Jõulunostalgia ja minek

Üks miinus ahiküttega majas elamise juures on see, et kui talvisel ajal pikalt kodust ära oled olnud ja tagasi saabud, tervitab sind täiesti külalislahkusetu tuba. Külm, nii külm, et sõrmed külmuvad klaviatuuril ära ja vana soojapuhur su süles pläriseb sedavõrd kõvasti, et pead muusika ebanormaalselt valjuks keerama. Paned küünla põlema ja jood kuuma kohvi, et end koduselt tunda, aga kõik tundub siiski võõras ja kõle, nii et ei taha isegi mõelda sellele, et pead mingil hetkel voodisse ronima, kus su kehasoojus tundub vähemalt pool tundi linade külmusele alla jäävat.

Niisiis ei lähegi ma täna magama. Triigin põrandal linasid ja panen end valmis järgmiseks seikluseks, mis mind Saksamaal ootab. Saabusin just Saaremaalt, kust pere ja jõulutunde keskelt oli seekord eriliselt raske lahkuda ja seetõttu harmoneerub mu meeleolu hästi külma toaga.

Jõulud Saaremaal on midagi erilist, sooviksin kõigile selliseid jõule nagu meil. Oleme need jäänukid, kellel ajast aega on jõuluvana käinud ja kes siiani pakkide lunastamiseks salme loevad ja erinevaid pähekargavaid tobedusi teevad. See on pisut piinlik, aga ühendav ja armas, kui õe ja emaga mingit jõululaulu laulame või kui vend oma järjekordse poolropu internetist leitud jõululuuletusega lagedale tuleb. Ja äärmiselt naljakas, kui mu õepojal salmid otsa saavad ja ta järjest improviseeritud mõistatustega lagedale tuleb: “Mõista, mõista, mis see on – punane müts peas ja istub kuuse ja klaveri vahel?” või “Mõista, mõista, mis see on – seisab sinu ees ja loeb luuletust?” Ja kui mu oma 3-aastane entusiastlikult jõuluvana ette hüppab ja minule üllatuseks “Rong see sõitis tsuhh-tsuhh-tsuhh” laulab, pooli salme ära jättes ja huvitavate sõnakombinatsioonidega lagedale tulles. Olen üldse uues rollis, kui temaga koos julgustuseks jõuluvana juurde lähen, kuigi ma ei tea, kas minust kunagi üldse saab traditsioonilist ema, kes ennast iga päev pisut uues rollis ei tunne. Vist mitte, minu roll ongi asjade üle imestada.

Aasta aastalt läheb seltskond jõuluõhtul aina kirjumaks. Mu lahutatud vanemad, kaks endist väismeest, üks nendest koos oma uue tüdrukuga, pere lapsed, kes ei olegi enam nii lapsed koos oma lastega, vanaema, kes seekord ei tulnudki välja oma igihalja “Jänesel on jäme pea, rohkem salme ma ei tea’ga” (mis tõestab järjekordselt, et inimene on ka pärast 80ndat eluaastat õppimisvõimeline). Ja selles imelikus seltskonnas on midagi nauditavat, mis lubab inimestel ennast hästi tunda ja meelitab ligi.

Stiil pole oluline, sisu loeb. Meie jõulukuusk.

Mul on hea meel, et meie perekond on suutnud luua traditsiooni, mis meid jõuluks koju tirib ja milles on liigsöömisest palju rohkem maagiat. Seekord jäävad küll kella kolmeni kestvad vestlused, vana aasta saunaõhtu ja uuel aastal hullude Kuriste ja nende järeltulijatega katusel seismine ning igas suunas särava ilutulestiku nautimine ära, aga nagu mul varemgi on ette tulnud, ei saa ma kõike, mida tahaksin ja seekord valisin uued kogemused ja võimaluse oma maailmapilti avaramaks venitada.

Lähen Saksamaale 10-päevasesse meditatsioonilaagrisse, et maailmast ja muust elust äralõigatuna ehk küpsemaks inimeseks saada. Mu elu on suurepäraselt hullumeelne, võibolla vahel liiga hullumeelne, sest pean sisselipsanud 36-tunniseid päevi ohumärkideks. Aeg järele mõelda ja vaikida oma kiirustamiste keskel.

Nii et kaon eetrist mitmeks nädalaks, tagasi tulles räägin.

Inimesed kõidavad mind

Taas on öö. Kell on peaaegu neli hommikul. On juba nii tavaline töötada öösiti ja samas põgeneda selle töö eest kaugemale, mitte raatsides magada, kuid mitte ka tehes seda, mida peaksin. Liigun ühelt internetileheküljelt teisele, leides sealt erinevaid inimesi ja olles haaratud nende eludest ja lugudest. Ja tundes mingit kummalist igatsust inimeste järele, tahtes neid veelgi enam tunda. Nende sõnad tulevad nii tuttavad ette, sarnane iha maailmas midagi muuta, sarnased küsimused tuleviku kohta. Nad tunduvad nii omad, kuigi ma neid ei tunne. Ja see täidab mind igatsusega, tahaks neile kuidagi midagi head teha.

Lugesin PAI (President of AIESEC International) blogi http://dey.myaiesec.net//, see oli nagu oleks avar sisemaailm püüdnud läbi sõnade teed välja leida. Ainult aimdus sellest. Füüsiline maailm oleks nagu liiga kitsas, tõlgendused ja seosed inimese peas on palju avaramad.

Ma ei peagi inimest tundma, et teda armastada. Lihtsalt inimeseks olemise eest.

Rääkisin mõni tund tagasi oma sõbraga Kolumbiast, kes juhib samuti lokaalkomiteed (LCd) ja mõlgutab mõtteid tuleviku teemal. Ma loen tema mõtteid ja lihtsalt naeratan – ma ei ole üksi! Loodud side tekitab sooja ja kindla tunde, kuigi ma ei tea, kas me temaga enam üldse kohtumegi (saime tuttavaks Poolas AIESECi International Congressil).

but I am telling you...it's sad sometimes not to have 100 years more to be able to do all things you want to do in life

when you are running for example your LC...

you know all the things you have to do..

but the list grows and grows everyday..

1:55 so you have to prioritise..

cause...otherwise...you will go crazy..

and also..

1:56 you wont get anything at the end

that's the same now..

many opportunities..

many things I want to do..

but just gotta choose coouple of them

Täna õhtul oli meil AIESEC Tartu juhatusega tagasisideõhtu. Kuulsin, et nad on mures mu liigsuure pühendumuse pärast AIESECile ja kardavad, et äkki koorman end üle. Ausalt öeldes ei oska ma selles osas mitte midagi muuta ega tahagi. Ma naudin, iga päeva, iga väljakutset ja probleemi. Loomulikult töötan tasakaalu leidmise kallal, et end mitte läbi põletada, aga eks sedagi teen seetõttu, et mu põnev elu mind selleks sunnib. Elades tuimalt ja ilma kohustuste ja sisemise põlemiseta, ei oleks mul iial vajadust leida tasakaalu.

Mille suhtes ma siis kirglik olen? AIESECi kui sellist ei olegi ju olemas. OK, on teatud struktuur, õppevahendid, traditsioonid jms, aga see ei ole AIESEC. AIESEC on idee, mis inimesi ühendab. Arendada ennast ja teisi. Muuta maailmas midagi. Mitte sallida ebaõiglust ja laiskust. Mitte olla vait, kui tuleb rääkida. Muuta oma elu seikluseks. Armastada arengut ja inimesi. See ongi see jagatud kirg, mis seob mind ja Lucast Kolumbiast ja tundmatuid inimesi, kelle blogisid ma loen ja imestan, miks nad nii omad tunduvad olevat. AIESEC on idee, mis elab inimestes. Ja nii olen jätkuvalt inspireeritud nii ideest kui inimestest, kes seda kannavad. Ja inimeste aitamisest, kes otsivad.

Olen juba mitmel korral mõelnud ka seda, et kuidas oleks võimalik tekitada positiivseid tundeid inimestele, kes on “Lucas Kolumbiast” juba siin Eestis (ehk siis inimene, kelle püüdluste ja põhimõtetega ühendatust tunnen). Ma ei jõua ju kõigiga lähedane sõber olla, aga hoolin mitmetest inimestest sellegipoolest. Niimoodi salaja, lihtsalt soovides head. Või äkki see käibki nii vaikselt, ilma suurte sõnade ja vahuveinita – soovides head teed head?

Võiksin seda öist heietust lõputult jätkata. Vaatamata sellele, et Viljo hiljuti vihjas, et liigne positiivsus tundub võlts. No Viljo, sinder, ma ei saa sinna midagi parata, aga need on mu siirad mõtted. Ma ei suudaks ka hea tahtmise hetkel midagi negatiivset öelda (või siis loe eelmist postitust). Nojah, ja homme hommikul, kui ma endale jällegi suure tassitäie hästilõhnavat kohvi teen, mille aroomi ja maitset ma lihtsalt seetõttu nautida ei suuda, et olen liiga räbal, aga töö tahab tegemist. Aga homme hommikul ma ei kirjuta, sest räbal olemine on sügavalt mu isiklik mure, mida ma õnneks homme hommikul ka täiesti privaatselt lahendada saan.

Väljakutsed, mille parema meelega vahele jätaks

Eile õhtul lugesin Marule muinasjuttu. Ausalt öeldes on lihtsalt suurepärane teha päevas väikeseid pause ja tegeleda selliste imelike asjadega nagu muinasjutu lugemine. Marule lapsepõlve loomine, mis oleks täis seiklusi, lugusid ja põnevust on minu enda jaoks sama naudingutpakkuv kui talle. Kui tuli oli juba kustutatud, hakkas Maru rääkima, kuidas ta ei taha lasteaeda minna, sest kasvataja lööb teda.

