ei ole kaotusi, on õppetunnid. Kõik sõltub tõlgendusest, mille omaenda elule annad. Vahel mõtlen, et kuidas pagana päralt ma selle või teise perioodi oma elus rõõmsalt üle elasin, kuid kuna see nii on ja olen endiselt mitte üksnes elus, vaid ka positiivselt meelestatud, siis küllap olen oma teooriaga õigel teel.

Aga tagasi jõudes selleni, et tegemist on mu viimase nädalaga Saaremaa parima ajalehe uudistetoimetajana. Et teemat tähistada, soovin oma laialdasi kogemusi ja ekspertteadmisi pisut jagada. Et aidata tavalisel inimesel salapärase uudistemaailmaga toime tulla, annan tasuta nõu nendele, kes plaanivad lähiajal mõnesse lehetoimetusse uudisvihje saata.

Niisiis - kuidas garanteerida, et pressile saadetud e-mail silma jääb ja avaldatud saab?

Kindlasti tuleb arvesse võtta seda, et päeva jooksul maandub üldaadressile 100 kirja ringis (pooled neist küll Gerardo Shearerilt ja sõpradelt, kes lohutavad pealkirja "Sensationall revoolution in medicine!" all neid mehi, kes on mingil väiksel põhjusel õnnetud) ja et sellest uputusest silma paista, tuleb ajakirjaniku ajule tööd anda. Rusikareegel siinjuures on see, et tuleb kirja kirjutades kogu aeg meeles pidada, et selle hilisemaks desifreerimiseks oleks vaja vähemalt kaht ajakirjanikku. Sellisel juhul võib kindel olla, et sõnum levib rohkemate inimeste seas, millega tõuseb ka tõenäosus, et see lehte pääseb. Nii et kui ise oma kirjale alles pärast viiendat ülelugemist pihta saad, on pool tööd juba tehtud!

Teine märksõna puudutab õigekirja. Kindlasti tasub kirjavead parandamata jätta, sest need on korrektori leib. Üks õnnelik korrektor on väärt rohkem kui kolm torisevat ajakirjanikku, sest korrektor on see inimene, kes lehte kõige viimasena enne trükki minekut näeb, mis teeb temast iseenesestmõistetavalt ühe kõige mõjukama inimese kogu toimetuses.

Kolmandaks tahan rõhutada, et lühendeid kasutatakse tavakeeles selgelt liiga vähe. Seetõttu tasub kindlasti seda viga lehetoimetusse kirjutades kohe parandama asuda ja genereerida põnevaid lühendeid, mis looksid intellektuaalselt väljakutsuva atmosfääri. Väga huvitav on näiteks variant, kus eemaldada sõnadest kõik täishäälikud, t tkst lks lgjl hvtvm.

Viimase ja kõige olulisema asjana - ärge unustage oma nime kodeerimast! Näiteks mind tuntake toimetuses kui MV-A27-t, Kristiinat Kru-SJ7-na, Merjet aga kui PS-4-a. Meie peatoimetaja, AntsT-4 tegi koguni ettepaneku nimetada "Meie Maa" SM-24-ks, aga ettepanek on hetkel omaniku lauale seisma jäänud. Igaljuhul lisab nime kodeerimine sellele omamoodi väärikust, millele niisama maakeeles vehkides ligilähedalegi ei jõua.

Siit aga lubatud spikker, mille soovitan välja printida ja päeviku vahele panna, et vajalikul hetkel kohe võtta oleks.

kuupäev: 31. juuli 2006. a. 13:53
Teema: ei rahvamajaleKIhelkonnal1

mina ammu käisinELKS-Misso-seal on põhikool vanas majas.hiljuti oli seal taas kokkutulek.-loll harmin andnud pisut raha,et majakarp poolei ja limastikule lõhkuda.olenValgamaalt-Puka koolimaja pooltühi.29.skp.oliELKS 40.kt KIHELKONNa.lapsi on üks/kolmandik hoone mahust.sellepärast onvallavanema mõte ehitada rahvamaja halb.tark oleks koolimaja tühjasse osaase kohandada ruume rahvamaja tarbeks. AntsT-3Türilt

Mida oli punase ninaga ämblikul mulle öelda?