Istusin siis seal pimedas toas ja kuulasin, kuidas üks väike kolmeaastane räägib mulle, kuidas kasvataja on teda näo pihta löönud ja tutistanud. Räägib sellisel rahulikul häälel, nagu see oleks üks elu paratamatustest. Ja mina kuulan, samuti rahulikul ilmel, endal võimetus, kurbus ja viha üle pea kasvamas. Needsamad kasvatajad käivad mulle päris sageli rääkimas, kuidas Maru on paha poiss ja üle rühma tuntud kratt. Seda juttu kuulates on alati kusagil hingesopis liigutanud tunne, et äkki saab Maru juba siit lasteaiast paha poisi sildi külge, millest tal hiljem tuleb suurte raskustega vabaneda. Nüüd kuuldes kasvatajate käitumisest tundub surve, millega Maru peab toime tulema, mulle endalegi painajalik. Ma ei kujuta ette, et keegi mind päevast päeva pahaks poisiks nimetaks ja aeg-ajalt kannatust kaotades lööks ning ma sealjuures suudaksin oma positiivse ellusuhtumise säilitada.

Tegelikult on see olukord kordades raskem, kui enamik väljakutseid, mis seotud minu täiskasvanueluga. Selles puudub loogika ja ma ei saa seda mõjutada lihtsalt oma tegudega. See, mis lasteaias päeva jooksul toimub, on peaaegu minu kontrolli alt väljas. Kodus olen mina see, kes oma väärtushinnangute ja kasvatusmeetoditega Marust inimest kujundab. Kuulan oma kõhutunnet ja kõik on korras. Nüüd aga on minu jaoks olulises osas elus mingi viga, mille lahendus tundub isegi minule keeruline. Ma ei tea, kuidas oleks kõige parem aidata inimest, kelle heaolu hetkel otseselt minust sõltub. Rääkida ilma suuremaid pingeid tekitamata ja lahendusi leides? Proovin. Vaatamata pettumusele ja vihale.

Kes otsib, see leiab - vanarahvas teab

Minu lakkamatu huvi maailma vastu ja sellest tulenev segadus suutmatuse üle seda alati mõtestada on mind masendanud. Mu vaim on nii piiratud. On nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid. Mida rohkem ma proovin, seda rohkem saan aru, et saaksin veel palju paremini. Selle kõige taga on midagi, mida ma ei mõista. Ahmin teadmisi endasse, kõikjalt, vahel valivalt, vahel valimatult, lihtsalt suurest soovist mõista. Ja mida rohkem tean, seda enam on küsimusi.

Olen piiratud. Mu kogemused on piiratud, mu vastusevariandid on piiratud, mu oskused ellu viia on piiratud. Ma ei tea. Aga sinder, ma tahan teada! Ja niisiis liigungi edasi püüdes mõista. Ma ei ole kunagi taibanud, et see ongi minu tugevus – uudishimu ja huvi maailma vastu. Jah, see ajab mind segadusse ja tekitab suutmatuse ning isegi läbikukkumise tunde, aga hoiab liikvel.

Loomulikult kogen pidevalt ka õnnestumisi, isegi lahenduse leidmine küsimusele, mis on mu rahulolematuse taga, on minu õnnestumine. Kui suures peasvalitsevas mõttesegadikus hakkab ühtäkki mingi selgus kooruma ja võrgustik moodustab struktuuri, täidab mind elevus ja ärevus, nagu oleksin teinud ilmatuma olulise avastuse. Olgugi, et paljud on enne mind ammugi samale järeldusele jõudnud, olgugi, et see avastus toob päevavalgele veel 10 seni varjus istunud mõttesegadikku. Ausalt öeldes on see põhiline põhjus, miks isegi argipäevi sageli seiklusena tunnetan, kuigi põhiline tegevus toimub mu peas.

Sellel kuul olen rääkinud kahe teadlasega, kellega vestlused on olnud viimase aja parimad õppimiskogemused. Need inimesed ei ole väga erinevad minust, kuid meid lahutab elukogemus, mistõttu saan küsimusi küsida nagu iseendalt aastate pärast, vältides sellega hulga lõkse ja kiirendades protsesse küsimusest vastuseni (see võrdlus võib tunduda imelik, sest loomulikult olen täiesti teine inimene, kuid tunnen, et jagatud väärtused muudavad inimesed sarnasemaks kui esmapilgul arvata võiks. Ja usun üha enam, et maailmas on mingi sisemine loogika, mingi universaalne tõde või jagatud maailmatunnetus, mis ühendab kõiki edukaid inimesi sajandite tagant kuni tänapäevani. See on aga hoopis teine teema.).

Veel kuu tagasi arvasin, et minu õnne võti peitub valiku tegemises. Tänasel intervjuul ütles Kaja Tampere, Eesti esimene PhD suhtekorralduse erialal hoopis, et õnn ja edu peitub kogemuste rohkuses:

Elus tuleb teha igasuguseid töid ja pead oskama näha võlu ja naudingut absoluutselt igasugustes töödes. See ei ole eesmärk omaette olla edukas, eesmärk peaks olema rikkalik kogemus. Ma ei ole kunagi peljanud musti töid, lihtsaid töid, aga samal ajal ma olen olnud Eesti Energia juhatuse liige, liikunud kõrgseltskonnas, käinud konverentsidel. Selliste erinevate äärmuste kogemine elus on äärmiselt vajalik - ei tohi häbeneda olla koristaja või rookida laudas sõnnikut, sest see on üks osa elust ja sa pead seda protsessi ka teadma. On vaja kogeda erinevaid tasandeid, tuleb kätt külge panna ja kogeda maailma.

Huvitav paralleel mõne nädala tagusest intervjuust käitumisökoloogia suuna rajajaga Eestis ja rahvusvaheliselt tunnustatud zooloogi Raivo Männiga:

Kindraliks peab ikka saama selline mees, kes on kunagi näinud ära kaevikuelu ja kõik need kirbud, kes teab, mida rividrill tähendab. Kui tema on kindral, ta suudab mõista, mida teevad need kõige madalama tasemega inimesed. Kui ta ise ei ole kunagi sellel tasemel olnud, siis ta ei suuda seda kunagi mõista. Igal pool, kus on vaja juhtida kollektiivi, suhelda inimestega, kehtivad ju ikkagi samad põhimõtted – sa pead olema empaatiavõimeline nende inimeste suhtes, kelle eest sa vastutad. Juht ju vastutab, juht on teener.

Sellest paralleelist saab mitmeid huvitavaid arutlusi arendada. Jään praegu aga alguses püstitatud küsimuse juurde õnnest ja valiku tegemisest. See kõik ei tähenda ju, et ma ei peaks valikut tegema. Endiselt arvan, et ma ei saa olla ekspert kõiges. See erinevate kogemuste hankimine ja “maapinnaga” kontakti hoidmine ei ole ju otseselt vastus, mida otsisin. Kuid mulle tundub, et otsisin vastust pisut valest kohast. Kui päris aus olla, siis arvan, et olen hetkel üsna õigel teel. Pagana päralt, ma olen ju väga rahul sellega, mida teen ja hangin iga päev üha uusi vastuseid, mis siis, et "iva" nagu ikka käes pole. Lisan siia ka Raivo Männi kommentaari, millega minu tõlgendus Dan Gilberti õnneteooriale pisut liiga julgeks osutus:

On märksa tõenäolisem, et "kindlate otsustajategi" õnn seisneb tegelikult selles, et nad juba oma algselt loomult pole liiga ambitsioonikad ega valivad, ning kalduvad iga valiku juures eelkõige nägema selle valiku positiivseid külgi. Nii et hoopis kolmas faktor - isiksusetüüp - määrab ära nii otsustuste tegemise tüübi kui ka õnnelikkuse, mitte et otsustamine tagab õnne.

Isiksusetüüp. Uudishimu. Erinevad kogemused. Täna vilksas mu silme eest läbi mingi täiesti uus ja põnev maailm. See on hetkel liiga hägune, et seda kindlalt defineerida, aga pean siiski tunnistama, et teadus ei ole minu jaoks iial varem sellise nurga alt avanenud ja kunagi pole keegi seiklust ja teadust minu jaoks nii tugevalt seostanud.

Kui mul on siiani olnud nii raske valida, siis äkki tõesti peitub vastus hoopis kusagil mujal?

Ajakirjanikutööl on siiski omad plussid

Olen juba ennegi öelnud, et minu jaoks teevad elu põnevaks inimesed, kes ei karda iseendaks jääda ja kes oma olemusega minu jaoks uusi maailmu avavad. Ometi olen alati pisut rabatud, kui mõne silmatorkavalt erilise maailmaga kokku põrkan, sest kuigi ammutan pidevalt uusi ideid kõikidelt inimestelt, kellega kokku puutun, jäävad need õppetunnid enamasti minu poolt selgelt tunnetatava maailma sisse. Niisiis on äärmiselt tore olla rabatud, kui avastad taaskord, kui erinevaid ja isikupäraseid inimesi olemas on.

Aga minu tänase loo ajendist lähemalt. Nimelt hakkasin taas ajakirjanikuks, põhilise kaalutlusega raha teenida. Tegelikult oli see ainus kaalutlus, sest huvipakkuvaid tegevusi mu ümber on üleliia palju nagunii ja oma karjääri osas mul tõsiseid ajakirjanduslikke ambitsioone ei ole.

Niisiis edastan kord kuus uuele, detsembris ilmuva hakkavale Saare lehele intervjuu mõne mandril elava saarlasega. Oma esimesi kalu püüdma minnes sattusin aga kohe sedavõrd värvika kuju otsa, kes mulle meelde tuletas, mis ajakirjanikutöös tegelikult veelgi kõitvam on. Jah, raha on tore, raha on vaja, aga võimalus rääkida inimestega täiesti erinevatest maailmadest mõneti hindamatu. Ajakirjanikuna on mul privileeg nautida intervjueeritava täit tähelepanu, ta ei räägi ju ainult minuga, vaid tuhandete lugejatega mu selja taga, seega pääsen inimesele lähemale, kui seda tavaelus iial saaksin.

Alljärgnev tekst on ühe Tartu Ülikooli tunnustatud õppejõu vastus minu intervjuusoovile. Nii üllatav, et sundis mind mitte üksnes hulk aega omaette naerma, vaid ka ajaveebisissekanet tegema, vaatamata kõhklusele isikliku kirjavahetuse avalikustamise eetilisuse osas (jätan seega nimed nimetamata, vihjeks nii palju, et plaanin detsembris kolme erinevat õpejõudu intevjueerida). Ma pean tunnistama, et ma ei jõua selle õppejõuga kohtumist ära oodata. Kasvõi tasuta.

Iseendaksjäämine on inspireeriv.

> Rõõm oli lugeda, et Teie saarlase identiteet ei ole mandril elatud
> aastatega kusagile kadunud

Too-oh, armas laps, kust söukest asja lugeda oli?

> Kui olete nõus oma elust saarlastele pajatama, siis saatke vastuses
> ka sobiv intervjuuaeg.

Äinoh, juu ikka peab aega leidma. Iseasi, kas mool midagid iseäralikku rääkida oo.
Nädalavahetusi äi p'tea paergust lubada, tihtipeale maa söida siis Tartust ää. Aga maa istu sii töö juurdes änamasti iga öhta kellu
kaheksani väl'a, äkist saab söukse öhtuse aa kogu leppida? Alates kasvöi
oome öhtast.

Huvitavaid lugusid minevikust: palju pahandust tekitanud foto minu ajakirjanikutöö algusaegadest. Noore pere kodu, mille katus oli kilega lapitud ja tapeet hallitusseente tõttu seintelt maha koorunud. Vett tuli tuua 2 km kauguselt ja bussi peale pääsemiseks tuli lapsevankriga logistada 6 km. Pahandus tekkis sellest, et maja omanik, kes perel seal elada lubas, oli solvunud, et tema omandit ilma küsimata lehes näidati. Võttis mitu telefonikõnet ja südamlikku vestlust, et konnatiigis vesi jälle tasaseks saada. Pere sai artikli peale aga uue kodu, kus nad, kui ära ei ole surnud, kuni tänaseni tasuta elavad. Õnneliku lõpu huvilistele rahustuseks - ei ole ära surnud.

Aeg valida

Otsin praegusel ajal eriliselt agaralt oma elu eesmärki. Olen viimastel aastatel tegelenud tugevalt enesearendamisega ning saanud kõvasti teadlikumaks oma tugevustest ja nõrkustest ning omandanud oskusi valdkondades, millest on kasu igal elualal - avalik esinemine, meeskonnatöö, ajaplaneerimine jne. Nüüdseks olen aga jõudnud hetke, kus sellest enam ei piisa. Tahan tugevamat fookust, teadmist, kus ma seda kõike kasutama hakkan, valdkonda, millele pühenduksin samasuguse tulega nagu hetkel AIESEC Tartu juhtimisele, et viia ellu muutus, mille oma elu eesmärgiks leian olevat.

Olen jaganud oma sisemisi kõhklusi ja küsimusi mitmete mulle oluliste inimestega, vahetanud e-maile erinevate konverentsidel kohatud inspireerivate kujudega, teinud põhjalikke eneseanalüüse ja otsinud vastuseid mitmel muul erineval moel. See kõik on aidanud lahti harutada mitu umbsõlme, kuid otsust - mida ja kus siis ikkagi - ei ole mul endiselt.

Kuna mul on palju huvisid, ei suuda ma ühest valdkonnast teise kasuks loobuda ja tundub, et tahaksin töötada mitmes vallas. Kuna olen aga veendunud, et elu on liiga lühike, et olla kõige-ekspert ja muuta midagi mitmes valdkonnas, tean, et pean valima. Ja just valikuterohkus ongi see, mis mind rahulolematuks teeb.

Siiani ei ole ma öelnud midagi uut, seda kõike teadsin juba varem. Küll aga on mu vastuse leidmise vajadus toonud lagedale uut infot, mis hetkel on küll vastuseks vormistamata, kuid kindlasti lisanud uut perspektiivi mu peatsele otsusele. Nimelt kaevasin www.ted.com sügavusest välja ühe hiilgava ettekande Harvardi psühholoogia professorilt Dan Gilbertilt , mis andis mulle uue suuna - http://www.ted.com/tedtalks/tedtalksplayer.cfm?key=d_gilbert <-- soovitan ise üle kuulata

Ma ei ole mingi erand - enamik inimesi vaevleb valikutevõimaluse rohkuse käes. Just nimelt - vaevleb, kuigi tundub jube hea, kui saad valida mitme asja vahel. Ometi hakkab inimene peas automaatselt kerima kahetsus kaotatud võimaluse üle, kui ta ühe asja kasuks otsuse teeb. Kas see mees on ikka see parim variant, äkki homme kohtan sobivamat? Kas see töö teeb mind õnnelikuks? Kas osta sülearvuti või teha silma laseroperatsioon?

Dan Gilberti võimas mõte oli aga selline, et inimese õnn ei olegi väga suures sõltuvuses sellest, millise otsuse ta elus teeb. Oluline on teha otsus ja sellele kindlaks jääda, see on kõik. Harvardi katsed näitavad, et inimesed, kes on teinud otsuse ja sellele kindlaks jäänud, on õnnelikumad kui need, kes kahtlevad mitme "hea" valiku vahel ega julge/suuda otsust langetada. Loomulikult on oluline omada eelistusi ja mitte kõik valikud ei ole head, kuid inimesed tähtsustavad üle vahet, mis kahe võrdselt sobiva otsuse vahel valimine nende tulevikule võiks omada. Nad arvavad, et ühest loobumine tähendab tingimata millegi kaotamist, kuigi tegelikkuses ei oma kaotatud valikuvariant tulevasele õnnetundele mingit mõju. Hoopis kartus, et valitud tee võib juhtida halvema tulevikuni kui alternatiiv muudab inimesed otsustusvõimetuks ning sellega õnnetuks.

Mida see kõik minu jaoks tähendab? Arusaamist, et hetkel ei ole mu elus enam eriti häid ja halbu otsuseid, on ainult vajadus valida. Ja vabaneda hirmust, et valimine sulgeb mõne ukse. Niisiis plaanin varsti otsustada, kuhu panen oma südame ja jääda sellele kindlaks. Ootan huviga arenguid.

EuroCo 2006 pildis

Eesti delegatsioon Ohridi kaldal mõtteid jagamas ja elu üle järele mõtlemas. Mida tulevik toob?

Balkani rahvas kohaliku puhkpillimuusika peale hullumas.

Nädal hullude presidentidega - ja ikka naeratan! Küllap on siis väärt inimesed:)

Delegaadid konverentsi lõpetamisel. Eriline hetk, mille Jarda palus mällu salvestada ja meelde tuletada, kui kunagi on vaja sisemist jõudu. Jäi meelde küll.

Bukaresti LCP Mugur



EuroCo OCP Darko ja Eesti tsikid global village ajal Skopje kaubanduskeskuses.

Milenniumi rist, mis tundub öösiti nagu Skopje kohal õhus rippuvat. Ronisime selleni 2,5 tundi, et Kribu Türgist toodud arbuusi veini juua ja Siimu sünnipäeva tähistada.

Viini LCP Niki

Hinges on aardeid

Ohridi järv

Konverents on läbi. Istun üksinda ühe Euroopa vanima ja sügavama järve, Ohridi kaldal, mille põhjas peidab end iidne linn ja kust hiljuti leiti Aleksander Suure kilp. Kajakad lendavad järve kohal, ümbritsevad mäed tunduvad vihmapilvede tõttu sinised ja häguste piirjoontega, õhk on niiske ja puhas.

Selles hetkes on väge. Asjad, mis minus seitsme päeva jooksul muutusid, ideed, mis esile kerkisid, küsimused, millele ma veel vastust ei tea, inimesed, kes mind inspireerisid on koondunud ühte selgesse ja sygavasse tundesse, mis talletub mu mällu pildina Ohridi tumedast veest ja pilvisest taevast, mis mägesid matta püüab.

Istudes Praha lennujaamas ja kuulates Vertical Horizoni "Underwaterit", mis ka Ohridi ääres mu kõrvus kõlas, satun sellesse hetke tagasi. Mu kurbus ja rõõm on peaaegu eristamatud, sulandudes üheks tundeks, mis igapäeva ja sisemaailma teravalt kaheks lõikab. Olen teisest reaalsusest, kui need möödaruttavad inimesed ja minu reaalsus pole grammigi vähem reaalne, kui see, mida saab käega katsuda. See on huvitav segu lugudest, mida olen korjanud ja kogenud ning lugudest, mille juhtumise potentsiaal on otseses seoses nii möödaruttavate inimeste kui kõige muuga, mis on parajasti käeulatuses.

Hetk Ohridi järve ääres ja sada lugu, mis selles peidus oli, jääb minusse alles ja aitab luua tulevasi hetki. Tajun nii teravalt hetke seotust mineviku ja tulevikuga, et ajal polegi tähendust, on ainult kulgemine. Põnev, etteaimamatu ja seikluslik.

Kaon tehismaailma

Buss väljub täna öösel kell 3. Kell 5:30 olen lennujaamas. Ja sealt edasi millalgi õhtuks Skopjes, Makedoonias. Selline imelik päev on homme, mul on raske sellest aru saada, kui siin arvuti taga nii tavapäraselt tööd teen.

Konverentsid on maailmad, mida tegelikult ei eksisteeri. Tehismaailmad, loodud ainult selleks piiratud ajaperioodiks ja on garanteeritud kordumatusega. Hulk inimesi erinevatest riikidest elavad koos ühel väikesel territooriumil ja tegelevad asjadega, millel ei ole mingit praktilist väärtust. Suhtlevad, arutlevad, diskuteerivad, jagavad kogemusi, õpivad, pidutsevad. Nad on konverentsi lõpuks ära kulutanud ka kõige salajasemad energiaressursid, sest nad tahavad kõike hästi teha, välja arvatud magamist. Selles maailmas on kultuur, mida samuti päriselt ei eksisteeri, vähemalt mitte üheski riigis. Ja reeglid ja kombed, mida ei saa sealt maailmast päris edukalt välja viia. Konverents jääb mõneti maailmaks iseendas, igaüks viib selle pärast jupikaupa laiali, aga sellisel kujul kokku teda enam panna ei saagi.

Sellisesse maailma ma varsti lähengi. Tegelikult pole vahetki, kas Makedoonias või Lätis. Seekord veedan küll kolm päeva ainult Skopjet avastades, nii et mul on hea meel, et olen niivõrd põnevas riigis, aga kahtlustan, et tegelikult avastan sellest kirjeldatud tehismaailmast rohkem "vaatamisväärsusi" ja eredaid hetki, kui Makedooniast endast. Imelik, et need inimesed, kellest ma ülejärgmisel esmaspäeval suure soojuse ja silmadesäraga räägin, on praegusel hetkel täitsa olemas ja teevad samuti oma igapäevaseid asju.