Minu ilus õhtu, hetk enne magamajäämist. Lamp veel põleb, raamat juba kinni, mõtted kaugel. Kesk õdusat olemist leian end äkki tõtt vaatamas hiiglasliku ämblikuga, kes on end mööda mu jalga üles vinnanud ja on ilmselt ka ise harjumatust rambivalgusesse sattumisest pisut segaduses. Ämblikul on punane nina ja pikad peenikesed roosad jalad. Selline friigi olemisega ämblik, kelle otsa igapäevaelus ei koperda sel lihtsalt põhjusel, et ta elab ainult maja kõige hämaramas sopikeses oma tolmumattunud ämblikuurkas, üksnes punane nina välja paistmas.

Ma ei hakka siin detailselt kirjeldama mind vallanud tundegammat, kui loodetud koiliblika asemel, keda hetk varem oma linade vahel uitamas olin näinud, leidsin oma jala tagaküljelt imeväikeste karvadega kaetud piraka ämbliku. Oluline on see, et mu automaatne reaktsioon oleks olnud see ettevaatlikult jalgu sättiv olevus kiirelt puruks muljuda, sest pärast seda, kui neid jalgu loodusfilmis suurendatuna nägin, tunduvad need kuidagi võimsamad ja mürgisemad.

Ometi nii ei läinud. Tundsin lausa füüsiliselt, kuidas mu automaatne reaktsioon mööda mingit sisemist kanalit pidi kusagile kõhtu suruti ja see sinna suure klombina ootama jäi. Mina aga vaatasin punase ninaga ämblikuga hetke tõtt, sättisin ta paremini vasaku käe põidlale istuma ja transportisin akna juurde, endal näol ilme, et tegemist on rutiinse õhtuse tegevusega ja mu tulevikuplaanidesse kuulub raudselt loomaaias ämblikutalitajaks saamine.

Alles siis, kui punanina end õues metsviinapuuokstes turvaliselt tundis, pääses ka klomp mu kõhust lahti ja väljendus 3-sekundilises õlgadevõdistamises, peast aga vilksas läbi eriti terav mõte: "ÕUDNE ÄMBLIK!! Jube mõelda, et sihukene mu linade vahel uitas!"

Aga see ei ole mu tänase postituse mõte. Oluline oli see, et sain veelkord kinnitust, et oma esmastele reaktsioonidele ei pea alluma. Vaatamata instinktidele suudan end pikaajalise visa töö tulemusel harjutada käituma risti vastupidi oma automaatsetele teguviisidele, mis tihtipeale on omandatud kas juhusliku kasvatustöö tulemusel, läbi halva eeskuju või muul täiesti teadvustamata moel. Kui palju kahtlase väärtusega asju teen elus automaatselt, arvates, et see on mu pärisosa, määratud tähtede seisu või geenide poolt.

Ma ei räägi siin sugugi ainult tühisest ämblikufoobiast, vaid palju varjatumatest teguviisidest, mis on meil nii sügavalt veres, et nende olemasolu tundub olevat kaasasündinud. Eelarvamuslik suhtumine inimestesse, kelle kohta liiguvad stereotüübid või seovad juhuslikud negatiivsed kokkupuuted minevikus, harjumus teatud olukordades vihastada, tühiste probleemide tõlgendamine stressiolukordadena ja vastav reageerimine. Oluline ei olegi see teguviis ise, vaid väärtus, motiiv või veendumus selle taga, mis aga sageli on täiesti teadvustamata. Olen kindel, et sisemine veendumus hakkab varem või hiljem automaatseid reaktsioone mõjutama, seega jääb üle vaid töötada selle kallal, et need veendumused põhineksid õigetel alustel ega oleks teadvustamata aistingud. Alustada võiks kasvõi sellest, et esitada endale rida "miks" küsimusi ja vaadata, kas tulemused on rõõmustavad või ehmatavad.

Mis sundis siis mind seda ämblikku säästma? Ma ei saa öelda, et mulle kunagi hakkaks meeldima sellist sorti elusloodus mu voodis, seega ei olnud mu eesmärgiks enda harjutamine pikakoivaliste 8-jalaliste elukatega enda läheduses. Mulle on lihtsalt äärmiselt vastumeelne tappa. Minu ja ämbliku teed ristusid juhuslikult, temal olid omad toimetamised, minul omad. Ma tunnen, et ämblik on mingis mõttes minuga võrdne, mul ei ole õigust otsustada tema elu või surma üle. Elu on midagi imelist ja mõistetamatut ning kord võetut ei saa enam tagasi. Teadmine, et punase ninaga ämblik või mõni muu suvaline putukas, loom või lind jätkab oma eksistentsi õnnelikult - või lihtsalt jätkab - ka pärast minuga kohtumist annab mulle rahulolutunde. Ma ei soovi, et mu põhjendamatud ja egoistlikud hirmud saaksid kunagi vabanduseks sellele, et millelegi elavale alusetult viga teen (rõhutan siinjuures sõnas "alusetult", sest ma ei räägi sääsetapu takistamisest, kalandus- ja jahinduskvootide nullimisest või muust põhjendatust). Selline aukartus elu ees on minus kasvanud aastatega ja on suurem, kui mingi tühine hirm punase ninaga karvajalgade ees.