Kui tagasi tulen, siis riputan üles ka mõned fotod, jah.

Elu väljaspool hetke

Mul on hea meel teatada kõigile mu ajaveebilugejatele, kes on viimasel ajal end minu läheduses positiivsuse propaganda ohvritena tundnud, et tasakaal on olemas – ka minu elus on ajad, mida tagantjärele nimetatakse õpetlikeks, hetkel oleks aga kergem öelda, et lood on halvad. Ma magan viimasel ajal kuritegelikult vähe, tegin unetusest autoõnnetuse, mille kulusid ma veel ei taha teada, ma ei saanud konverentsi jaoks toetust ja seisan seega ühe eelarveaugu (või olgem ausad – kuristiku) serval, mu kuhjunud koolitööde rohkus on rabav (eriti mu vanematele, kui nad sellest muidugi teaksid:).

Pärast autoõnnetust tundsin kummalist tunnet – sattusin korraga reaalsesse maailma, tundsin lausa füüsiliselt, kuidas kadusid mitmed tasandid ja ma olin korraga lihtne, väike, füüsiline inimene. Kõik oli korraga nii pisike ja kombatav – auto, selle kahjustused, telefon, millega asju ajada, inimesed, kellele sõbralikult ja süüdlaslikult naeratada, tänav, killud. Elu mõte oli autoõnnetus, ma ei vabanenud sellest terve õhtu.

Homme on kontrolltöö ja täna on kodutöö. Kui ma neid ära ei tee, siis ma ei saa kursust läbida. Punkt. See on reaalsus. On arvuti, juhend, fail, seljavalu, kollane valgus, pimedus akna taga. Ausalt öeldes ei ole selles hetkes mitte midagi ülendavat, selles puudub perspektiiv ja sügavus. See on ühetasandiline. Mu elu mõte on kodutöö.

Mida siis teha olukorras, kus igapäev on korraga nii põletav, et varjutab kogu maailma väljaspool seda? Mina igatahes ei taha olla stuck in a moment, nagu laulis U2, kuigi vähe teistel põhjustel. Ma ei taha istuda üksinda oma momendis, hoida oma probleeme suurendusklaasi all, omamata kõiki oma tulevikuvisioone, mälupilte, inspiratsioonimomente, üllatuslikke avastusi ja muid põnevaid asju, mis mu aju on talletanud, käeulatuses. Ma ei taha väga põhjalikult tundma õppida REAALSUST selles tähenduses, millena teda tunnevad paljud lootuse kaotanud inimesed, kes on välja mõelnud või negatiivselt tähenduslikustanud terminid nagu “elukauge”, “idealist” ja “unistaja”.

Minu tahtmisest saabki kõik alguse. Ma ei taha jääda probleemidesse kinni. Tahan nendest õppida. Oma vaimse tervise huvides luban endale ühe õhtu halinat ja mõnusat kurja saatuse kurtmist (ja võibolla isegi paar fraasi teisest päevast, seda seetõttu, et olen alles algaja), seejärel aga võtan vastutuse oma elu eest. No olgem ausad – mul ei ole enam erilist tahtmist unise peaga rooli istuda ja võibolla surma saada. Samuti ei taha ma tähtaegu üle lasta ja tunnen suurt vajadust õppida efektiivsem olemist.

Need on aga üsna praktilised õppetunnid. Kõige tähtsamaks pean hoopis võimalust töötada oma vaimu kallal. Ma olen sunnitud pingutama, et õnnelik olla, head asjad ei jookse mulle mugavalt sülle. Pean keskenduma, fookuse paika panema, välja ronima oma mugavustsoonist, pean süvenema oma frustratsiooni tagamaadesse ja üles leidma sisemised blokid, mis seisavad mu rahulolul ees.

See on huvitav.

Ma ei taha probleemivaba elu. Ma ei karda probleeme. Olen valmis oma masenduseks, sest sellele järgnev selgus on sedaväärt. Perspektiivis vaadatuna ei ole mu praeguseid muresid olemas, aga õppetunnid jäävad kusagile kogemustekapitali alles.

Seega olen tagasi hetkest väljas, veel küll pisut räsitud reaalsuse hoobist ja endiselt hädas oma kodutööga, aga ikkagi – hetkest väljas. Naudin hetke koos kogu niidistikuga, mis teda eilse ja homsega seob. Multireaalne mõtlemine.

Lõpetuseks lisan ühe hea lingi, mis minul aitas oma probleeme uues valguses vaadata:
Power Over Problems - Robin Sharma

Sada põhjust rahul olla

Vaatasin täna imestusega, et mu viimane sissekanne on pärit nii ammusest ajast, et väljaprinditult muudaks ta ilmselt paberi automaatselt pisut kollakaks. Võiks arvata, et midagi erutavat ja meelikõitvat pole toimunud, nii et püüan oma vaikimisega oma tühja elu lihtsalt salapärasemaks muuta. Tühjagi! Tegelikult on mul tunne, et vaatan omaenda elu kulgemist suu ammuli pealt ja muudkui mõtlen – sinder, kui põnev! Vahetevahel kahtlustan, et mu mõtlemises on lihtsalt üks kiiks sees, mistõttu täiesti tavalised asjad näivad kuidagi eriti ainulaadsed. Sõidan autoga ning vaatan vastutulevate juhtide nägusid ja elu ongi värviline. Joon ohtra piima ja suhkruga kohvi ja tunnen, nagu avastaksin elus esimest korda, kui jumalikult see maitseb. Panen vihmasaju ja Jamie Cullumi “Singing in the rain” enda jaoks sünkroonis mängima ja elusolemise rõõm on korraga kollasem kui mu vihmavari.

Need on aga juhuslikud naudingud, mille loomiseks pole tegelikult midagi muud vaja, kui hetke märkamist. Lisaks sellele täidab mu päevi ka tegelikult üsna kordumatute sündmuste tulv, mistõttu on nende mõtestamiseks üsna raske aega leida. Mul pole plaaniski kedagi tüüdata loeteluga nendest sündmustest või hoidku selle eest – detailse seletusega, sest vaevalt kedagi minu ajakavasse piilumine rõõmust hüppama paneb. Lühidalt kokkuvõetuna pean aga tõdema, et ma ei vahetaks praegust hetke mitte ühegi teise vastu, seda olenemata sellest, et mu eelarve on nii miinuses, et ma ei julge seda välja arvutada ja et ma ei ole päris kindel, kas juba pärast kaht koolinädalat ma kõigi koolitöödega päris järje peal olen. Võib ju tunduda tobe olla ühe tudengiorganisatsiooni kohaliku rakukese president, selle eest mitte palka saada, teha kompromisse oma koolitulemuste arvelt, vähendada magamisele kuluvat päevaosa miinimumilähedale ja planeerida oma aega nii hoolega, et söömine näib vahel asi, mille arvelt saab aega juurde varastada teha ning ometi!

Ometi olla selle üle läbinisti rõõmus, täis ideid ja sagedast vaimustust selle üle, et mul selline võimalus on. Arvan, et mu praegune amet on tõeline privileeg, saan iga päev kogemusi, millest paljud noored ainult unistavad (või ei oska ka mitte unistada). Ma ei räägi ainult erinevate juhtimisküsimustega tegelemisest ja konverentsidel käimisest, vaid ka kogemustest, mida saan tänu andekatele inimestele mu ümber. AIESECi loodud keskkond on täis inimesi, kes inspireerivad mind oma tööga, vestlustega, e-mailide, ajaveebide ja palju muuga. Inimesed siit või teiselt poolt maakera – nende tundma õppimine on olnud minu jaoks üks õpetlikumaid asju, mida AIESECist olen saanud.

Lisaks sellele roosamannale olen pidevalt silmitsi oma kõhkluste ja hirmudega, aga kujuta ette – mul ei ole muud valikut, kui nendega toime tulla! On suurepärane, kui sa ei saa kusagile plehku panna ja nii õpid toime tulema sellega, mis paljusid jääbki kohutama.

Lõpetuseks üks lõik mu pooleteise aasta tagusest (sama hästi võiksin öelda kümne aasta tagusest, nii kaugel tundub see aeg) motivatsioonikirjast, mille kirjutasin tollasele AIESEC Tartu juhatusele, et taodelda endale täisliikmestaatust. Mõned asjad ikka ei muutu:)

AIESECis näen nii palju erinevaid võimalusi, ma ei kujuta ette teist nii hästi organiseeritud ja mitmekesiste valikutega organisatsiooni. Alguses AIESECi astudes võtsin kohe, nagu mul kombeks, asja tõsiselt ja olin veendunud, et tegemist on hea valikuga, kuid ausalt öeldes ei kujutanud ma ette, millist mõju see mu elule ja isiksusele tegelikult omama hakkab. AIESEC on mu teine maailm, see, millest mitte-AIESECi sõbrad alati aru ei saa ja kipuvad sellesse suhtuma kui väheke peast põrunute sekti (või lihtsalt oma arust tähtsate aktivistide rabelemisklubisse), kuid mõistan neid – nad lihtsalt ei tea, millest räägivad.

Näed siis - I’ve got much love to give (see lugu lihtsalt hakkas järsku kõrvaklappidest kõlama, ülejäänud loogika võib ise juurde mõelda, minul sai fantaasia otsa). Kardan küll, et enamik mitte-aieseccareid, kes seda sissekannet loevad, lasevad edaspidi silmad kõõrdi nii pea, kui nende silmapiirile ilmun, sest no vaadakem asja objektiivselt – selline emotsionaalne vaimustus on pisut pelutav. Nojah, mis ma oskan öelda? Ilmselt olen lihtsalt liiga palju õhtuid oma meeskonnaga veetnud (alates pühapäevast oleme iga päev täis või osalise koosseisuga kohtunud, töötanud, pidutsenud ja isegi tantsukava õppinud) ja lihtsalt toredaid inimesi näinud (nagu täna algava konverentsi korraldusmeeskonda pärast 22-t kontoris töötamas) – ja seetõttu olen tõesti täiesti lootusetult subjektiivne isegi omaenda vaimustuse suhtes. Homme ärkan meeletu peavaluga, sest saan täna magama alles kell 2:30, ja siis kirun oma elu ja tegemata töid. Võibolla, aga kogemus seda ei kinnita.

Kuidas ma kooliga otsustasin ühele poole saada

Mul on arvutis minu õppeplaan, kus moodulite kaupa kirjas tehtud ja tegemata ained. Tean täpselt, kui palju on mul veel jäänud ajakirjanduse või riigiteaduste aineid, mitu vabaainet olen võtnud ja kuidas on seis valikainetega. Semestri alguses värvin need ained, millele end registreerinud olen, oranžiks ja kui ükskord hinne väljas on pandud, tõstan selle aine suurima rahuldusega "Tegemata" nimekirjast "Tehtud" nimekirja.

Praegu on värvimata veel 15 AP-d ja kaks bakatööd, mis tähendab, et pean sel semestril ekstratubli olema, sest oranžina särab vastu 22 AP-d. Pole eriti palju? Nojah, seda minagi alguses mõtlesin. Igaks juhuks tekitasin kohe oma õppeplaani korrastamise järel uue nimekirja, kuhu panin ritta kõik kodutööd, mis mind ees ootavad. Sain täpselt 18 kodutööd, lisaks reporteritöö kursuse igareedesed tööpäevad, mille lõpuks peab valmima samuti üks töö, 5 eksamit ja hunnik kohustuslikke seminare. Jah, ajakirjandust õppides end kirjutamise koha pealt juba tagasi hoidma ei pea, kirjutad, retsenseerid ja grupitöötad end täpiliseks.

Igatahes panin seejärel kirja oma prioriteedid selleks poolaastaks ning tegevused, mida nende prioriteetide all ette näen. Prioriteedid said seekord täitsa lihtsad (need ei ole tähtsuse järjekorras): 1) kool, töö 2) AIESEC 3) perekond, sõbrad 4) sport. Iga tegevuse alla tekkis hopsti! mingi nimekiri lubadustest, mis endale nendes valdkondades annan. Pean tunnistama, et ma isegi ei püüdnud ennustada, kui palju aega kõigi lubaduste pidamine ja tegevuste elluviimine reaalselt võtma hakkab, sest sellisel juhul oleks mu ajaplaneerimise üritus muutunud julgusevõtmise ürituseks. Kui mind innustab aga sügav veendumus, et no nagunii saan hakkama, siis tundub mõnedel mustadel hetkedel saabuv stress ka kuidagi ajutisem ja kiireltmööduvam nähtus. Nii et siis konkreetsemalt planeerin juba oma nädalaid ja kõik on kontrolli all, praeguse kiirelt ja spontaanselt koostatud plaani mõte oli pigem mu aju tagumisele poolele nõrk teadmine tekitada, mis seisus asjad on (teadvustamata teadmine on ka teadmine).

Edasi minnes püüdsin siiski järgmisel poolaastal saabuvat lööki võimalikult pehmendada, sest olgem ausad - kõige sellega, millega peaksin, pole võimalik 100% hästi toime tulla, midagi peab kannatama. Seetõttu genereeris mu kaval aju "kooli ja töö" alla kiirelt sellise lause: "Kodutööd – teha kiiresti ja suvaliselt ja ennetavalt ära." Poleks ilmaski arvanud, et ma sellise jumalavallatu avaldusega olen võimeline lagedale tulema! Ma küll kahtlustan, et mu põhjalik loomus veel hakkab selle suvalise ärategemisega vatti nägema, sest pigem kaldun üldse mitte tegema, kui halvasti tegema, aga mu soov kooliga ühele poole saada on suur, nii et vähemalt üritan.

Soovin üle kõige oma kõrgharidust juba kenasti kompaktselt diplomi kujul kätte saada, seega on mul peas raudpoltkindel plaan kõik oma koolikursused sel aastal seljatada. Bakatöid saab teha ükskõik millises maailma nurgas, need ei seo mind geograafiliselt ühte punkti pooltki nii palju, kui kohustuslikud kursused. "Kiiresti ja suvaliselt" kõlab ometigi üsna halvasti, mõni tööandja saaks seepeale kreepsu (ega ma sellist tööandjat endale tahakski). Mulle tundub aga täiesti siiralt, et minu edu saladus peitub milleski muus, kui heades hinnetes või nendest mõnedest kursustest saadavates uutes teadmistes. Kiiresti ja suvaliselt ei tähenda, et oleksin loll ja laisk, vaid seda, et mu aeg kulub juba ammu mujale, kust see aga näikse suuremat tulu tootvat, kui õppejõule kirjatükke sepistades.

Oli äärmiselt tore korraks keskenduda oma ähmasele kartusele, et vaatamata suurele soovile ei jõua ma koolikursustega sellel aastal ühele poole. Soovitan kõigil, keda vaevab ükskõik milline hägune hirm, sellele hirmule otse silma vaadata. Too ta päevavalgele ja pane must valgel kirja, pärast seda läheb juba kergemaks. Kui on selge, mida sa kardad, siis oskad midagi ka ette võtta ja vajadusel ennetavaid samme astuda. Ajaplaneerimiseks iseenesest pole aga vajagi suuri eelteadmisi, usun, et igaüks suudab mingi oma meetodi välja mõelda. Nojah, kui ma nüüd kõiki kursuseid "kiiresti, suvaliselt ja ennetavalt" või mingil muul moel ära ei tee, siis leian endalegi uue meetodi:)

Aga siit mõned mu lemmikread Coldplaylt, mis on mõnede hetkede taustaks asendamatud. Tänaste tühiste murede jaoks on nad küll liigagi lohutavad, aga aitavad siis, kui asi ka endale halb tundub:

When I counted up my demons
Saw there was one for every day
With the good ones on my shoulders
I drove the other ones away

Ümber palava pudru

Olen terve päeva mõttes kirjutanud, et oma segamini mõtteid mingisse loogilisse ritta sorteerida, ja nüüdseks olen ennast ilmselt juba piisavalt sirgeks sorteerinud, et ma ei tunnegi enam suurt vajadust midagi kirja panna. Seega ei räägi ma asjadest konkreetselt, vaid sellest, millele need konkreetsed asjad mind mõtlema panid.

Mulle tundub, et mu suur nälg õppetundide järele oleks nagu kellelegi, kes inimestele õppetunde jagab, kohale jõudnud ja õppetunnid muudkui tulevad robinal minu juurde, ole ainult tugev ja võta vastu. Hetkeks tundub, et enam ei jaksa ja tahaks lihtsalt väikeseks rumalaks inimeseks manduda, kes teisi kirub ja süüdistab ning oma tühise elu juhtumisi täiesti oma isikliku kontrolli alt väljasolevaks peab. Siis ma ropendan valjusti mõnda aega, nii et vanainimesed, kui nad vaid kuuleksid, kergitaksid taunivalt kulmu, ja ropendan veel natuke, et hingel kergem hakkaks. Ja seejärel hingan sügavalt sisse ja hakkan jälle olukorrast õppima, kuni olen sellises faasis, et kõik, mis enne tundus raske, on korraga lausa imeliselt kerge.

Tänasel päeval pidin päris mitu korda sügavalt sisse hingama, et asju uues valguses näha. Seetõttu olen pisut väsinud ja ausalt öeldes ei tahaks ühtki õppetundi ligilähedalegi, vähemalt mitte järgmise 8 tunni jooksul, millest enamiku kavatsen magades veeta. Kui õhtul veel avastasin, et Maru oli mu savikujul, mida 1,5 tundi meisterdasin, lihtsalt käed otsast tirinud, siis oli tunne, nagu oleks ta mu enda käed ära närinud. Faking õppetunnid, tahaks vahel öelda, aga mulle tundub, et niipea, kui halamise nõiaringi astuda, kaob elu mõte käest ja igasuguse õnnelikkuse tagaajamine muutub kohutavalt keeruliseks.

Ma ei saa olla õnnelik, kui mind iga tühine või suurem elumure rööpast välja lööb. Kellegi kriitika või negatiivne suhtumine, kaotus, ebaõnnestumine, armukadedus, õnnetus, motivatsioonipuudus jne jne. Mu õrn ja tundlik ego pistab küll kiljuma iga kord, kui miski teda kasvõi nurgast riivab, aga kord korralt üha vaiksemalt ja vaiksemalt. Muidugi on raske, kui mõistad, et sa ei olegi maailma kõige tähtsam inimene, hiljem aga hakkad nägema, et just see, et maailmas on nii palju kõige tähtsamaid inimesi, teebki maailma huvitavaks. Ja nii ütlen oma õrnale ja tundlikule egole lohutuseks, et mida väiksem sa oled, seda suuremaks sa tegelikult saad.

Arvan, et ei olegi raskemat asja, kui oma egoga toimetulemine. Kõik hädad on ju sellega servapidi seotud, igasugused sisemised kompleksid ja negatiivsed tunded, mida maailm tekitab. Mulle pakub ülimalt rahuldust, kui tunnen, et olen sisimas rahulik ja maailmaga harmoonias, kuigi olukorra loogilise jätkuna peaksin vihastama ja kellelegi käkki keerama. Kui olen seda suutnud, siis saan aru, et olen täiesti võitmatu, mitte miski ega mitte keegi ei saa mulle halba teha, sest on minu otsustada, kas selle halva vastu võtan või hoopis teisi teid pidi edasi liigun. Kahjuks ei ole ma oma igapäevaeluga nii nirvaanasse veel jõudnud, seetõttu pean praegu küllalt tihti leppima ka sellega, et mõtlen asjad hiljem selgeks ja annan vähemalt iseendale andeks, et ma nii paratamatult ebatäiuslik olen.

Aga tegelikult ei taha ma pikka mõistujuttu rääkida. Tuletan endale selliseid asju meelde ainult seetõttu, et täna oli keeruline päev ja õppisin palju. Iga päev õpin, faking õppetunnid, tahaks veelkord öelda! Kõige olulisemad asjad saavad ikka selgeks karmil moel, mitte läbi lillede ja linnulauluga. Ikka peab tundma ennast äärmiselt kehvasti, kohe nii kehvasti, et ei taha meenutadagi, ja alles pärast seda saad ennast hästi tunda. Kõige kummalisem on see, et selles kehvastitundmises on mingi magus maik küljes, kuidagi hea on, kui on halb, sest siis saab liikuda hea suunas. Hea on tunda oma puhtaid emotsioone liikumas, jälgida ennast kõrvalt, vaadata oma reaktsioone ja lubada kerkida kõigil mõtetel. Lihtsalt vaikselt lasta need endast läbi, mitte alla surudes või maha vaikides, korraks tunda ja siis hästi rahulikult kuulata oma sisemist häält, mis tavaliselt juhib õiges suunas (või vähemalt õigemas, kui esmane tundepurse).