Maakonnalehe omapärad

Lõpetasin just ühe muheda teksti arvutisse trükkimise, mille kohalik, juba üsna auväärses eas kultuuritegelane mulle tõi. Tema soov oli, et artikkel läheks lehte täpselt sellisel kujul, nagu ta selle aegunäinud trükimasinal (järeldasin seda trükikvaliteedi ja tähekuju järgi) sisse oli löönud.

Hinge teeb soojaks, et inimesed ikka lehetoimetust meeles peavad ja oma mõtteid meiega jagavad! Teine asi on see, kuidas sellest tekstist lugejale arusaadav iva välja tuua. Millisena paneksite teie lehte sellise loo?:D

Rõõm on tõdeda, et meil on olemas toredaid-võimekaid noori, inimväärikusele toetuvat-austavat, muusika viljelejaid. Ja seekordne rõõmude-rõõm, kuna kõik ülaltoodud esinejad on oma ilul-hingejõule kosutavat saanud Saaremaa kodudest ning täissaarlasliku visadusega-andmusega tänases muusika segadikus leidnud suurmuusikas oma andega andjaks jääda, igapäevase hull-halli peletamiseks, kaasaegseile rõõmu hingevärnasärinas vaimsust helis virgutada.

Maailmad mu ümber

Täna tegin uudise töödejuhatajaga, kes viis mind ekskursioonile mu vanasse koolimajja. See on pea täielikult seest tühjaks lammutatud ja uuendatakse täies mahus.

Mul on sellistest kohtumistest nii palju õppida! Millise elevusega rääkis see mees uuest ventilatsioonisüsteemist, värskeltvalatud betoonpõrandatest, tulevasest talveaiast ("Ja kõige suuremat asja sa polegi veel näinud. Siia tuleb talveaed!"), koridori läbimurdest ja paljust muust. 10-st minutist, mida ta lubas minu jaoks võtta, sai tund, sest ta ei suutnud jätta tutvustamata ühtegi ümbertehtud nurgatagust.

Oli tunne, nagu räägiks mees omaenda majast või asjadest, mille on ise projekteerinud, valmis ehitanud või rahastanud. Sellel mehel oli oma huumorisoon, sõbralikud silmad ja ta armastas ehitust!

Ma naudin selliseid kohtumisi väga. Teiste inimeste maailma vaatamine, mis sageli erineb minu omast suurel määral, annab mulle avarust. Erinevad maailmad on kõikjal mu ümber, ma ei pea seikluse kogemiseks tegema muud, kui mõnda neist pisutki piiluma. Rääkima ühe töödejuhatajaga, kes avab mulle remondimehe tolmuse, mingi spetsiifilise uue materjali järgi lõhnava maailma.

Mul on kahju sellest, et paljud inimesed ei näita, milline nende maailm tegelikult on. Mina kasutasin oma ajakirjanikuautoriteeti, et panna üks asja armastav ehitaja oma tööst rääkima. Kui tihti tunnen aga "päriselus", et inimesed on üheplaanilised. Viisakad, korralikud, naeratavad, aga külmad, ma ei näe nende sügavust. Ma ei tunne midagi, ei positiivset ega negatiivset, mul pole vähimatki võimalust mõista, mida nad endast kujutavad.

Inimesed justkui kardaksid näidata, et nad on erilised. Püüavad vastata minu kui kaasinimese ootustele - mitte rääkida liiga palju, mitte öelda välja neid kummalisi mõtteid, mis eristavad teda teistest.

Olen endiselt veendunud, et maailm mu ümber on palju suurem, kui paistab. Piisab vaid sellest, kui mõtlen oma vahvatele sõpradele, kes arvavad asjadest hoopis teisiti kui mina, või mõtlen ehitajatele, 16-aastastele rasedatele, maasikamüüjatele, sõjaveteranidele, tsiklimeestele.

Naudin suhtlemist inimestega, kes muudavad minu elu seikluseks, näidates mulle, kes nad on.

Muutuvad seisukohad ja puuduvad oskused-teadmised

Nonii, käes on siis need "paar tundi", mida veel mõni päev tagasi väitsin end "kannatlikult ära kannatavat". Tööpäev on läbi, kell on 19:40 ja mina jooksen paljajalu mööda toimetuse pikki ja käänulisi koridore küljendaja juurest ära, et maanduda arvuti taha, mitte autosse (milleni jõudmist ma, teadagi, ära ei jõua oodata:). Vaatamata sarnasele tööhulgale, mille seljatasin rampväsinult mõni aeg tagasi, olen hetkel värske nagu külm vesi, tuju on hea ja ma ei tunne väsimusepoegagi.

Loodetavasti on tähelepanelik lugeja suutnud meeletu postitustetulva põhjal juba järeldada, et Marjami seisukohad ei ole tehtud kivist ja on ilmastiku mõjul muutuvad. Ok, mitte ilmastiku, küll aga aja. Nii et juurdlesin selle üle, mis teeb ühest muidu optimistlikust minust õnnetu räbala, kes otsib elus tasakaalu muruniitmisest (olgu selgituseks öeldud, et muru meeldib mulle endiselt niita).

Olen vahepeal teinud mõned muudatused. Esiteks varusin endale suure veepudeli, mis tõepoolest suudab ka vaimu kasta. Teiseks kasutan ära maapealset paradiisi, mis läbi pimeda juhuse on mu oma kodusaar! Esialgu saabusin randa pärast tööd, täna hiilisime Merjega sinna juba kallist tööajast , seda küll lõuna arvelt (pealegi ei mõõdeta meie töö efektiivsust mitte tundides, vaid selles, kas leht valmis või mitte). Mul ei ole võimalik edasi anda tunnet, kui väga ma naudin Saaremaad, aga no sinder - see lihtsalt on kõige ilusam koht maailmas. Kolmandaks olen oma sisemise tähelepanusilma pööranud töölt inimestele, kellega koos töötan. Läbi rea juhuste on minu kõrvale töötama sattunud inimesed, keda "õige pisut" tean juba varasemast elust. Siin toimetuses on aga rollid hoopis teised - lehte on vaja teha, uudiseid on vaja leida, tööd on vaja jaotada. Mulle väga meeldib näha, kuidas kõik annavad endast parima, toetavad üksteist, annavad sõbralikult nõu, kuulavad sõbralikku nõu, tantsivad Bengat, naeravad, halavad, kiruvad, teevad head tööd.

Pean aga tunnistama, et mitte need väikesed ja suured asjad ei ole määravaks saanud, et minu töökoht skaala punasest otsast rohelisse venitada. Mis on siis olnud minu jaoks oluline, et asju enda jaoks ümber mõtestada ja lõpetada raha nägemine põhimotivatorina? Tuletasin endale meelde Marcus Buckinghami ja Curt Coffmani raamatust (Kõiki reegleid rikkudes) loetud kuldset küsimust - kas töötajal on vajalikud teadmised ja oskused oma töö edukaks sooritamiseks?

Selles küsimuses peituski iva! Suur kergendus oli see üles leida. Avastasin nimelt, et mulle valmistas ülimat peavalu arvestamine, kui palju leheruumi võtab tavalisse Wordi dokumenti trükitud lugu või pilt. Mul oli ees hunnik materjali - lühiuudised, pikad uudised, mõned pildid, infokastid, reklaamid jne ning mul polnud õrna aimugi, kas materjali on piisavalt ja kuidas see peaks lehes reaalselt paigutuma. Nii vaevlesin pärast teiste lahkumist keeruliste arvutamiste küüsis ja jõudsin lõpuks kujundaja juurde täiesti räsitult, sealjuures enamasti valesti väljaarvutatud ruumipaigutusega.

Lisaks sellele olin suur kobakäpp lühiuudiste sobivasse pikkusesse toimetamises. Kulutasin mõttetult kaua aega pressiteadete ja BNSi uudiste ümberkirjutamisele, kuigi tegemist on äärmiselt lihtsa käsitööga, mis mõnede nippide teadmisel võtab vaid mõne minuti.