Et siis veelkord – pole olemas kaotusi, on ainult õppetunnid. Kui need teinekord tunduvadki paganama rasked, siis seda enam on nendest õppida. Saan olla ainult õnnelik, et kogen oma elus asju, mis esmapilgul tunduvad painavalt keerulised, kuid selja taha jäädes on ennast lahti harutanud ja mulle nii mõndagi rääkinud. Ma kahtlustan, et selliste olukordade minu juurde jõudmine ei ole mitte juhuslik, vaid tõmbangi neid oma suure sooviga ligi, olgugi, et vahel sealjuures kirun ja nean. Pealegi pean tõele näkku vaadates tunnistama, et tänase postituse mustad toonid on tingitud üksnes mu mustast päevast, tegelikult ei pea õppimine alati mingi valulik protsess olema, teinekord saab asja juures ka muie suunurgast välja pigistatud. Erakordne see elu, seda ma ütlen!

Täna räägime raamatutest

Ma arvan, et ma näen arvuti kumas hetkel eriti kummituslik välja. Olen juba nii palju öid magamata, et mul on ammugi arvestus segamini ja tundub, et magamata olekus on midagi palju normaalsemat, kui nö. õigel ajal magamaminekus. Siiski tean, et näen väsinud välja ja seda vaatamata mu vaimule, mis hea meelega peksaks keha võitlusväljalt minema ja jätkaks oma põnevaid tegevusi ilma tüütult valutava kaela ja hiire hoidmisest krampi kiskuva parema käeta.

Siiski ei saa ma enne magama minna, kui pole jaganud üht sündmust, mis mulle hetkel oluline tundub. Ma küll arvasin, et mu blogist ei leia ühtki sissekannet, kus räägiksin sündmustest lihtsalt seetõttu, et nad juhtusid, andmata neile mingit omapoolset tõlgendust. Nüüd pean aga oma sõnu sööma, sest minuga juhtus nii imetore asi, et lihtsalt pean seda jagama. Nimelt leidsin ühe sellise raamatu, mis neelas mind nii tervenisti endasse, et elasin kaks päeva teises maailmas, ahmisin lehekülgi endasse sellise kiirusega, et see tundus raamatu autori suhtes, kes neid lehekülgi hoolega valitud sõnadega täitnud oli, lausa lugupidamatu.

Kogemata Säinase juurest leitud Dan Browni “Da Vinci kood” osutus siis selliseks raamatuks, mis minu ühe osaga väga hea klapi leidis. Siiani hoidsin sellest teosest kuidagi üleolevalt eemale, sest massivaimustus on asi, mis mind eriliselt peletab. Filmi polnud ma ka õnneks vaatamas käinud, sest olen veendunud, et raamat oli parem, aga lõppu teades ei saaks seda kunagi sellisel määral nautida.

Mul ei olegi selle kohta palju muud öelda, kui et kahepäevane retk koos selle raamatu sündmustega tekitas minus otsemaid soovi Pariisi ja Londonisse minna, samuti oli tore esimest korda elus tunda, kuidas mu üldine skeptilisus vandenõuteooriate suhtes korraks oma valvsuse minetas ja lubas endale salaühingute ja varjatud sümbolitest tulvil maailma sisseelamist.

Selline ajas tagasirändamine kulus mulle väga ära. Olen viimastel aastatel ilukirjandusest (kuigi “Da Vinci kood” seda kõige klassikalisemas tähenduses pole) päris võõrdunud ja veetnud enamuse oma ajast ajakirjanduskompendiumide ja juhtimisõpikute seltsis. Toredad raamatud needki, aga ei suuda kunagi luua väga reaalsena tunduvat uut maailma, mis täielikult erineb sellest, mida mina parajasti kogen. Seekord aga sain endale lubada luksust reisida aega, mil ainult ilukirjandust hindasingi, ühe ööga kolm raamatut läbi lugesin (siinkohal räägin Barbara Cartlandi hindamatutest teostest, mis ühe teismelise arulagedat romantikanälga üpris hästi toidavad) ja oma silmad ära rikkusin. “Da Vinci kood” meenutas mulle oma tempolt ja süžee keerdkäikudelt väga Robert Ludlumi “Bourne’i identiteeti”, mis on mu hilisteismelise aja mõnusamaid lugemiselamusi ja mulle samamoodi täiesti tundmatut, kuid millegipoolest kutsuvat maailma tutvustas.

Niisiis, selline suur sündmus. Mul ei olegi moraali vaja, aga hetkel tundub, et eelarvamuslik suhtumine on end vahel nii ära peitnud, et ma end huvitavatest asjadest ise eemale hoian. Olgu massikultuuri osa, mul kama kaks. Tolkienist on ka massikultuur saanud, kuid minust ei saa kunagi nii suurt eliiti, et tema triloogiasse mitte armunud olla nii pea, kui mõne selle osadest suvalise koha pealt lahti löön. Praegu tahaks aga mõne asjatundjaga rääkida ja kuulda, kuidas ta Dan Browni väited ümber lükkab ja osutab kohtadele, kus fakte on varjatud või nendega meelevaldselt ümber käidud. Olen veendunud, et see raamat on neid täis, kuid siiski on selline kahtlane tunne, et vahel suhtun sümbolitesse üleolevalt ja tähendusi on seal, kus neid oodata ei oska.

Olen minevikust pärit

Maailm oli olemas juba enne minu sündi

Rossetti "Lilith"

Oma eileöisel retkel mööda raamaturiiulit sattus mulle näppu ühe maadeuurija A. Th von Middendorffi reisipäevik "Reis Taimõrile". Selle 19. saj elanud mehe ema oli eestlasest pärisorja tütar, kes ise sündis samuti pärisorjuses ja vabanes sellest alles 28-aastaselt. Middendorff aga saavutas hilisemas elus teadusringkondades suure tuntuse, töötas ülikoolis õppejõuna ja hankis tollal üsna tundmatu ja karmide tingimustega Siberi kohta hulga uusi teadmisi.

Mulle hakkas silma eessõnas antud Middedorffi tsitaat: "Ometi olen selles kindel, et teaduslik anne, kuivõrd see minus avaldub, pärineb mu emalt, ehkki see tema enda sugupõlves on hariduse puudumise tõttu olnud varjatud."

See pani mind esimest korda elus tõsiselt mõtlema sellele, et tõepoolest - enamus tänaseid Eesti suuremaid ja väiksemaid tegijaid põlvnevad pärisorjadest, kes elasid oma lühikese elu ilma suuremate eesmärkideta ja kellega ausalt öeldes ei tundu justkui palju ühist olevat. Minu puhul on veel lootust, et mõni Saare randa sattunud viiking kalurineiuga hullates mu esivanemate ritta pisut värsket verd tõi, aga ega sellegi segaverelise esivanema saatus pärisorjast erinevaks kujunenud.

Seega ikka hallid kujud sajandite kaupa reas. See mõni põlvkond, mida juttude põhjal tean, ei ole küll otseses orjuses elanud, kuid tegemist on siiski lihtsate maainimestega (ainsa erandina mu Ingerimaalt pärit orvust vanaema osas, kelle vanemate nimed ja lood sõjas kaotsi läksid, mistõttu ma ei tea, kuhu mu esivanemad sealtpidi ulatuvad), kes oma elu aastaaegade vaheldumise järgi sättisid ja kelle puhul on raske ette kujutada mingeid ülevamaid tundeid. Minnes veel ajas tagasi mu juba unustatud esivanemate juurde, siis nende jaoks oli orjuses elamine kahtlemata harjumuspärane elukorraldus.

Tundun nendest nii erinev, ometi pärineb just nendest maainimestest kõik see, mis minus on. See mõte on minu jaoks midagi nii keerulist, nagu universumi lõpmatuse mõtestamine, mis aju kiiresti kokku jooksutab. Kuidas küll sai see allasurutud rahvas olla minuga sarnane? Nende elu oleks olnud nagu pidev paigalseis, pidev ajupotentsiaali raiskamine, lihtsalt eksisteerimine. Ja ikkagi olen siin sellisena nagu olen, nagu ka paljud teised inimesed, kellest lugu pean, aga kelle esivanemate suurim saavutus oli ilmselt piisavalt pikka aega elus püsimine, et oma geenid enne liigraske töö kätte otsa lõppemist edasi anda.

Ma ei suuda lõpuni selgeks mõelda seda küsimustepundart, mida sellisesse arutlusesse minek minus tekitab. Kas see tähendab, et tollased inimesed kannatasid oma vaimu allasurutuse tõttu rohkem kui raske töö tõttu? Kust läheb piir geenidega kaasasaadud küündimatuse ja potentsiaali raiskamise vahel? Kuidas eristati pärisorjuse tingimustes andekamaid inimesi vähemandekatest, kas need erisused üldse torkasid silma? Kuidas saada aru, et inimese vaimne potsentsiaal on suur, kui temalt oodatakse põhiliselt füüsilise töö tegemist? Kas vaimse potentsiaali mittekasutamine ei raiska seda siis ära ehk kas andekus saab kanduda varjatud kujul geenidega edasi, kui seda pole põlvkondade kaupa kasutatud? Ma võiksin endalt küsida veel kümneid küsimusi, kuid satun omadega aina enam rappa. Universum.

Seetõttu jään oma arutlustes Middendorffi esitatud mõtte juurde, kelle jaoks pärisorjast esivanem polnud mingi utoopilisena tunduv mõttevälgatus, vaid hiljutine reaalsus. Meie esivanemad, olgu nad kes nad tahes, kandsid endas kõike seda, mis meis täna on. Seega nad ei saanud olla väga erinevad inimesed tänastest, mingi rumal matsirahvas ja ilma inimlike tunneteta tööloomad.

Kui mulle varem on tundunud, et taolises karmis elus polnud ruumi armastusele ega isegi mitte leinale (olen mõelnud, kas lapse kaotus valmistas tollastele emadele hingepiina või tundus see vaid elu paratamatus, mille puhul valmistas meelehärmi hoopis vajalike töökäte kaotus ja mahavisatud aeg lapse kandmisel?), siis nüüd arvan, et sellele kõigele oli ruumi, kuigi minule harjumatul kujul.

Ma ei hakka siin mingit etnograafilist heietust venitama, sest mu teadmised sellest valdkonnast on ja ilmselt ka jäävad liialt napiks, kuid siiski on südamelähedane mõelda, et mu esivanemad oma ihad, hirmud ja unistused rahvajuttudesse, kirjudesse seelikutesse ja mujale panid. See teeb nad inimesemaks, sest vaatamata kõigele hariduse puudumisele ja valitsevale olukorrale leidsid nad siiski tee end väljendada.

Lõpetuseks tahan öelda, et ma ei räägi seda selleks, et ülistada eestlast kui erilist tõugu rahvast. Need on lihtsalt minu juured, ainsad mis mul on. Mul ei ole vähimatki tunnet, et need oleksid erilisemad kui prantslase või nigeerlase omad, kuid need on minu omad. Oma esivanematele mõtlemine ja nende mõista püüdmine annab mulle jõudu. Olen küll väga avatud ega soovi isegi kaljukindlalt Eestisse elama jääda, kuid hea on tunnetada enda puhul mingit järjepidevust, tajuda, et olen ühe lüli ots ja see lüli ise on pikem kui mälu. Juba seegi teadmine ei lase mu egol liiga suureks minna.

Minu väike tulevikumissioon

Täna jäi silm kogemata pidama ühel lehepealkirjal, ilmunud 27. juuli Meie Maas.

Kuressaare Põhikool
Ole sina nii- või ole sina naasugune,
Kuressaare Põhikool teeb sust lõpuks inimese

Olin seda lugedes esialgu jahmunud, seejärel meenusid suure laviinina oma isiklikud mälestused kooliajast, mil minust inimest kasvatati. Tagantjärele vaadates näen, et mu tollal kõige rohkem probleeme tekitanud isiksuseilmingud, mis inimesekskasvatamise teel julmalt maha suruti, on mu tänase mina põhitoed. Kool, kes lubab nii- ja naasugustest noortest inimesed kasvatada, lubab tegelikult seda, et erinevad isiksused saavad ühte malli surutud. Inimesemalli, mis on paika pandud tundmatu autoriteedi poolt. Kes otsustab, milline inimene olema peab? Kes on see inimene, kelleks nii- ja naasugused õpilased lubatakse teha?

Mulle kangastuvad hallid kujud, kes käivad linti mööda, hinge kinni pidades, et mitte vääratuda paremale või vasemale, kust nad ootamatult kõigi tähelepanu alla satuksid. Hallid vanemad, kes jaburas soovis oma lapsi kaitsta näeksid neid meeleldi niisama hallidena, nagu nad ise. Koolid, mis sooviksid toota õpilasi, kes oleksid oma keskpärasuses hiilgavad. Isegi protestivaim, mis paljudes noortes tärkab ja mida nad ennatlikult keskpärasusele vastanduvaks peavad, on sageli tegelikkuses vaid poos, ilma sügavamate veendumuste ja tegelikult jõuta, mistõttu mandub peagi vaid osaks suuremast keskpärasusest.

Näen vaimusilmas ideid, mis murduvad enne, kui jõuavad teadvuses kanda kinnitada. Inimesi, kes kivinevad oma valeminadesse veel enne õigete mina-otsingute alustamist. Tubadetäisi noori isiksusi, kelles ei nähta ainulaadseid kombinatsioone omadustest, tugevustest ja nõrkustest, vaid ühesuguse läbimöödu ja värviga kuubikuid, milles iga tükk on sama kaaluga ja pole vahet, kuhu ta täiuslikku kuubikut ehitades asetada.

Ma ei ülista individualismi ja teistega mittearvestamist, räägin iseenda aktsepteerimisest sellisena, nagu oled sündinud. Kui sa ei teagi, milline sina oled, ei tunne oma tugevusi ja nõrkusi, siis pole lootustki, et suudaksid kunagi oma tugevustele keskenduda ja inimesena tõeliselt õnnelikuks saada (lähtudes minu eeldusest, et inimene saab tõeliselt õnnelik olla vaid iseendaks jäädes). Mul on tunne, et õpilased, kes ei ole veel sugugi teadlikud oma individuaalsuse tegelikust väärtusest, on kaitsetud rumala propaganda ees ja peavad hilisemas elus (kui nad targad on) hulga vaeva nägema, et eristada enda puhul tõelist ebatõelisest ja kaasasündinut juhuslikult külgepoogitust.

Ma ei soovi sellest probleemist liiga pikalt rääkida, et vältida virisejaks muutumist, kes näeb teiste tegematajätmisi igas valdkonnas ja teab alati, kuidas asjad on, tegemata ometi ise kunagi midagi, et maailma oma ideaalile lähemale aidata. Arvan, et olukord pole lootusetu. Minu enda puhul mängisid võtmerolli mu isiksuse üsna kaitsetus etapis mõned tõeliselt väärt õpetajad. Piisab ühestki avatud inimesest stagneerunud mõttemalliga õpetajate hulgas, et "päästa" hulk lapsi. Seetõttu on mul plaanis oma tulevase põhitöö kõrvalt anda aeg-ajalt tavakoolides mõned kursused, et viia sinna mõned sõõmud värsket õhku ja loota, et seetõttu on tulevikus maailmas terveid isiksusi rohkem.

Ebaõnne pole olemas

Alanud on minu kuulsusrikka töö viimane nädal. Selle taustaks sobiks väga hästi Rammsteini ükskõik milline lugu, aga playlist valis minu jaoks just välja nende kuldsete sõnadega hiti "Ich Will". Ich will und Ich bin, rohkem isegi viimast, sest ma ei ole kunagi ühtegi homset näinud, ainult tänast, seetõttu olen arvamusel, et kohe täna tuleb endast parim anda, muidu on homne "täna" kehvem.

Ma ei taha eriti vihjata sellele, kui suurepärane on hetkel mu elu, sest vaatamata oma totaalsele ükskõiksusele ebausu vastu tundub mulle, et liigne oma isiklikust heast rääkimine jagab hea jupikaupa maailma laiali, nii et lõpuks polegi enam palju, millest rääkida. Olen aga avastanud, et sellel, kui hästi või halvasti end parajasti tunned, ei olegi palju pistmist sündmustega, mis sind tabavad, vaid hoopis tõlgendusega, mis neile annad. Sündmused ise pole ei positiivsed ega negatiivsed, nad lihtsalt on, mina ise oma sisemiste filtritega annan neile tähenduse. Seega ei tasu kunagi kadestada kellegi teise õnne, sest õnn on suhteline asi ja tegelikult kogu aeg läheduses, tuleb lihtsalt see ära tunda.

Ilma sellise arusaamiseta oleksin ammugi suurest enesehaletsusest nurka kerra tõmmanud. Ütlesin kunagi kellelegi, et ma ei ole elus õieti kaotanud. Ilmselt mõtles see inimene, et minu puhul on tegemist vati sees kasvanud eksemplariga, kes ei tea tõelisest elust midagi. Tegelikult olen päris palju kaotanud, mõnele minevikku jäänud asjale on ebaõnnepitser lausa raidkirjas sisse löödud. Vahel on mul aga tunne, et ma ei saa lihtsalt pihta, et nüüd on käes hetk, mil tuleks loobuda ja tõele näkku vaadates öelda: "Ma kaotasin." Minu jaoks ei ole kaotusi, on õppetunnid. Kõik sõltub tõlgendusest, mille omaenda elule annad. Vahel mõtlen, et kuidas pagana päralt ma selle või teise perioodi oma elus rõõmsalt üle elasin, kuid kuna see nii on ja olen endiselt mitte üksnes elus, vaid ka positiivselt meelestatud, siis küllap olen oma teooriaga õigel teel.

Aga tagasi jõudes selleni, et tegemist on mu viimase nädalaga Saaremaa parima ajalehe uudistetoimetajana. Et teemat tähistada, soovin oma laialdasi kogemusi ja ekspertteadmisi pisut jagada. Et aidata tavalisel inimesel salapärase uudistemaailmaga toime tulla, annan tasuta nõu nendele, kes plaanivad lähiajal mõnesse lehetoimetusse uudisvihje saata.

Niisiis - kuidas garanteerida, et pressile saadetud e-mail silma jääb ja avaldatud saab?

Kindlasti tuleb arvesse võtta seda, et päeva jooksul maandub üldaadressile 100 kirja ringis (pooled neist küll Gerardo Shearerilt ja sõpradelt, kes lohutavad pealkirja "Sensationall revoolution in medicine!" all neid mehi, kes on mingil väiksel põhjusel õnnetud) ja et sellest uputusest silma paista, tuleb ajakirjaniku ajule tööd anda. Rusikareegel siinjuures on see, et tuleb kirja kirjutades kogu aeg meeles pidada, et selle hilisemaks desifreerimiseks oleks vaja vähemalt kaht ajakirjanikku. Sellisel juhul võib kindel olla, et sõnum levib rohkemate inimeste seas, millega tõuseb ka tõenäosus, et see lehte pääseb. Nii et kui ise oma kirjale alles pärast viiendat ülelugemist pihta saad, on pool tööd juba tehtud!

Teine märksõna puudutab õigekirja. Kindlasti tasub kirjavead parandamata jätta, sest need on korrektori leib. Üks õnnelik korrektor on väärt rohkem kui kolm torisevat ajakirjanikku, sest korrektor on see inimene, kes lehte kõige viimasena enne trükki minekut näeb, mis teeb temast iseenesestmõistetavalt ühe kõige mõjukama inimese kogu toimetuses.

Kolmandaks tahan rõhutada, et lühendeid kasutatakse tavakeeles selgelt liiga vähe. Seetõttu tasub kindlasti seda viga lehetoimetusse kirjutades kohe parandama asuda ja genereerida põnevaid lühendeid, mis looksid intellektuaalselt väljakutsuva atmosfääri. Väga huvitav on näiteks variant, kus eemaldada sõnadest kõik täishäälikud, t tkst lks lgjl hvtvm.