Nii et suurima üllatusega avastasin, et asi ei olnud sugugi ajakirjanikutöö "iva" puudumises, nagu olin ekslikult arvanud. Mul puudusid hoopis töö edukaks sooritamiseks vajalikud oskused ja teadmised! Hämmastav, arvasin, et pea täielikult läbitud ajakirjanikukursus TÜ-s on piisav garantii maakonnalehes tõhusaks opereerimiseks! Takistuseks võivad aga saada hoopis lihtsad asjad, mis asjasse süvenemata võivad tähelepanuta jääda. Ma ei ütle, et kavatsen tulevikus end ajakirjandusega siduda, kuid tahan öelda, et ei maksa järeldustesse hüpata ja vastused on vahel seal, kuhu sa parajasti ei vaata.

Nii et pärast paaripäevast harjutamist on mul leheruumi arvestamine pea täielikult käpas. Olen ka kõva käsi lühiuudiste toimetamises, nii et võin endale südametunnistusepiinadeta lubada tööluusi randa, kartmata, et õhtu venib tänu sellele masendavalt pikaks.

Minu seisukohad tõesti muutuvad ajas, nii et mul ei ole kunagi õigus:)

Tööinimese hala

Maasikakasvataja Kalev Kuressaare turul

Tööpäev on läbi. Kell on 21, ma ei jõua ära oodata, et autoni jõuda, isegi autosõit koduni tundub liiga pikk. Ma ei keera raadiot lahti, tahan vaikust ja hetkelist infosulgu kogu maailmast.

BNSi uudised said ühte veergu, maasikapõua pilt venitatud üle nelja veeru, et leht saaks täis. Juu Jääb artikli alla suvaline lühiuudis, digiTV juurde infokast. Leht sai valmis, mina tühjaks.

Olin ära unustanud, mida tähendavad mu suvised tööpäevad. Hommikul tundub päev pikk, aga õhtuks olen nendest hallidest kontoriseintest surmani väsinud ja tiksun oma kohusetunde peal, vaim pekslemas peas nagu lind puuris. Kujutasin ette, et seekord jõuan kiiremini, aga pärast kaht sarnast tööpäeva tean, et igas juulikuises päevas saab olemas paar tundi, mille kannatlikult lihtsalt ära kannatan.

Ma kujutan hästi ette, mida tunnevad inimesed, kes töötavad raha pärast. Ma ei saa öelda, et mu töö oleks tohutult igav või väljakutseid mittepakkuv. Iga päev on erinev, ma vastutan uudisteosakonna eest, saan oma ideid realiseerida, suhelda, näha iga päeva lõpus reaalseid tulemusi. Peale selle saan üpris head palka, paljud on minust kordades kehvemas olukorras, kuid peavad ometi vastu. Ma ei tunneta oma töös aga erilist missiooni, mul ei ole tunnet, et mu töö on tõeliselt oluline. Ma ei lähe tööle omanikutundega oma töö üle, sest lõppude lõpuks olen siin vaid kuu. Kui oleksin ka kauem, ei näeks ma siiski kohaliku supi liigutamises seda iva, mida elus otsin.

Naljakas on päeva jooksul lahti teha AIESECi asjad. Ma pean end nendest eemale tirima, et mitte avastada päeva lõpus, et esimene ja kolmas uudistekülg on tühjad ja ajakirjanikud juba töölt läinud. Eile määrasin endale tähtajaks kell 11 hommikul, mil lubasin kogu AIESECiga seonduva kõrvale panna ja keskenduda tööle, kuid ikkagi lõpetasin kell 12.

Igatahes olen praeguse eluetapi paremaks nautimiseks leiutanud endale nipid, kuidas end siiski täisväärtusliku inimesena tunda. Lülitan end rahulikule režiimile kohe, kui töised tähtajad on kukkunud ja järjekordne A3 kujundaja printerist keeletoimetaja kätte libisenud. Naudin väikeseid asju. Õhtust vaikust, muruniitmist, Maruga rääkimist, isaga päevamuljete vahetamist, voodis mõtlemist, kui Maru juba magab. Eile ärkasin kell 6:45 ja jõudsin muru kasta, auto pesta ja köögis möllata. Kui mul on väga kiire, siis leian alati aega asjade jaoks, mille jaoks justkui ei peaks aega olema, seda lihtsalt seetõttu, et oma elu tasakaalus hoida.