Viimase ja kõige olulisema asjana - ärge unustage oma nime kodeerimast! Näiteks mind tuntake toimetuses kui MV-A27-t, Kristiinat Kru-SJ7-na, Merjet aga kui PS-4-a. Meie peatoimetaja, AntsT-4 tegi koguni ettepaneku nimetada "Meie Maa" SM-24-ks, aga ettepanek on hetkel omaniku lauale seisma jäänud. Igaljuhul lisab nime kodeerimine sellele omamoodi väärikust, millele niisama maakeeles vehkides ligilähedalegi ei jõua.

Siit aga lubatud spikker, mille soovitan välja printida ja päeviku vahele panna, et vajalikul hetkel kohe võtta oleks.

kuupäev: 31. juuli 2006. a. 13:53
Teema: ei rahvamajaleKIhelkonnal1

mina ammu käisinELKS-Misso-seal on põhikool vanas majas.hiljuti oli seal taas kokkutulek.-loll harmin andnud pisut raha,et majakarp poolei ja limastikule lõhkuda.olenValgamaalt-Puka koolimaja pooltühi.29.skp.oliELKS 40.kt KIHELKONNa.lapsi on üks/kolmandik hoone mahust.sellepärast onvallavanema mõte ehitada rahvamaja halb.tark oleks koolimaja tühjasse osaase kohandada ruume rahvamaja tarbeks. AntsT-3Türilt

Mida oli punase ninaga ämblikul mulle öelda?

Minu ilus õhtu, hetk enne magamajäämist. Lamp veel põleb, raamat juba kinni, mõtted kaugel. Kesk õdusat olemist leian end äkki tõtt vaatamas hiiglasliku ämblikuga, kes on end mööda mu jalga üles vinnanud ja on ilmselt ka ise harjumatust rambivalgusesse sattumisest pisut segaduses. Ämblikul on punane nina ja pikad peenikesed roosad jalad. Selline friigi olemisega ämblik, kelle otsa igapäevaelus ei koperda sel lihtsalt põhjusel, et ta elab ainult maja kõige hämaramas sopikeses oma tolmumattunud ämblikuurkas, üksnes punane nina välja paistmas.

Ma ei hakka siin detailselt kirjeldama mind vallanud tundegammat, kui loodetud koiliblika asemel, keda hetk varem oma linade vahel uitamas olin näinud, leidsin oma jala tagaküljelt imeväikeste karvadega kaetud piraka ämbliku. Oluline on see, et mu automaatne reaktsioon oleks olnud see ettevaatlikult jalgu sättiv olevus kiirelt puruks muljuda, sest pärast seda, kui neid jalgu loodusfilmis suurendatuna nägin, tunduvad need kuidagi võimsamad ja mürgisemad.

Ometi nii ei läinud. Tundsin lausa füüsiliselt, kuidas mu automaatne reaktsioon mööda mingit sisemist kanalit pidi kusagile kõhtu suruti ja see sinna suure klombina ootama jäi. Mina aga vaatasin punase ninaga ämblikuga hetke tõtt, sättisin ta paremini vasaku käe põidlale istuma ja transportisin akna juurde, endal näol ilme, et tegemist on rutiinse õhtuse tegevusega ja mu tulevikuplaanidesse kuulub raudselt loomaaias ämblikutalitajaks saamine.

Alles siis, kui punanina end õues metsviinapuuokstes turvaliselt tundis, pääses ka klomp mu kõhust lahti ja väljendus 3-sekundilises õlgadevõdistamises, peast aga vilksas läbi eriti terav mõte: "ÕUDNE ÄMBLIK!! Jube mõelda, et sihukene mu linade vahel uitas!"

Aga see ei ole mu tänase postituse mõte. Oluline oli see, et sain veelkord kinnitust, et oma esmastele reaktsioonidele ei pea alluma. Vaatamata instinktidele suudan end pikaajalise visa töö tulemusel harjutada käituma risti vastupidi oma automaatsetele teguviisidele, mis tihtipeale on omandatud kas juhusliku kasvatustöö tulemusel, läbi halva eeskuju või muul täiesti teadvustamata moel. Kui palju kahtlase väärtusega asju teen elus automaatselt, arvates, et see on mu pärisosa, määratud tähtede seisu või geenide poolt.

Ma ei räägi siin sugugi ainult tühisest ämblikufoobiast, vaid palju varjatumatest teguviisidest, mis on meil nii sügavalt veres, et nende olemasolu tundub olevat kaasasündinud. Eelarvamuslik suhtumine inimestesse, kelle kohta liiguvad stereotüübid või seovad juhuslikud negatiivsed kokkupuuted minevikus, harjumus teatud olukordades vihastada, tühiste probleemide tõlgendamine stressiolukordadena ja vastav reageerimine. Oluline ei olegi see teguviis ise, vaid väärtus, motiiv või veendumus selle taga, mis aga sageli on täiesti teadvustamata. Olen kindel, et sisemine veendumus hakkab varem või hiljem automaatseid reaktsioone mõjutama, seega jääb üle vaid töötada selle kallal, et need veendumused põhineksid õigetel alustel ega oleks teadvustamata aistingud. Alustada võiks kasvõi sellest, et esitada endale rida "miks" küsimusi ja vaadata, kas tulemused on rõõmustavad või ehmatavad.

Mis sundis siis mind seda ämblikku säästma? Ma ei saa öelda, et mulle kunagi hakkaks meeldima sellist sorti elusloodus mu voodis, seega ei olnud mu eesmärgiks enda harjutamine pikakoivaliste 8-jalaliste elukatega enda läheduses. Mulle on lihtsalt äärmiselt vastumeelne tappa. Minu ja ämbliku teed ristusid juhuslikult, temal olid omad toimetamised, minul omad. Ma tunnen, et ämblik on mingis mõttes minuga võrdne, mul ei ole õigust otsustada tema elu või surma üle. Elu on midagi imelist ja mõistetamatut ning kord võetut ei saa enam tagasi. Teadmine, et punase ninaga ämblik või mõni muu suvaline putukas, loom või lind jätkab oma eksistentsi õnnelikult - või lihtsalt jätkab - ka pärast minuga kohtumist annab mulle rahulolutunde. Ma ei soovi, et mu põhjendamatud ja egoistlikud hirmud saaksid kunagi vabanduseks sellele, et millelegi elavale alusetult viga teen (rõhutan siinjuures sõnas "alusetult", sest ma ei räägi sääsetapu takistamisest, kalandus- ja jahinduskvootide nullimisest või muust põhjendatust). Selline aukartus elu ees on minus kasvanud aastatega ja on suurem, kui mingi tühine hirm punase ninaga karvajalgade ees.

Maakonnalehe omapärad

Lõpetasin just ühe muheda teksti arvutisse trükkimise, mille kohalik, juba üsna auväärses eas kultuuritegelane mulle tõi. Tema soov oli, et artikkel läheks lehte täpselt sellisel kujul, nagu ta selle aegunäinud trükimasinal (järeldasin seda trükikvaliteedi ja tähekuju järgi) sisse oli löönud.

Hinge teeb soojaks, et inimesed ikka lehetoimetust meeles peavad ja oma mõtteid meiega jagavad! Teine asi on see, kuidas sellest tekstist lugejale arusaadav iva välja tuua. Millisena paneksite teie lehte sellise loo?:D

Rõõm on tõdeda, et meil on olemas toredaid-võimekaid noori, inimväärikusele toetuvat-austavat, muusika viljelejaid. Ja seekordne rõõmude-rõõm, kuna kõik ülaltoodud esinejad on oma ilul-hingejõule kosutavat saanud Saaremaa kodudest ning täissaarlasliku visadusega-andmusega tänases muusika segadikus leidnud suurmuusikas oma andega andjaks jääda, igapäevase hull-halli peletamiseks, kaasaegseile rõõmu hingevärnasärinas vaimsust helis virgutada.

Maailmad mu ümber

Täna tegin uudise töödejuhatajaga, kes viis mind ekskursioonile mu vanasse koolimajja. See on pea täielikult seest tühjaks lammutatud ja uuendatakse täies mahus.

Mul on sellistest kohtumistest nii palju õppida! Millise elevusega rääkis see mees uuest ventilatsioonisüsteemist, värskeltvalatud betoonpõrandatest, tulevasest talveaiast ("Ja kõige suuremat asja sa polegi veel näinud. Siia tuleb talveaed!"), koridori läbimurdest ja paljust muust. 10-st minutist, mida ta lubas minu jaoks võtta, sai tund, sest ta ei suutnud jätta tutvustamata ühtegi ümbertehtud nurgatagust.

Oli tunne, nagu räägiks mees omaenda majast või asjadest, mille on ise projekteerinud, valmis ehitanud või rahastanud. Sellel mehel oli oma huumorisoon, sõbralikud silmad ja ta armastas ehitust!

Ma naudin selliseid kohtumisi väga. Teiste inimeste maailma vaatamine, mis sageli erineb minu omast suurel määral, annab mulle avarust. Erinevad maailmad on kõikjal mu ümber, ma ei pea seikluse kogemiseks tegema muud, kui mõnda neist pisutki piiluma. Rääkima ühe töödejuhatajaga, kes avab mulle remondimehe tolmuse, mingi spetsiifilise uue materjali järgi lõhnava maailma.

Mul on kahju sellest, et paljud inimesed ei näita, milline nende maailm tegelikult on. Mina kasutasin oma ajakirjanikuautoriteeti, et panna üks asja armastav ehitaja oma tööst rääkima. Kui tihti tunnen aga "päriselus", et inimesed on üheplaanilised. Viisakad, korralikud, naeratavad, aga külmad, ma ei näe nende sügavust. Ma ei tunne midagi, ei positiivset ega negatiivset, mul pole vähimatki võimalust mõista, mida nad endast kujutavad.

Inimesed justkui kardaksid näidata, et nad on erilised. Püüavad vastata minu kui kaasinimese ootustele - mitte rääkida liiga palju, mitte öelda välja neid kummalisi mõtteid, mis eristavad teda teistest.

Olen endiselt veendunud, et maailm mu ümber on palju suurem, kui paistab. Piisab vaid sellest, kui mõtlen oma vahvatele sõpradele, kes arvavad asjadest hoopis teisiti kui mina, või mõtlen ehitajatele, 16-aastastele rasedatele, maasikamüüjatele, sõjaveteranidele, tsiklimeestele.

Naudin suhtlemist inimestega, kes muudavad minu elu seikluseks, näidates mulle, kes nad on.